2013 uranium mining, by country. Data is taken from.[1]

Uraani kaevandamisel võetakse uraanimaak maapõuest selle töötlemiseks ja uraani eraldamiseks, mida kasutatakse peamiselt tuumaenergia tootmiseks. Kasahstan, Kanada ja Austraalia on kolm peamist tootjat, kes koos moodustavad 64% maailma uraanitoodangust. Kaevandamisel saadavat uraani kasutatakse peamiselt tuumaelektrijaamade kütusena, kuid uraanil on ka teisi rakendusi meditsiinis (radioisotoopide tootmine), teaduses ja mõningates sõjalistes seadmetes.

Mis on uraani kaevandamine ja kuidas seda tehakse?

Uraani kaevandamine hõlmab erinevaid tehnoloogiaid sõltuvalt leiukoha geoloogiast ning majanduslikest ja keskkonnaalastest tingimustest. Peamised meetodid on:

  • Avakaevandamine (open-pit): kasutatakse madalamate ja laialtlevivate leiukohtade puhul. Pinnas ja kivim eemaldatakse pinnalt, et pääseda uraani sisältavale kihile.
  • Allmaakaevandamine (underground mining): sobib sügavamate ja kõrgema kontsentratsiooniga leiukohtade jaoks; nõuab tunnelite ja ventilatsiooni rajamist.
  • In situ leaching (ISR) ehk in-situ liivpesu: keemiline lahus (sageli nõrk hapet või aluse sisaldav lahus) pumbatakse maapõue, lahustab uraani ja tõmmatakse seejärel pumpadega pinnale; see meetod vähendab pinnazeerimist ja jäätmete mahtu, kuid seab surve põhjaveele.

Peamised tootjad ja geograafiline eripära

Kasahstan on viimastel aastakümnetel tõusnud maailma juhtivaks uraanitootjaks, peamiselt in situ leaching’u meetodi laialdasel kasutusel. Kanada toodab osa maailmaturu kõrgeima kvalitatiivse uraani varudest, eriti Saskatchewan’i provintsis asuvatest kõrge kontsentratsiooniga kaevandustest (nt McArthur River, Cigar Lake), kus kasutatakse peamiselt allmaakaevandamist. Austraalia omab maailma suurimaid teadaolevaid uraanivarusid ja mitmeid suuri avakaevandusi, kuid tootmistasemed kõiguvad poliitiliste otsuste ja investeeringute tõttu.

Kasutusalad

  • Tuumaenergia kütus (kergevee- ja raskavee-reaktorid) — suurim tarbija.
  • Meditsiinilised radioisotoobid ja teaduslikud rakendused.
  • Mõnel juhul sõjalised rakendused või strateegilised varud.

Tervis- ja keskkonnariskid

Uraani kaevandamine toob kaasa mitmeid tervise- ja keskkonnaohtusid, mis nõuavad ranget kontrolli ja pidevat järelevalvet:

  • Kiirgus ja radon: uraan ning tema laguproduktid (nt radium ja radon) on radioaktiivsed. Kaevandajad võivad kokku puutuda suurenenud alfa-, beeta- ja gammakiirgusega ning radoniga, mis suurendab kopsuvähi riski. Seetõttu on ventilatsioon, isikukaitsevahendid ja radioloogiline monitooring hädavajalikud.
  • Kaevandusjäätmed (tailings): keemiliselt ja radioaktiivselt saastunud jäätmed võivad mõjutada pinnast, põhjavee- ja pinnaveekogusid, kui neid ei haldata korralikult.
  • Pinnase- ja veereostus: happeline ohe või raskmetallide leostumine võib kahjustada ökosüsteeme ja kohalikke veevarasid.
  • Õhusaaste ja tolm: jahvatusprotsessid ja avakaevandused tekitavad tolmu, mis võib levitada saasteaineid lähedalasuvatesse asulate ja loodusalade suunas.
  • Kogukondlikud ja põlisrahvaste õigused: kaevanduste rajamine võib mõjutada elatust, kultuuripärandit ja maakasutust; vajalik on kaasamine ja õiglane hüvitis.

Hind ja turutrendid

Uraani hind on tugevalt sõltuv tuumaenergia nõudlusest, uutest reaktoriehitustest, olemasolevate reaktorite tööajast ja sekundaarsetest allikatest (nt sõjalise materjali ümbertuunimine tsiviilkasutusse). 2011. aasta Fukushima tuumakatastroof vähendas tol ajal mitmete riikide tuumaenergiaehituse ambitsioone ja toonud kaasa nõudluse languse. 2014. aasta juuli seisuga püsis uraanikontsentraadi hind viie aasta madalaima taseme lähedal, kuna uraani hind oli langenud 2011. aasta jaanuari tipphinnast üle 50% ja kajastab nõudluse vähenemist pärast Fukushima sündmust. See hinnalangus ja nõrk turg viisid mõnede uute kaevanduste ja olemasolevate laienduste edasilükkamiseni.

Regulatsioonid, tervisekaitse ja toetused

Uraani kaevandamisega tegelevad ettevõtted peavad järgima rangeid radioloogilisi ja keskkonnanõudeid, sealhulgas töökeskkonna jälgimist, jäätmekäitlust ja rehabilitatsiooni planeerimist kaevanduse sulgemisel. Tööohutuse ja tervise kaitseks tehakse regulaarselt töövõtete ja individuaalsete kiirgusdooside mõõtmisi ning antakse koolitust.

1990. aastal võttis kongress vastu õigusakti, et aidata kaevandamisest mõjutatud inimesi (viidates siinkohal konkreetsusele selles allikalingile). Sellised meetmed võivad hõlmata meditsiinilist abi, hüvitisi ning programmi taastustöödeks ja jäätmehalduseks — erinevates riikides on aga seadusandlik raamistik erinev ning probleemide lahendamine sageli pikk protsess.

Riskide vähendamine ja parimad praktikad

  • Radon- ja kiirguskontroll töökohtades; isikukaitse ja regulaarne tervisekontroll kaevandajatele.
  • Kaevandusjäätmete ohutu hoiustamine ja veekaitsemeetmed, sealhulgas keemiline neutraliseerimine ja reovee puhastamine.
  • Põhja- ja pinnavee monitooring piirkondlikes võrgustikes.
  • Kliendisuhted ja kogukonna kaasamine planeerimisest kuni sulgemiseni, erilise tähelepanuga põlisrahvaste õigustele.
  • Keskkonna- ja rehabilitatsiooniplaanid, mis tagavad alade taastamise pärast kaevanduste sulgemist.

Tulevikunägemus

Uraani kaevandamise tulevik sõltub tuumaenergia rollist maailmas, uute reaktorite ehitamisest, tehnoloogilistest arengutest (nt kõrge effektiivsusega kütused, taastuvenergiate koosmõju) ja poliitilistest otsustest. Samuti kujundavad turgu varude kättesaadavus, sekundaarne pakkumine ja investeeringute suund. Keskkonnaalaste ja tööohutusalaste nõuete karmistumine ning kogukondlik vastutus mõjutavad tootmiskulusid ja projektide elluviimist. Vastutustundlik ja läbipaistev kaevandustava, tugev järelevalve ning investeeringud jätkusuutlikesse lahendustesse on võtmetähtsusega, et minimeerida riske ning tagada, et kaevandamine toimuks võimalikult ohutult ja keskkonnasäästlikult.