Triceratops

Body

Suurus

Üksikute Triceratopside pikkus oli umbes 7,9-9,0 m, kõrgus 2,9-3,0 m ja kaal 6,1-12,0 tonni.

Kolju

Kõige iseloomulikum tunnus on nende suur kolju, mis on üks suurimaid kõigist maismaaloomadest. Suurim teadaolev kolju (BYU 12183) on hinnanguliselt 2,5 meetri pikkune, kui see oli täielik, ja see võis ulatuda peaaegu kolmandikuni kogu looma pikkusest. Sellel oli üks sarv nina peal, ninasõõrmete kohal, ja umbes 1 m pikkune sarvepaar, millest üks oli mõlema silma kohal. Enamikul teistel keratopsididel olid suured augud (fenestrae), samas kui Triceratopsil olid need märgatavalt tahked.

Limbid

Triceratopsid olid tugevad, tugevate jäsemete ja lühikeste kolmekäppeliste käte ning neljakäppeliste jalgadega.

Nende dinosauruste kehahoiak on pikka aega olnud vaidluste objektiks. Algselt arvati, et looma esijalad pidid olema rindkere suhtes nurga all laiali, et paremini kanda pea raskust. Sellist asendit võib näha Charles Knighti ja Rudolph Zallingeri maalidel. Jälgede ja skelettide rekonstruktsioonid näitavad siiski, et Triceratopsil ja teistel keratopsidel oli normaalse liikumise ajal püstiasend, küünarnukid olid painutatud ja kergelt välja kummardunud. Seisund oli täiesti püstise ja täiesti laialivalguva asendi vahepealne, sarnaselt tänapäeva ninasarvikutele.

Paleobioloogia

Kuigi triceratopsi kujutatakse tavaliselt karjaloomadena, on vähe tõendeid selle kohta, et nad elasid karjas.

2012. aastal leiti Wyomingist, Newcastle'i lähedalt kolm suhteliselt terviklikus seisukorras Triceratops'i, mis olid erineva suurusega, alates täiskasvanud isendist kuni väikese noorukini. Jäänuseid kaevavad praegu paleontoloog Peter Larson ja Black Hills Institute'i meeskond. Arvatakse, et loomad liikusid perekonnana, kuid pole veel teada, kas rühm koosneb paarilisest paarist ja nende järglastest või kahest emasloomast ja noorukist, kelle eest nad hoolitsesid. Jäänustel on ka märke Tyrannosauruse röövimisest või rüüstamisest, eriti suurimal isendil, mille esijäsemete luudel on murtud ja Tyrannosauruse hammaste poolt tekitatud läbilöögihaavad.

Aastaid tunti Triceratops'i leiukohti ainult üksikute isendite kohta. Need jäänused on väga levinud: üks paleontoloog teatas, et on näinud 200 T. prorsus'e isendit Montana osariigi Hell Creeki formatsioonist, USA-s. Sarnaselt väitis Barnum Brown, et on näinud üle 500 kolju välitingimustes. Triceratops'i hambad, sarvede fragmendid, frill-fragmendid ja muud koljufragmendid on Põhja-Ameerika lääneosa viimases ülemises kriidikivis rikkalikult esinevad fossiilid. See oli selle aja kõige domineerivam taimtoiduline loom. Robert Bakker hindas 1986. aastal, et see moodustas 5/6 suurtest dinosaurustest kriidi lõpu faunast.

Triceratops oli üks viimaseid keratopside perekondi, mis ilmus enne kriidipaleogeeni väljasuremist. Sugulasliik Torosaurus ja kaugemate sugulasliikide Leptoceratops esinesid samuti, kuigi nende jäänuseid on leitud harva.

Hambumus ja toitumine

Triceratopsid olid taimtoidulised ja nende madala pea tõttu oli nende esmane toit tõenäoliselt madalakasvuline, kuigi nad võisid oma sarvede, noka ja mahukuse abil ka kõrgemaid taimi maha lüüa. Nende lõuad olid varustatud sügava, kitsa nokaga, mis oli hea haaramiseks ja kitkumiseks.

Triceratops'i hambad olid paigutatud 36-40 hambast koosnevateks rühmadeks, mis koosnesid 36-40 hambakolonnist, mis paiknesid kummagi lõualuu mõlemal küljel, kusjuures iga kolonni kohta oli 3-5 hammast, sõltuvalt looma suurusest. See annab vahemiku 432 kuni 800 hammast, millest ainult osa oli igal ajahetkel kasutusel (hammaste asendamine oli pidev ja toimus kogu looma elu jooksul). Triceratopsi suur suurus ja arvukad hambad viitavad sellele, et nad sõid suures koguses kiulist taimset materjali, näiteks palmid ja tsükkaadid.

Sarvede ja frillide funktsioonid

Triceratopsi peakaunistuste funktsioonide üle on palju spekuleeritud. Kaks peamist teooriat on keerelnud kas kasutamise ümber võitluses või näitamise ümber kurameerimisel, kusjuures viimast peetakse praegu kõige tõenäolisemaks peamiseks funktsiooniks.

Pikka aega arvati, et triceratopsid kasutasid oma sarvi ja karvu võitluses röövloomadega, nagu näiteks Tyrannosaurus. Seda ideed arutati esmakordselt 1917. aastal ja uuesti 70 aastat hiljem Robert Bakkeri poolt. On tõendeid, et Tyrannosaurusel oli tõesti agressiivseid peaga kokkupõrkeid Triceratopsiga, mis põhinevad osaliselt paranenud Tyrannosauruse hammaste jälgedel Triceratopsi otsaesise sarvel ja kühvelkaljul; hammustatud sarv on samuti katki, kusjuures pärast murdu on tekkinud uus luukasv. Kuna Triceratopsi haavad paranesid, jäi Triceratops kokkupuutest ellu. Tyrannosaurus on teadaolevalt ka Triceratopsist toitunud. Selle tõestuseks on tugevalt hammastega kaetud Triceratopsi ilium ja ristluu.

Lisaks sarvede abil toimuvale võitlusele kiskjatega on Triceratopsid klassikaliselt kujutatud üksteise vastu võitlemas sarved lukustatud sarvedega. Kuigi uuringud näitavad, et selline tegevus oleks võimalik, kui erinevalt praeguste sarvedega loomade tegevusest, on eriarvamusi selle kohta, kas nad seda ka tegid.

Suur frill võis samuti aidata suurendada kehapinda, et reguleerida kehatemperatuuri. Sarnane teooria on välja pakutud ka Stegosaurus'e plaatide kohta, kuigi see kasutusviis üksi ei seletaks seda veidrat ja ekstravagantset varieeruvust, mida Ceratopsidae eri liikmetel on näha. See tähelepanek viitab väga hästi sellele, mida praegu peetakse esmatähtsaks funktsiooniks, näitamiseks.

Teooria nende kasutamisest seksuaalses eksponeerimises pakkus esimesena välja Davitashvili 1961. aastal ja on sellest ajast alates üha enam tunnustust leidnud. Tõendid selle kohta, et visuaalne väljapanek oli oluline kas kurameerimises või muus sotsiaalses käitumises, ilmnevad selles, et sarvedega dinosaurused erinevad oma kaunistuste poolest märgatavalt, mis teeb iga liigi väga eriliseks. Ka tänapäevased elusolendid, kellel on sellised sarved ja kaunistused, kasutavad neid sarnases käitumises. 2006. aastal tehtud uuring kõige väiksema Triceratops'i kolju kohta, mille puhul on kindlaks tehtud, et tegemist on noorukiga, näitab, et frill ja sarved arenesid välja väga varases eas, mis eelnes sugulise arengu ajast ja oli seega tõenäoliselt oluline visuaalse suhtlemise ja liikide äratundmise seisukohalt üldiselt.

Paleopatoloogia

Ühel koljul, mis on määratud Triceratopsile, on jugaluusis auk. See näib olevat loomal elus olles saadud punktsioonihaav. Seda kinnitavad paranemismärgid, mis on luustikus oletatava haava ümber. Lähemal uurimisel on luudes oleva augu läbimõõt väga sarnane Triceratops'i sarve distaalse otsa läbimõõduga. See on tõenduseks üksikute dinosauruste vahelisest konkurentsist.

1905. aasta skeem, millel on kujutatud Triceratops'i (üleval) ja Edmontosaurus'e (all) suhteliselt väike aju.


Lõualuude ja hammaste lähivõtmine


Triceratops'i luukahjustuse ja -paranduse tunnused


Noorukite ja täiskasvanute koljud - noorukite kolju on umbes sama suur kui täiskasvanud inimese pea.