Triceratops – kirjeldus, omadused ja fossiilid hiliskreedi ajastust
Triceratops oli suur taimtoiduline keratopsiidne dinosaurus hiliskreidi ajastust, keda iseloomustasid massiivne kere, kolmiksarved pea ees ja luine kaelaplikk (frill). Nimi Triceratops tähendab "kolme sarvega nägu" ning liigi fossiile on leitud eelkõige Põhja-Ameerikas. Täiskasvanud isendid võisid kasvada kuni umbes 30 jalga pikkuseks ja 9 jalga kõrgeks (9,1 × 2,7 m) ning kaalusid tõenäoliselt ligikaudu 5,4 tonni (≈5400 kg).
Kirjeldus ja mõõtmed
Triceratops oli lühike, tugeva kehaga brauser, kelle esiosal oli luine nokk ja lõualuud varustatud tihedalt paiknevate lihvivate hammaste ridadega. Suurim ja massiivseim osa peast oli kaela kattev kilp ning kolm selgelt eristatavat sarve: kaks pikka üle silmade ja üks väiksem ninasarv. Kuigi pardide ja meediate andmete põhjal on täpsed mõõtmed varieerunud, näitavad suuremad skeletid, et tegu oli ühe kõige raskemate ja paremini kaitstud keratopsiidiga.
Anatoomia ja kaitserakendused
- Tugev luustik ja laia alusjalgadega kere võimaldasid toetada suurt massi.
- Luine kilp (frill) kaelas toimis tõenäoliselt nii kaitse- kui ka sotsiaalse signaalina (nt liigikaaslaste äratundmiseks või paaritumisrituaalides).
- Sarved võisid olla kasutusel nii vaenlastega võitlemisel kui ka siserühmalistes konkurentsikäitumistes.
- Lõualuud ja hambad olid kohastunud taimse materjali lõikamiseks ja lihvimiseks; hammaste reas toimus pidev asendumine, mis võimaldas töödeldud toitu tõhusalt seedimiseks etteküütta.
Eluviis ja dieet
Triceratops oli selge taimtoiduline liik, kes tõenäoliselt sööstis madalalt kasvavat taimestikku, põõsaid ja madalaid võrseid. Tema luine nokk sobis lehtede ja varte lõikamiseks, samas kui tagumised hambarida lihvisid taimeosa enne seedimist. Liik tegutses tõenäoliselt nii üksikult kui ka väiksemates rühmades — sotsiaalne käitumine võis varieeruda sõltuvalt vanusest ja elutingimustest.
Fossiilid ja avastused
Alates perekonna esmakordsest kirjeldamisest 1889. aastal on leitud rohkesti Triceratops fossiile. On dokumenteeritud vähemalt üks täielik individuaalne skelett ning arvukalt koljusid ja osalisi skelette. Paleontoloog John Scannella on tabavalt öelnud: "Raske on jalutada Hell Creekiformatsiooni ja mitte komistada Triceratops'ile, mis on mäenõlval välja ilmunud". Aastatel 2000–2010 leiti sellest piirkonnast 47 täielikku või osalist koljut ning üldiselt on koljud Triceratops'i puhul paljudest juurtest kõige sagedasemad leiuobjektid.
Fossiiliread hõlmavad isendeid eri elustaadiumites — alates vastkoorunutest kuni vanemate, täielikult väljaarenenud isenditeni — mis võimaldab uurida liigi kasvamist, luude arenemist ja kilbi muutumist vananedes.
Liigilise mitmekesisuse ja taksonoomia küsimused
Triceratops’i perekonnas on kirjeldatud mitmeid liike, kuigi taksonoomia on olnud teadusringkondades arutlusel. Üks tuntud diskussioon puudutab seost pahatihti eraldi käsitletava Torosaurus'ega: mõned paleontoloogid on pakkunud, et Torosaurus võib olla vanema Triceratops'i staadium, kuna sellel on õhem ja momentaalselt aukudega kilp. Teised argumendid toetavad eraldi generi eraldamist. Sellised vaidlused rõhutavad, kui oluline on suur hulk hästi säilinud koljusid ja juveniilseid näidiseid, et mõista liigi anatoomilist variatsiooni ja kasvuprotsesse.
Käitumine ja eluiga
Luustiku ja koljude uuringud viitavad sellele, et sarved ja kilp võisid osaleda nii kaitses kui ka sotsiaalses käitumises (nt rivaalitsemine paaritumisajal). Kasvuanalüüsid (sagunud luustruktuuri ja kasvuringide põhjal) näitavad, et Triceratops kasvas kiiresti nooruses ning saavutas täismõõtmed mitme eluaasta jooksul. Täpne eluiga on keeruline määrata, kuid mõned isendid võisid elada mitukümmend aastat, sarnaselt teiste suuremate dinosaurustega.
Miks Triceratops on oluline
Triceratops on üks ikoonilisemaid hiliskreedi dinosauruseliike: tema hästi säilinud koljud, selged liigispetsiifilised tunnused ja arvukad fossiilid annavad väärtuslikku teavet keratopsiidide anatoomia, käitumise ja evolutsiooni kohta. Tänu rikkalikule fossiilirepertuaarile on Triceratops ka sageli kasutatud näitlikustamaks, kuidas dinosaurused kohanesid kiskjate surve ja muutunud keskkonnaga enne K–T piiri sündmusi.
T. horridus'e skelett paigaldatud kaasaegse jäsemeasendiga, Los Angelese maakonna loodusajaloo muuseum.
Tyrannosaurus ja Triceratops mudelid mahajäetud hotellis,1949
Triceratops võrreldes inimese suurusega
Body
Suurus
Üksikute Triceratopside pikkus oli umbes 7,9-9,0 m, kõrgus 2,9-3,0 m ja kaal 6,1-12,0 tonni.
Kolju
Kõige iseloomulikum tunnus on nende suur kolju, mis on üks suurimaid kõigist maismaaloomadest. Suurim teadaolev kolju (BYU 12183) on hinnanguliselt 2,5 meetri pikkune, kui see oli täielik, ja see võis ulatuda peaaegu kolmandikuni kogu looma pikkusest. Sellel oli üks sarv nina peal, ninasõõrmete kohal, ja umbes 1 m pikkune sarvepaar, millest üks oli mõlema silma kohal. Enamikul teistel keratopsididel olid suured augud (fenestrae), samas kui Triceratopsil olid need märgatavalt tahked.
Limbid
Triceratopsid olid tugevad, tugevate jäsemete ja lühikeste kolmekäppeliste käte ning neljakäppeliste jalgadega.
Nende dinosauruste kehahoiak on pikka aega olnud vaidluste objektiks. Algselt arvati, et looma esijalad pidid olema rindkere suhtes nurga all laiali, et paremini kanda pea raskust. Sellist asendit võib näha Charles Knighti ja Rudolph Zallingeri maalidel. Jälgede ja skelettide rekonstruktsioonid näitavad siiski, et Triceratopsil ja teistel keratopsidel oli normaalse liikumise ajal püstiasend, küünarnukid olid painutatud ja kergelt välja kummardunud. Seisund oli täiesti püstise ja täiesti laialivalguva asendi vahepealne, sarnaselt tänapäeva ninasarvikutele.
Paleobioloogia
Kuigi triceratopsi kujutatakse tavaliselt karjaloomadena, on vähe tõendeid selle kohta, et nad elasid karjas.
2012. aastal leiti Wyomingist, Newcastle'i lähedalt kolm suhteliselt terviklikus seisukorras Triceratops'i, mis olid erineva suurusega, alates täiskasvanud isendist kuni väikese noorukini. Jäänuseid kaevavad praegu paleontoloog Peter Larson ja Black Hills Institute'i meeskond. Arvatakse, et loomad liikusid perekonnana, kuid pole veel teada, kas rühm koosneb paarilisest paarist ja nende järglastest või kahest emasloomast ja noorukist, kelle eest nad hoolitsesid. Jäänustel on ka märke Tyrannosauruse röövimisest või rüüstamisest, eriti suurimal isendil, mille esijäsemete luudel on murtud ja Tyrannosauruse hammaste poolt tekitatud läbilöögihaavad.
Aastaid tunti Triceratops'i leiukohti ainult üksikute isendite kohta. Need jäänused on väga levinud: üks paleontoloog teatas, et on näinud 200 T. prorsus'e isendit Montana osariigi Hell Creeki formatsioonist, USA-s. Sarnaselt väitis Barnum Brown, et on näinud üle 500 kolju välitingimustes. Triceratops'i hambad, sarvede fragmendid, frill-fragmendid ja muud koljufragmendid on Põhja-Ameerika lääneosa viimases ülemises kriidikivis rikkalikult esinevad fossiilid. See oli selle aja kõige domineerivam taimtoiduline loom. Robert Bakker hindas 1986. aastal, et see moodustas 5/6 suurtest dinosaurustest kriidi lõpu faunast.
Triceratops oli üks viimaseid keratopside perekondi, mis ilmus enne kriidipaleogeeni väljasuremist. Sugulasliik Torosaurus ja kaugemate sugulasliikide Leptoceratops esinesid samuti, kuigi nende jäänuseid on leitud harva.
Hambumus ja toitumine
Triceratopsid olid taimtoidulised ja nende madala pea tõttu oli nende esmane toit tõenäoliselt madalakasvuline, kuigi nad võisid oma sarvede, noka ja mahukuse abil ka kõrgemaid taimi maha lüüa. Nende lõuad olid varustatud sügava, kitsa nokaga, mis oli hea haaramiseks ja kitkumiseks.
Triceratops'i hambad olid paigutatud 36-40 hambast koosnevateks rühmadeks, mis koosnesid 36-40 hambakolonnist, mis paiknesid kummagi lõualuu mõlemal küljel, kusjuures iga kolonni kohta oli 3-5 hammast, sõltuvalt looma suurusest. See annab vahemiku 432 kuni 800 hammast, millest ainult osa oli igal ajahetkel kasutusel (hammaste asendamine oli pidev ja toimus kogu looma elu jooksul). Triceratopsi suur suurus ja arvukad hambad viitavad sellele, et nad sõid suures koguses kiulist taimset materjali, näiteks palmid ja tsükkaadid.
Sarvede ja frillide funktsioonid
Triceratopsi peakaunistuste funktsioonide üle on palju spekuleeritud. Kaks peamist teooriat on keerelnud kas kasutamise ümber võitluses või näitamise ümber kurameerimisel, kusjuures viimast peetakse praegu kõige tõenäolisemaks peamiseks funktsiooniks.
Pikka aega arvati, et triceratopsid kasutasid oma sarvi ja karvu võitluses röövloomadega, nagu näiteks Tyrannosaurus. Seda ideed arutati esmakordselt 1917. aastal ja uuesti 70 aastat hiljem Robert Bakkeri poolt. On tõendeid, et Tyrannosaurusel oli tõesti agressiivseid peaga kokkupõrkeid Triceratopsiga, mis põhinevad osaliselt paranenud Tyrannosauruse hammaste jälgedel Triceratopsi otsaesise sarvel ja kühvelkaljul; hammustatud sarv on samuti katki, kusjuures pärast murdu on tekkinud uus luukasv. Kuna Triceratopsi haavad paranesid, jäi Triceratops kokkupuutest ellu. Tyrannosaurus on teadaolevalt ka Triceratopsist toitunud. Selle tõestuseks on tugevalt hammastega kaetud Triceratopsi ilium ja ristluu.
Lisaks sarvede abil toimuvale võitlusele kiskjatega on Triceratopsid klassikaliselt kujutatud üksteise vastu võitlemas sarved lukustatud sarvedega. Kuigi uuringud näitavad, et selline tegevus oleks võimalik, kui erinevalt praeguste sarvedega loomade tegevusest, on eriarvamusi selle kohta, kas nad seda ka tegid.
Suur frill võis samuti aidata suurendada kehapinda, et reguleerida kehatemperatuuri. Sarnane teooria on välja pakutud ka Stegosaurus'e plaatide kohta, kuigi see kasutusviis üksi ei seletaks seda veidrat ja ekstravagantset varieeruvust, mida Ceratopsidae eri liikmetel on näha. See tähelepanek viitab väga hästi sellele, mida praegu peetakse esmatähtsaks funktsiooniks, näitamiseks.
Teooria nende kasutamisest seksuaalses eksponeerimises pakkus esimesena välja Davitashvili 1961. aastal ja on sellest ajast alates üha enam tunnustust leidnud. Tõendid selle kohta, et visuaalne väljapanek oli oluline kas kurameerimises või muus sotsiaalses käitumises, ilmnevad selles, et sarvedega dinosaurused erinevad oma kaunistuste poolest märgatavalt, mis teeb iga liigi väga eriliseks. Ka tänapäevased elusolendid, kellel on sellised sarved ja kaunistused, kasutavad neid sarnases käitumises. 2006. aastal tehtud uuring kõige väiksema Triceratops'i kolju kohta, mille puhul on kindlaks tehtud, et tegemist on noorukiga, näitab, et frill ja sarved arenesid välja väga varases eas, mis eelnes sugulise arengu ajast ja oli seega tõenäoliselt oluline visuaalse suhtlemise ja liikide äratundmise seisukohalt üldiselt.
Paleopatoloogia
Ühel koljul, mis on määratud Triceratopsile, on jugaluusis auk. See näib olevat loomal elus olles saadud punktsioonihaav. Seda kinnitavad paranemismärgid, mis on luustikus oletatava haava ümber. Lähemal uurimisel on luudes oleva augu läbimõõt väga sarnane Triceratops'i sarve distaalse otsa läbimõõduga. See on tõenduseks üksikute dinosauruste vahelisest konkurentsist.
1905. aasta skeem, millel on kujutatud Triceratops'i (üleval) ja Edmontosaurus'e (all) suhteliselt väike aju.
Lõualuude ja hammaste lähivõtmine
Triceratops'i luukahjustuse ja -paranduse tunnused
Noorukite ja täiskasvanute koljud - noorukite kolju on umbes sama suur kui täiskasvanud inimese pea.
Küsimused ja vastused
K: Mis oli Triceratops?
V: Triceratops oli taimtoiduline keratopsiidne dinosaurus hiliskreeta ajastust, millel oli kolm sarve peas.
K: Kus leiti Triceratops peamiselt?
V: Triceratopsi leiti peamiselt Põhja-Ameerikas.
Küsimus: Kui suur oli täismõõduline Triceratops?
V: Täiskasvanud Triceratops võis kasvada kuni 9 meetri pikkuseks ja 3 meetri kõrguseks ning kaaluda umbes 12 tonni.
K: Milline oli Triceratopsi peamine kaitsemehhanism?
V: Triceratopsil oli kaela kattev luine kilp, mis kaitses teda kõrgemate theropoodide rünnakute eest.
K: Mitu täielikku või osalist koljut avastati aastatel 2000-2010 Hell Creeki formatsioonist?
V: Aastatel 2000-2010 avastati Hell Creeki formatsioonist 47 täielikku või osalist koljut.
K: Mida Triceratops kasutas toiduks?
V: Triceratops kasutas söömiseks lõualuude ees olevat kondist nokka ja tihedalt paiknevaid jahvatavaid hambaid.
K: Kas Triceratopsi fossiilides on leitud elustaadiume alates koorunud isendist kuni täiskasvanud isendini?
V: Jah, Triceratops'i fossiilidest on leitud isendeid, millel on näha eluetappe alates koorunud isast kuni täiskasvanud isani.
