Ave Maria on kristlik palve Jeesuse ema Maarjale. Suurem osa palvest pärineb Luuka evangeeliumist. Mõned asjad lisati palvele ka 13. sajandil (1200ndatel aastatel). Kui inimene ütleb Ave Maarja, palub ta Maarjat, et ta palvetaks tema eest.
Rooma-katoliikluses moodustab Ave Maria kõige tähtsama osa roosipärjast. Ka ida- ja ida-ortodokssed kasutavad seda palvet. Samuti kasutavad seda paljud teised kristluse rühmad, sealhulgas anglikaanid, sõltumatuid katoliiklasi ja vanakatoliiklasi. Mõned protestantlikud konfessioonid kasutavad samuti Ave Maarja palveid.
Palve tekst ja tähendus
Traditsiooniline ladinakeelne tekst kõlab lühidalt: Ave Maria, gratia plena, Dominus tecum. Benedicta tu in mulieribus, et benedictus fructus ventris tui, Iesus. Sancta Maria, Mater Dei, ora pro nobis peccatoribus, nunc et in hora mortis nostrae. Amen.
Eesti keelde tõlgituna tähendab see umbkaudsel kujul: Tervitus, Maarja, täis on sul armu – Issand on sinuga. Õnnistatud oled sa naiste seas ning õnnistatud on su põlvest sündinud Jeesus. Püha Maarja, Jumalaema, palveta meie eest patuste eest nüüd ja meie surmatunnil. Aamen.
Esimesed kaks lauset on otse pärit Luuka evangeeliumist: üks on ingli tervitus Maarjale (Luuka 1:28) ja teine Elizabethi kiitus (Luuka 1:42). Palve lõpposa, mis kutsub Maarjat Jumalaema (Mater Dei) ja palub tema eestpalvet, kujunes keskaja kristlikus traditsioonis.
Ajalooline areng
Ave Maria kujunemine oli järkjärguline. Evangeeliumi fraasid annavad palve algosa, kuid keskajal lisandus palve lõpposa ja viimased palvepalved ora pro nobis ning vorm „Mater Dei“. Selle lõplik tekstivorm hakkas laiemalt kasutusele tulema kesk- ja hiliskeskaegsel perioodil (1200.–1500. sajandil) ning sai laialdase leviku läbi liturgiliste ja rahvalike palvusvormide.
Liturgiline ja pühendumuslik kasutus
Rooma-katoliku kirikus on Ave Maria keskne osa roosipärjast (roosike), Angelus-palvest (mida palvetatakse kolm korda päevas) ning seda kasutatakse sageli pühitsemistel, palvustel, mälestusteenistustel ja protsessioonidel. Palve on tavaline ka isiklikes palvetavates kogemustes ja pühitsushetkedel.
Erinevad kristlikud traditsioonid suhtuvad maarjapalvetesse erinevalt: katoliiklased ja paljud anglikaanid ning vanakatoliiklased rõhutavad Maarja eestpalvet (intercessio), samas kui paljud protestantlikud liikumised ei pea Maarja eestpalvetamist sama vajalikuks ega mõnel juhul seda kasutagi.
Ida‑kirikute ja teise traditsiooni lähenemine
Idaõigeusu traditsioonides on Maarja (Theotokos ehk Jumalaema) keskne kuju ning tema auks on palju palveid ja kirikulaulu (nt kirikuslaavlased „Bogoroditse Devo, raduysya“ — „Taevane Neitsi, rõõmusta“). Kuid tekstiline ja liturgiline vorm erineb tavaliselt Läänekiriku Ave Mariast; ristiväärtused ja pühitsemise viisid on teistsugused, kuigi austus Maarja vastu on mõlemas traditsioonis tugev.
Muusika ja kultuuriline mõju
Ave Maria on inspireerinud lugematuid muusikalisi töötlusi ja on üks enim seostatavaid religioosseid tekste kunstimuusikas. Kuulsamad näited on Franz Schuberti („Ave Maria“; tegelikult osa laulust „Ellens Gesang“), Charles Gounodi improvisatsioon Johann Sebastian Bachi prelüüdi kohale, Anton Bruckneri motetid ning nüüdisaja paljud uustraditsioonilised seaded. Samuti on palve ilmunud kirjanduses, maalides ja filmis, sageli kui sümbol vaimsetest otsingutest, rahust või ohverdamisest.
Teoloogiline tähendus ja erimeelsused
Ave Maria väljendab usuideed, et pühakud — sh Maarja — võivad vahendada inimeste palveid Jumala poole (kuulub õpetuses „pühakute vahendatus“ ja „kiriku ühtsus“). Katoliku ja ortodoksse arusaamast lähtudes on see loomulik osa pihiksust ja austusest. Paljud protestantlikud kirikud rõhutavad otsest pöördumist Jumala poole Jeesuse Kristuse kaudu ja seetõttu ei kasuta Amanda Maarja eestpalvet sammevõtvalt sama laialdaselt.
Kokkuvõte
Ave Maria on lihtne, aga sügav palve, mis ühendab piibellikke tervitusi keskaja lisanditega. See on olnud ja on jätkuvalt oluline nii liturgilises elus kui isiklikus pühendumises paljude kristlaste jaoks ning on avaldanud suurt mõju ka kunstile ja muusikale. Palve tähendus ja kasutus varieeruvad konfessiooniti, kuid selle põhiosa — tervitus Maarjale ja palve tema eestpalve järele — on paljude jaoks püsiv osa kristlikust vaimsusest.
