Gioachino Rossini

Life

Rossini sündis 1792. aasta 29. veebruaril. Tema sünnikoht oli Pesaro, väike linn Itaalias Aadria mere rannikul. Tema isa mängis sõjaväeorkestris ja ooperiorkestris sarve ning ema laulis ooperites. Sageli käisid vanemad koos tuuridel ja noor Rossini jäi vanaema hoole alla. Perekond asus lõpuks elama Bolognasse. Rossini omandas laulu-, tšello, klaveri- ja kontrapunktiõpetust. Kontrapunktiõpetus ei meeldinud talle, kuid see aitas tal õppida erinevaid muusikastiile ja ta sai väga hästi selgeks harmoonia kirjutamise oskuse.

Varajane karjäär

Itaalia ooper vajas sel ajal uut heliloojat, et tuua sellesse rohkem elu. Tema esimesest üheksast ooperist viis kirjutati Veneetsia Teatro S Moise jaoks. Peagi palusid teda ka teised teatrid oopereid kirjutada. Aastal 1812 kirjutas ta Milano Teatro alla Scala jaoks "La pietra del paragone". See oli suur edu. Paljud neist varajastest ooperitest olid koomilised ooperid (opera buffa). Mõnikord pidi ta tegema nii palju uusi oopereid, et ta kasutas mõnes teises ooperis pidevalt uuesti juba kirjutatud muusikat. Sellegipoolest sisaldavad need ooperid palju head muusikat ja Rossini arendas oma muusikalist isiksust. Tema overtuuridel on peen orkestrivärviline tunnetus. Sageli alustas ta aeglase osaga ja läks siis crescendoga üle kiire muusikasse. Kuna ta tegi seda sageli, nimetatakse seda sageli "Rossini crescendoks" või "Rossini raketiks".

Tal ei olnud lihtne teenida piisavalt raha, et ennast ülal pidada. Ta sai palka ainult nende ooperite eest, milles ta osales. Tol ajal ei olnud autoriõiguse seadusi. Tähtsad lauljad said hästi tasustatud, kuid heliloojad teenisid palju vähem. Me teame tema elust sel ajal väga vähe, kuid teame, et ta reisis palju. Tema kuulsaimad ooperid sellest perioodist on "Tancredi", "La Gazza Ladra" ("Vargav harakas") ja "Il barbiere di Siviglia" ("Sevilla parun"), mida on sageli nimetatud suurimaks kõikidest koomilistest ooperitest.

Karjääri keskel

1815. aastaks olid Rossini ooperid kuulsad kõikjal Lääne-Euroopas, välja arvatud Napolis. Napoli ooper oli kuulus kogu 18. sajandi vältel ja linn oli oma traditsioonide üle uhke. Neapoliidid ei tahtnud, et noor helilooja põhjast jätkaks nende ooperitraditsiooni. Sellegipoolest võitis Rossini peagi nende südamed. Ta kirjutas Teatro S Carlo jaoks, kus oli suurepärane orkester ja väga head lauljad. Ta kirjutas paljud oma parimad tõsised ooperid (opera seria) Napolile ja see traditsioon, mille ta lõi, võimaldas Verdi kolmkümmend aastat hiljem Itaalia juhtiva ooperihelilooja koha üle võtta.

Hilisem karjäär

Rossini rahvusvaheline kuulsus viis ta Viini, kus ta kohtus Beethoveniga. Pärast mõneks ajaks Itaaliasse naasmist reisis ta Pariisi ja Inglismaale. Ta oli vaid 31-aastane ja oli kirjutanud 34 ooperit. Pariisi publik tundis juba tema oopereid. Londonis korraldati Rossini festival. Suurema osa ajast Inglismaal veetis ta seltskondlikel pidudel rikaste inimeste juures, kes maksid talle meeleldi raha, et ta nende külaliseks tuleks. Varsti pärast seda asus ta viieks aastaks elama Pariisi. Ta oli kuni 1836. aastani Théâtre-Italieni direktor. Tema kaks suurimat ooperit sellest perioodist olid "Le Comte Ory" (mis oli opéra comique) ja "Guillaume Tell", mis põhines Schilleri näidendil. Nendes teostes on nii kaunilt voolav meloodia (nagu itaalia ooperis) kui ka suurejooneline draama (nagu prantsuse ooperis).

Pensionile jäämine

1829. aastal, 37-aastaselt, otsustas Rossini pensionile jääda. Tal oli palju raha, kuid tema tervis ei olnud eriti hea. Kuigi ta kirjutas mõned väiksemad muusikapalad, ei kirjutanud ta enam ühtegi ooperit. Ta läks tagasi Bolognasse, kuigi naasis Pariisi peaaegu 20 aastat hiljem koos abikaasaga. Siin paranes tema tervis ja ta kirjutas veidi muusikat. Tema "Petite messe solennelle" 12 häälele, kahele klaverile ja harmooniumile esitatakse tänapäevalgi. Kui ta 1868. aastal suri, tulid tema matustele tuhanded inimesed.

Rossini koht muusikaajaloos

Rossini oli klassikalise ajastu helilooja. Ta kasvas üles 18. sajandi ooperit kuulates ja suur osa tema tuntuimast muusikast on ikka veel klassikalises stiilis, kuid ta arenes palju, kui ta küpses, ja kirjutas oma karjääri lõpuks romantilisemas stiilis. Ta lakkas järk-järgult kirjutamast muusikat, millel on kogu aeg seatud numbrid: muusika jaguneb järsult aariateks ja retsiitatiivideks. Tema retsiitatiiv muutus ekspressiivsemaks ja teda saatis klavessiini asemel orkester. See aitas muuta tema muusikat pidevamaks. Ta ei kirjutanud sageli kastraatidele, sest need olid moest välja minemas. Kooril on tema ooperite draamas oluline osa (18. sajandi ooperis kommenteerisid nad vaid toimuvat).