Opera seria on itaalia termin, mis viitab 18. sajandi Itaalia ooperi «tõsisele» stiilile. See erines opera buffa'st, mis oli muusikaline komöödia. Opera seria pidi kujutama endast tõsist draamat või tragöödiat, sageli kõrgest soosingust pärinevaid või mütoloogilisi teemaderingi. Terminit "opera seria" hakati kasutama alles hiljem, et kirjeldada ja eristada seda ajaloolist ooperivormi.

Päritolu ja levik

Itaalia ooper seria oli tavaliselt kirjutatud ja esitatud itaalia keeles, isegi kui teosed sündisid või jõudsid lavale teistes riikides nagu Saksamaa, Austria, Inglismaa ja Hispaania. Prantsusmaal ei olnud ooper seria nii levinud, sest seal kujunesid välja teised ooperivormid ja -traditsioonid. Opera seriat toetasid sageli aristokraatia ja kuningakodade patroonsus: see oli sageli „kohtuoper” või pidulikum lavastus mõne tähtsa sündmuse tähistamiseks.

Stiililised tunnused

  • Süžee ja teemad: Opera seria keskendus sageli Vana-Kreeka ja Rooma teemadele, jumalatele, legendaarsetele juhtidele ja kuninglikele konfliktidele. Süžee oli tõsine ja moraalselt suurejooneline.
  • Struktuur: Lugu jutustati vaheldumisi retsiitatiivis (tavaliselt secco ehk „kuiv” klavessiinisaatega ja mõnikord accompagnato ehk orkestrisaatega) ning aariates, mis olid kohad lauljapreetuse ja emotsioonide väljendamiseks. Aariad olid sageli da capo vormis (A–B–A), mis andis lauljale võimaluse esimesse osasse kaunistusi ja improvisatsioone lisada.
  • Muusikaline äratuntavus: Esindatud olid selged meloodiavormid, konventsionaalsed arioso-kujud, ornamentika ja vokaalshow – lauljate tehniline virtuoossus oli hinnatud.
  • Ooperi algus ja orkester: Ooper algas tavaliselt overtuaariga. Orkester toimis peamiselt saatena, kuid aja jooksul sai sellest olulisem osaline dramaatilises kujunduses, eriti pärast reformijaid nagu Gluck.
  • Ansamblid: Opera seria kasutas ansambleid vähem kui opera buffa; mitmehäälseid koondlaulukohtasid oli harvem, kuigi mõningaid kooslaululisi ja kooripause leidus.

Libretod ja dramaturgia

Opera seria keskne koostisosa oli libretto ehk teksti ülesehitus. Üks kõige mõjukamaid libreti kirjutajaid oli Metastasio, kelle tekstid (libretod) olid väga populaarsed ja said paljude heliloojate – näiteks Hasse, Porpora ja teiste – poolt mitmekordselt seadistatud. Metastasio stiil rõhutas selget moraalset ja emotsionaalset joont ning sobis hästi traditsioonilise da capo-ariasüsteemiga.

Etendus ja hääled

Peaosad: 18. sajandi opera seria peamised solistid olid sageli kastraadid — meeslauljad, kes olid noorena kastreeritud, et säilitada kõrge hääl ja erakordne võimekus ornamentide ja trillerite esitusel. Aja jooksul hakati rollides kasutama üha enam naislauljaid, kelle staatus «prima donna» (esimene daam) kujunes tähtsaks. Solistide virtuoossus ja kuulsus olid sageli suuremad kui tegelaskujude psühholoogiline sügavus.

Olulised heliloojad ja reformid

Varasemad tähtsad heliloojad opera seria žanris olid näiteks Alessandro Scarlatti (Scarlatti) ning inglise kontekstis Georg Friedrich Händel, kes kirjutas palju suurvormilisi itaalia ooperiteoseid Inglismaal. Populaarsete ooperite heliloojate hulka kuulusid ka Hasse, Vinci, Jommelli, Piccinni, Paisiello, Cimarosa, Gluck ja Mozart.

18. sajandi lõpul tõi Christoph Willibald Gluck sisse olulisi reforme, püüdes vähendada vokalisti-show ülekaalu ja suurendada draama ning muusika liitumist. Ta vähendas liigset da capo-formalismi, kasutas rohkem recitativo accompagnato-t, rõhutas koori ja tantsu tähtsust ning sidus muusikat ja näidendit rangema dramaturgilise tervikuna. Tema Orfeo ed Euridice ja Alceste on reformoperi näited.

Wolfgang Amadeus Mozart oli Glucki ideede mõjul ja arendas neid edasi. Tema ooperid nagu "Idomeneo" (esiettekanne Münchenis 1781) ja "La clemenza di Tito" (1791) on selge näide ooperiseria suuremast dramaturgilistest ambitsioonidest. Samas lõi Mozart ka teoseid, mis asetsevad ooper seria ja opera buffa piirimail — näiteks Le Nozze di Figaro, Don Giovanni ja Cosi fan tutte (libretod Lorenzo da Ponte tekstidele) — kus on nii koomilist kui ka tõsist elementi.

Teised järelkombinatsioonilised ja üleminekuheliloojad olid Luigi Cherubini, Gaspare Spontini ning hiljem Rossini, kelle stiil muutis klassikalist ooperipaari ja suunas publiku ootusi uuele bel canto ajastule.

Žanri kadu ja pärand

18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses hakkasid maitsed muutuma: publik ja heliloojad otsisid enam draamapõhist, karakterikesksemat ja muusikaliselt mitmekesisemat lähenemist. Opera seria traditsiooniline vorm ja kastraatide tähtsus vähenesid; reformid ja bel canto mitmekihilisem stiil tõid kaasa uue ooperikeele. Siiski jäi opera seria oluliseks sillaks baroki ja klassitsistlike ning varaklassikaliste ning romantiliste ooperitraditsioonide vahel ning jättis tugeva pärandi libreto-, laulmis- ja vormikombinatsioonide alalhoidmisel.

Kokkuvõte

Opera seria oli 18. sajandi instrumentaal-vokaalse trupi ja kõrgetlavastuse žanr, kus tähtis oli suur vormiline selgus, solistide virtuoossus ning klassikaliste ja mütoloogiliste teemade väärikus. See žanr mõjutas tugevalt Euroopa ooperikultuuri, inspireerides nii mitmeid suuri heliloojaid kui ka hilisemaid muusikalisi reforme, mis viidi läbi eelkõige Glucki ja Mozarti kaudu.