Idomeneo on Wolfgang Amadeus Mozarti muusikaga ooper seria. Liibreto (sõnad) on itaalia keeles ja selle on kirjutanud Giambattista Varesco. Ta võttis aluseks Antoine Danchet' prantsuskeelse teksti. 1780. aastal palus Baieri kuurvürst Mozartil ja Varesco'l kirjutada ooper õukonnakarnevaliks.
Idomeneo esietendus 29. jaanuaril 1781. aastal Münchenis. Mozart oli vaid 24-aastane. See oli esimene tema suurtest ooperitest.
Mozart kirjutas kolme erinevat tüüpi oopereid: Idomeneo on ooper seria (tõsine ooper). Need on kirjutatud itaalia keeles ja käsitlevad tõsiseid, dramaatilisi lugusid, sageli lugusid Vana-Kreekast või Roomast. La Clemenza di Tito on samuti ooper seria. Don Giovanni on näide koomilise ja tõsise ooperi segust, samas kui "Võluflööt" on saksa ooper Singspieli traditsioonis.
Idomeneo sisaldab traditsioonilisi retsitatiive ja aariaid. Koorid, marssid ja balletid olid väga sarnased prantsuse ooperitraditsioonile. Mozart oli inspireeritud Glucki ooperitest.
Teema ja süžee lühidalt
Ooper järgneb Kreeta kuningale Idomeneole, kes pärast Trooja sõda naaseb merelt. Ta on vannunud jumal Neptune'ile, et ohverdab kelle iganes teda esimesena kohtab, kui too päästab tema laeva tormist. Saatuslikult on see inimene tema enda poeg Idamante. Konflikt kõrgemate kohustuste ja isiklike tunnetega, noorte armastus Idamante ja trooja printsess Ilia vahel, samuti Elettra (Elektra) kirglikud armumised ja kättemaksuichused moodustavad ooperi keskse draama. Lõpuks sekkub jumalikkus ja ooperis rõhutatakse teemasid ohvri, kohustuse ja halastuse vahel.
Peategelased
- Idomeneo — Kreeta kuningas
- Idamante — Idomeneo poeg
- Ilia — trooja printsess, Idamante armastus
- Elettra (Elektra) — Aulisest pärit neiu, kellesse Idamante ei vastanud; armastus ja kättemaks
- Arbace — Idomeneo usaldusisik (muudatekstidena sageli punkt, kes vahendab jumalate nõudmisi)
- Püha preester ja orkester/koor — esindavad rahva ja jumalate tahte häält
Muusikalised eripärad ja mõju
Idomeneo on tähelepanuväärne selle poolest, et Mozart hakkas siin tugevamini integreerima ooperi dramaturgiat ja orkestrit. Orkester ei ole ainult akompaniement, vaid reageerib ja karakteriseerib sündmusi: tuuakse väljapoole tavalisi harfi- ja keelpillikolone, kasutatakse värvide loomiseks puupuhkpille ja puhkpille, marssid ja kooripildid annavad lavastusele piduliku ning sakraalse hõngu. Samuti on ooperis mitmekihilised ansamblid ja mitmehäälne kirjutus, mis näitab Mozarti küpsust kui ooperikomponeerijat.
Mozarti muusika näitab selgelt Glucki mõju — eelkõige dramaturgilist selgust ja rõhku süžee teenimisele —, kuid samaaegselt on see juba isikupärane, rikkalik meloodiates ja harmoonilistes lahendustes.
Esietendus, vastuvõtt ja hilisem tervendus
1781. aasta Müncheni esietendus oli lavaline sündmus, mis sisaldas balletti ja pidulikku koori, nagu tollases õukonnaootuses kombeks. Mozart pälvis üldiselt head vastuvõttu ning ooper tõstis tema mainet kui kirjameistrit nii muusikas kui ka draama kujundamises. Pärast esietendust on Idomeneo läbi läinud mitmeid toimetusi ja kärpeid, et kohandada lavastusi erinevate aja- ja maitseolukordade jaoks; tänapäeval esitatakse sageli kriitilise väljaande alusel kureeritud versioone.
Esituspraktika ja tänapäev
Tänapäeva lavastused püüavad leida tasakaalu ajaloolise autentsuse ja kaasaegse teatri-narratiiviga. Mõned lavastajad rõhutavad ooperi antiikset tausta ja suures mahus balleti ning koori, teised vaatlevad teemat kaasaegsemast vaatepunktist ja toovad välja psühholoogilise draama. Helistamispraktika kasutab sageli ajaloolisi instrumente või nende kõla jäljendavaid instrumente, et rõhutada orkestri värvilisust, mille Mozart teksti juures ette nägi.
Miks Idomeneo on oluline
Idomeneo märgib Mozarti arengus üleminekut noore andeka muusiku ja küpse ooperimeistri vahel. See on üks esimesi teoseid, kus tema oskus siduda orkestratsioon ja draama nii, et muusika kannab ja väljendab tegelaste sisemaailma. Ooper on olnud tähtis sillaks itaaliakeelse seria traditsiooni ja Mozarti hilisema ooperikeele vahel.
Kokkuvõtlikult on Idomeneo teos, mis ühendab klassikalise teemaderingi, Glucki-aja mõju ja Mozarti loomingulise leidlikkuse, ning väärib kohta nii ajaloolise repertuaari kui ka kaasaegsete lavastuste hulgas.