Libreto – ooperi ja muusikali sõnad ning libretisti roll

Liibreto on tekst (sõnad), mis pannakse muusikasse, et teha ooper. Liibreto võib olla ka oratooriumi, kantaadi, messi või muusikali sõnad. Seda, kes kirjutab libreto, nimetatakse libretistiks. Sõna "libretto" (mitmuses: "libretti" või "librettos") on itaalia keelest pärit sõna, mis tähendab "väikest raamatut".

Mõnikord kirjutab helilooja ise libretosid, kuid tavaliselt meeldib heliloojale, kui libretist kirjutab tema jaoks sõnad, et ta saaks need musitseerida.

Mõned libretod on libretisti originaallood, kuid väga sageli põhinevad need mõne teise kirjaniku raamatul.

18. sajandil oli Metastasio väga kuulus libretist. Paljud tema libretod on eri heliloojate poolt mitu korda esitatud. Teine 18. sajandi libretist oli Lorenzo da Ponte, kes kirjutas libretod kolmele Mozarti suurimale ooperile, aga ka paljudele teistele heliloojatele. 19. sajandil kirjutas Eugène Scribe väga palju libretosid, mida on musitseerinud sellised heliloojad nagu Meyerbeer, Auber, Bellini, Donizetti, Rossini ja Verdi. Kaks prantsuse kirjanikku Henri Meilhac ja Ludovic Halévy kirjutasid palju ooperi- ja operetilibrette heliloojatele Jacques Offenbach, Jules Massenet ja Georges Bizet. Arrigo Boito, kes kirjutas libretod muu hulgas Giuseppe Verdile ja Amilcare Ponchiellile, kirjutas ise kaks ooperit. Hugo von Hoffmansthal kirjutas libretod Richard Straussile.

Wagner ja Tippett on kaks heliloojat, kes kirjutasid oma libretod.

Tavaliselt kirjutatakse libreto enne muusikat, kuid mõnikord kirjutasid heliloojad kõigepealt osa muusikast ja otsisid siis sõnad, mis sobiksid sellega. Heliloojad, nagu Mihhail Glinka, Aleksander Serov, Rimski-Korsakov, Puccini ja Mascagni, tegid seda mõnikord.

Muusikalidel on tavaliselt laulusõnad (laulude sõnad) ja eraldi "raamat" (räägitud dialoog ja lavastussõnad). Mõnikord on need kaks eri autorid, nt muusikalis "Viiuldaja katusel" on helilooja (Jerry Bock), sõnade autor (Sheldon Harnick) ja "raamatu" autor (Joseph Stein).

Mis teeb libreto heaks?

Hea libreto on rohkem kui lihtsalt lugu: see peab sobituma muusikalise vormiga ja andma solistidele, koorile ja orkestrile võimalusi emotsiooni ja dramaturgia väljendamiseks. Tüüpiliselt sisaldab libreto:

• näitlemise kaalukust — selge tegelasteehitus ja motivatsioon;
• selget struktuuri — jaotust aktideks ja vaatusteks ning pöördepunkte, mis annavad kompositsioonile vormi;
• lavastussuuniseid — lühikesi märkusi lavaliste liikumiste, atmosfääri ja meeleolu kohta (mõnikord on need eraldi manus);
• prosodiaalset tundlikkust — rütmi ja rõhuasetuse arvestamist, et sõnad kõlaksid loomulikult koos muusikaga;
• laululikke olukordi — hetki, mis kutsuvad esile ariaid, duette, koorinumbrid ja ühised finaalid.

Libretisti roll ja koostöö heliloojaga

Libretist ei ole ainult "kirjanik", vaid ka dramaturg ja tihti ka nõustaja lavastuse ülesehituses. Koostöö heliloojaga võib olla väga erinev: mõnikord teeb libretist tervikliku stsenaariumi ja jäta heliloojale vaba käe muusika kirjutamisel; teinekord sünnib töö tihedas dialoogis, kus tekst ja muusika arenevad samaaegselt.

Libretist peab arvestama heliga — nii meloodiaga kui rütmiga — ning tihti kohandama teksti helilooja tagasiside põhjal. Samuti on libretisti ülesanne pidada silmas etenduse kestust, tegelaste arendamist ja publiku kaasatust.

Ajalooline ja žanriline mitmekesisus

Ajaloos on palju näiteid erinevatest töömeetoditest ja koostöövormidest. Nagu eespool mainitud, kirjutasid 18. ja 19. sajandi tuntud libretistid palju tekste, mida muusikud sättisid omal moel. Samas leidub heliloojaid nagu Wagner või Tippett, kes kirjutasid ise oma libreto, sest nad soovisid täielikku kunstilist kontrolli nii sõna kui heli üle.

Muusikali libreto (tihti nimetatakse seda ka "raamatuks") erineb operaalsest selles, et muusikal rõhutab enamasti dialoogi ja populaarset lauluvormi ning lavastuslikku kergust; ooperis on rõhk pigem pideval muusikalisel voolul, kus recitatiiv ja aria moodustavad dramaturgia tuuma.

Tõlkimine, kohandamine ja väljaanded

Paljud librettod on tõlgitud mitmesse keelde ja kohandatud eri kultuuride lavastustele. Tõlkimisel peab hoidma nii sisu kui ka laululise kõla ühtsust — see on keeruline ülesanne, sest sõna- ja rõhustruktuur muutuvad keelelt keelele. Mõnikord tehakse libreto põhjal ka näidend või vastupidi: mõni kirjaniku romaan muudetakse libreto aluseks. Libretti avaldatakse sageli eraldi vihikuna või koos nootidega, ning neid uuritakse nii kirjandusteadlaste kui muusikaajaloolaste poolt.

Kuidas libreto mõjutab etendust?

Libreto kvaliteet mõjutab otseselt etenduse dramaturgiat, solistide rolli- ja karakterite arusaadavust publikule ning ka muusika vormi. Selge, hästi ülesehitatud libreto annab heliloojale kindla raamistikku, mille sisse muusika saab loovalt paigutuda; samas võib piirav või ebaselge tekst muusika võimalusi kitsendada.

Lõppsõna

Libreto on lavakunsti ja muusika kokkupuutepunkt: see ühendab sõna, meloodia, rütmi ja teatri. Hea libretto on selge, dramaatiline ja laulda-sobiv tekst, mis võimaldab heliloojatel ja lavastajatel luua tervikliku ja liikuva etenduse. Nagu näitavad mitmed ajaloolised näited, on koostöö libretisti ja helilooja vahel sageli otsustav kunstilise tulemuse kvaliteedi jaoks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on raamatukogu?

K: Kes kirjutab libreto?

K: Mida tähendab "libreto"?

K: Kas helilooja kirjutab tavaliselt ise libretod?

K: Kas mõned kuulsad 18. sajandi heliloojad on tuntud selle poolest, et nad kirjutasid ise libretod?

K: Kes kirjutas 19. sajandi Prantsusmaal palju ooperi- ja operetisõnu?

K: Kas on tavaline, et heliloojad kirjutasid kõigepealt osa muusikast ja otsisid siis sinna juurde sõnad?

Otsing