Michael Tippett

Tema elu

Tippett sündis Eastcote'is, Middlesexis, ja veetis oma lapsepõlve väikeses Suffolki külas. Tema isa oli pensionile jäänud ja ostnud hotelli Prantsusmaal Cannes'is. Michael ja tema vend õppisid väga noorena prantsuse keelt. Kui ta oli 13-aastane, saadeti ta Edinburghi kooli, kuid talle ei meeldinud seal, nii et ta läks kohalikku Stamfordi gümnaasiumisse Lincolnshire'is.

Ainus muusikakoolitus, mis tal lapsena oli, olid klaveritunnid. Kui ta oli kooli lõpetanud, otsustas ta, et tahab saada heliloojaks, kuid ei tema ega tema vanemad ei teadnud, kuidas heliloojaks saada. Ta hakkas rohkem klaveritunde võtma. Siis ütles keegi, et ta peaks minema Kuninglikku Muusikakolledžisse. Ta läks sinna 1923. aasta suvesemestri alguses ja õppis seal viis aastat muusikat. Seejärel kolis ta Surrey osariiki Oxtedisse ja õpetas kuus aastat koolis prantsuse keelt. Vabal ajal komponeeris ta.

Oxtedis oli väike koor. Tippett oli üliõpilasena nendega koos laulnud. Nüüd sai temast nende dirigent ja ta õppis palju muusikast, saades koori laulma inglise madrigale ja muud muusikat, sealhulgas ooperimuusikat. Ta võttis veel mõned kompositsioonitunnid R. O. Morriselt RCMis'is. Ta käis muusikalaagrites, kus ta õppis rohkem ideid poliitikast kui muusikast. Ta nõustus paljude Trotski ideedega. Temast sai patsifist ja 1940. aastal registreerus ta sõdurivastaseks. 1943. aastal veetis ta kolm kuud vanglas, sest keeldus abistamast sõjategevust.

Vahepeal oli Tippettist saanud Morley kolledži muusikadirektor. Ta tegi sealsest koorist ühe Inglismaa parimatest kooridest. Ta mängis palju Henry Purcelli muusikat, mille muusika ei olnud siis veel nii tuntud kui praegu. Ta töötas ka noorte muusikutega, kes hiljem kuulsaks said: tenor Peter Pears, kontratenor Alfred Deller ja Amadeuse keelpillikvartett.

1951. aastal sai temast BBC ringhäälinguorganisatsioon. Mõned tema raadios peetud kõned on avaldatud tema raamatus "Liikumine veevalaja poole". Ta jätkas hiilgavat karjääri helilooja, dirigendi ja ringhäälinguorganisatsioonina. Ta oli Bathi festivali direktor, mida ta aitas palju parandada. Ta sai rahvusvaheliselt kuulsaks, eriti Ameerikas. Tema sümfoonia nr 4 ja oratoorium "Mask of Time" olid kirjutatud Ameerika esitamiseks. Tema viimane ooper "Uus aasta" kirjutati ühiselt Houston Grand Opera, Glyndebourne'i ja BBC jaoks. Ta sai 1959. aastal CBE tiitli, 1966. aastal rüütliks, 1979. aastal auliikme tiitli ja 1983. aastal teenetemärgi. Ta on saanud mitmeid autasusid ülikoolidelt.

Tippett suri 1998. aastal Londonis kopsupõletikku pärast seda, kui ta oli sõitnud Stockholmi festivalile, kus esinesid kõik tema teosed, välja arvatud tema lavateosed. Kuigi ta suutis koju naasta, suri ta peagi pärast seda.

Tema muusika

On ebatavaline, et suur muusik alustab muusikaõpinguid korralikult 18-aastaselt. Siiski oli ta piisavalt vana, et mõista, et tal on palju õppida. Ta õppis kontrapunkti ja oli mõjutatud sellest, kuidas klassikalised heliloojad olid oma muusikat kujundanud. Eriti Beethoven oli talle inspiratsiooniks. Üks tema tuntumaid teoseid on Kontsert kahe keelpilliorkestrile (1938-1939). See näitab tema armastust rahvamuusika vastu ning huvi inglise renessansiaegse muusika vastu. See muusika on põnev oma pidevalt muutuvate taktide ja tantsulise iseloomu tõttu.

"Meie aja laps" oli oratoorium, milles kasutati neegrite spirituaale. Ta kombineeris neid oma muusikastiiliga. See räägib millestki, mis juhtus tegelikult 1938. aastal. Üks 17-aastane Poola juudi poiss tappis natsidiplomaadi, sest natsid olid temalt vanemad ära võtnud. Natsid olid vihased ja tapsid vastutasuks palju juute. See oli midagi, mis aitas kaasa Teise maailmasõja tekkimisele. Tippetti muusika räägib julmusest, mida inimesed üksteise suhtes üles näitavad.

Tippetti ooperite hulka kuuluvad "Jaanipäeva abielu" (algus 1946, esietendus 1955), "Kuningas Priamos" (1958-61), "Sõlmeaed" (1966-69), "Jäämurd" (1973-76) ja "Uus aasta" (1989). Ta on kirjutanud mitmeid kooriteoseid. Tema orkestriteoste hulka kuuluvad 4 sümfooniat, "Fantasia concertante" Corelli teemale keelpillidele (1953), klaverikontsert (1953-55) ja kontsert viiulile, vioolale ja tšellole (1979). Tema kammermuusika hõlmab klaverisonaate ja keelpillikvartette.

Tema kirjutised

Tippett avaldas palju oma kirjutisi. Moving into Aquarius koosneb BBC-le peetud kõnedest. Oma autobiograafias "Those Twentieth Century Blues" räägib ta paljudest oma probleemidest, sealhulgas oma homoseksuaalsusest, millest ta varasematel aastatel ei saanud rääkida, sest see oli tol ajal ebaseaduslik.