Kontratenor: falseti-meeslaulja — ajalugu, hääl ja tuntud esitajad
Kontratenor: avasta falseti-meeslaulu ajalugu, häle eripära ja kuulsad esitajad — barokkist tänapäevani. Lugege artiklit kontratenori võludest ja tähtsamatest nimedest.
Kontratenor on meeslaulja, kes kasutab falsetihäält, et laulda kõrgeid noote nagu naissoost kontraalti või meztsosopran.
Kontratenoreid kasutati palju renessanss- ja barokiajastul, kui naised ei tohtinud kirikukoorides laulda. Neil ei olnud suuri, dramaatilisi hääli nagu kastraatidel, mistõttu neid tavaliselt ooperis ei kasutatud. Inimesed unustasid selle laulmisviisi 18. ja 19. sajandil, kuigi meesaltod jätkasid laulmist Inglise katedraalide ja kirikute koorides. 20. sajandil sai väga kuulsaks üks inglise kontratenor nimega Alfred Deller. Ta laulis paljusid barokiajastu laule, mis olid kirjutatud kontratenorile, näiteks Henry Purcelli laule, kes ise laulis kontratenorina. Tänapäeval tuntakse taas suurt huvi selle häältüübi kasutamise vastu varajase muusika, näiteks renessanss- ja barokkmuusika esitamisel.
Hääl ja tehnika
Kontratenori hääl põhineb enamasti falsetil või tugeval peavokaalil (head voice), mitte loomulikul rinnanotasuste registril (chest voice). Selle tulemusel on kontratenori kõla tihti helgem ja õrnem kui meeslauljatel, kellel on sügavam tenor- või baritonhääl. Kontratenorid suudavad olla väga vilunud ornamentikas ja koloratuuris, mis teeb nad sobivaks barokkmuusika esitamiseks.
Tavaliselt ulatub kontratenori repertuaar hääleregistris, mida võib kirjeldada umbes alates madalamast altest kuni kõrge mezzo/altini — sõltuvalt lauljast ja stiilist võib see hõlmata ligikaudu G3 kuni D5 või kõrgemale. Mõned lauljad — nn sopranistid — ulatuvad veelgi kõrgemale. Häältreening keskendub hingamistoele, peavokaali tugevdamisele ja sujuvale liikumisele registrite vahel (passaggio) ning falseti kontrollimisele, et saavutada ühtlane ja väljendusrikas kõla.
Ajalooline taust ja rollid
Renessanss- ja barokiajastu laulutekstid ning kiriklikud teosed sisaldasid palju parteid, mis mõeldi kõrghäältele; sageli täitsid neid rolle kas kastraadid, naised (sõltuvalt kohast) või mehed, kes kasutasid falsetti. Kuna 18. ja 19. sajandil muutusid kunstilised maitsed ja ooperipraktikad, jäi kontratenori kasutus mõnevõrra tahaplaanile kuni 20. sajandi taassündini, mis oli seotud varajase muusika ja ajalooliste esitustavade huvi kasvuga.
Tänapäeval lauldakse paljusid barokkajastu parteisid, mis olid algselt mõeldud kastraatidele, kontratenorite poolt ning paljudes ooperites ja kontsertides kasutatakse kontratenoreid just selle erilise helivärvi ja tehnilise oskuse pärast.
Tuntud esitajad ja kaasaegne roll
Alfred Deller oli võtmeisik kontratenori renessansis 20. sajandil — tema töö tõi laiemale avalikkusele huvi varajase muusika ja meeshäälte kõrge registreerimise vastu. Hiljem on kontratenorite seas tuntud ka sellised esitajad nagu Andreas Scholl, Philippe Jaroussky, David Daniels, Max Emanuel Cencic, Iestyn Davies ja Xavier Sabata. Nemad on laienenud nii barokirepertuaari kui ka kaasaegse muusika ja kaasaegsete ooperite juurde.
Repertuaar ja tänapäevane kasutus
Kontratenorid esinevad eelkõige:
- barokkooperites ja kantaatides (Handel, Vivaldi, Purcell jm);
- renessanssmuusikas ja kiriklikus repertuaaris;
- uusmuusika ja kaasaegsete heliloojate teostes, kus otsitakse erilist timbrit või häälevärvust;
- katedraalikoorides ja ansamblites, kus jätkuvad traditsioonid meeshäälte kõrgest registrist.
Kellele kontratenor sobib ja kuidas seda arendada
Kontratenori hääl ei ole pelgalt bioloogiline omadus — see on ka oskus ja tehnika. Mees, kes suudab hästi kontrollida falsetit, tugevdada peavokaali ja kasutada õiget hingamistehnikat, võib arendada kontratenori repertuaari. Treening hõlmab spetsiaalseid hääleharjutusi, kuulatamist (erinevaid stiile ja ajaloolisi esitustavasid) ning sageli õpetajat, kes on kogenud varajase muusika või falseti õpetamises.
Kokkuvõte: kontratenor on eriline meeslaulja tüüp, kelle hääl võimaldab kõlada kõrgetel registritel ja kes mängib olulist rolli varajase muusika taassünnis ja tänapäeva muusikamaastikul. Tema tehnika ja helivärv annavad esinemistele unikaalse väljenduse, mis on nii ajaloopärandi kui ka kaasaegse loominguga tihedalt seotud.
Küsimused ja vastused
K: Mis on terrorismivastane võitlus?
V: Kontratenor on meeslaulja, kes kasutab falsetihäält, et laulda kõrgeid noote nagu naissoost kontraalti või meztsosopran.
K: Millal kasutati kontratenoreid?
V: Kontratenoreid kasutati palju renessanss- ja barokkajal, kui naissoost lauljad ei tohtinud kirikukoorides laulda.
K: Miks kontratenoreid tavaliselt ooperis ei kasutatud?
V: Neil ei olnud suuri, dramaatilisi hääli nagu kastraatidel, seega ei kasutatud neid tavaliselt ooperis.
K: Mis juhtus kontratenoritega 18. ja 19. sajandil?
V: 18. ja 19. sajandil unustasid inimesed selle laulmisviisi.
K: Kes tegi kontratenorid 20. sajandil kuulsaks?
V: 20. sajandil sai väga kuulsaks üks inglise kontratenor nimega Alfred Deller.
K: Mida Alfred Deller laulis?
V: Ta laulis paljusid barokiajastu laule, mis olid kirjutatud kontratenorile, näiteks Henry Purcelli laule, kes ise laulis kontratenorina.
K: Millise muusika puhul kasutatakse tänapäeval kontratenorihäält?
V: Tänapäeval tuntakse taas suurt huvi selle häältüübi kasutamise vastu varajase muusika, näiteks renessanss- ja barokkmuusika esitamiseks.
Otsige