Renessanss on periood Euroopa ajaloos, mis algab umbes 1400. aastal ja järgneb keskajale. See on ajastu, kus muutuvaid vaatenurki mõjutasid uuesti avastatud antiiksed tekstid, kasvav linnaelu, rikkuse ja hariduse levik ning uued tehnoloogiad. Kuigi tavapäraselt tähistatakse renessanssi ajavahemikuga 1400–1600, on selle algus ja lõpp piirkonniti erinev: Itaalias hakkas see varem, Põhja- ja Kesk-Euroopas veidi hiljem ning mõnes kohas üleminek barokiajastusse kulges aeglasemalt.

"Renessanss" on prantsuskeelne sõna, mis tähendab "uuestisündi". Seda perioodi nimetatakse nii, sest sel ajal hakkasid inimesed huvi tundma antiikajast pärit teadmiste, eelkõige Vana-Kreeka ja Rooma teadmiste vastu. Renessanssi nähti kui selle õppimise "taassündi". Selle huviobjektiks olid filosoofia, kirjandus, kunst, arhitektuur ja poliitika — püütigi kombineerida iidsete ideaalide ilu ja harmooniat uute teadmiste ning tehniliste oskustega. Renessanssi nimetatakse sageli "moodsa ajastu" alguseks, kuna see pani aluse mitmele tänapäevasele mõtte- ja loomepõhimõttele.

Humanism ja haridus

Renessansi keskseks intellektuaalseks liikumiseks oli humanism — rõhuasetus inimkesksele teadmisele, keeleõppele, klassikaliste tekstide tõlkimisele ja kriitilisele lugemisele. Humanistid soovisid parandada haridust, et kujundada kodanikke, kes mõistaksid nii kirjanduslikke kui poliitilisi küsimusi. Selle jooksul suurenes huvi rahvuskeeltes kirjutamise vastu ning ilmus palju esseesid, ajalookirjutisi ja poliitilisi traktate.

Kunst ja esteetika

Renessansiaegne kunst tõi kaasa mitmeid uusi tehnikaid ja visuaalseid põhimõtteid. Kunstnikud uurisid perspektiivi, proportsioone ja anatoomiat ning püüdsid kujutada inimest ja loodust realistlikumalt. Tuntuimad jooned on:

  • ühepunkti- ja mitmepunktiperspektiivi kasutamine, mis võimaldas luua kolmemõõtmelisust
  • valguse ja varju (chiaroscuro) ning värvitoonide nüanssidega mängimine
  • intuitiivne ja teaduslik inimkeha uurimine, et saavutada realistlikumad figuurid
  • suur hulk portreesid ja inimkeskseid kompositsioone, sh religioosseid stseene, mis said uue ilme

Renessanssist on pärit palju kuulsusi nagu Leonardo da Vinci (Leonardo da Vinci), Michelangelo, Rafael ja Titian, aga ka mitmed väljapaistvad skulptorid ja arhitektid. Leonardo da Vinci, kes oli maalikunstnik, teadlane, muusik ja filosoof, on kõige kuulsam renessansiajastu mees, sest tema töö oli väga mitmekülgne ja uuriv.

Teadus ja tehnika

Renessanss ei olnud ainult kunstiline ärkamine — tähtis oli ka teaduse areng. Inimesed hakkasid tegema vaatlusi, mõõtmisi ja katseid, lõhestades traditsioonilisi autoriteete. Olulised arengud olid:

  • prinditehnika levik pärast Gutenbergi trükipressi, mis võimaldas ideede kiiremat levikut
  • täpsemad geograafilised avastused ja navigatsioonitehnikad, mis võimaldasid maailmakaubanduse laienemist
  • astronoomia, meditsiin ja füüsika kiire kehakaar — teadlastest näiteks Copernicus ja hiljem Galileo tõid uued maailmavaated

Renessanss Itaalia keskmena ja selle perioodid

Renessanss algas Itaalias, peamiselt linnriikides nagu Firenze, Milano, Veneetsia ja Rooma, kus rikkus, poliitiline konkurents ja patrooni-süsteem soodustasid kunsti ja teaduse rahastamist. Itaalias jagatakse renessanssiaega tavaliselt kolmeks perioodiks:

  • varane renessanss.
  • kõrgrenessanss
  • hilisrenessanss, mida nimetatakse ka "maneeristlikuks" perioodiks.

Varane renessanss (14.–15. sajandi vahetus) tähistas klassikaliste kujundite ja proportsioonide taasalustamist; kõrgrenessanss (umbes 1480–1520) on sageli kunstlik ja tehniliselt väga kõrgel tasemel; hilisrenessanss või mannerism tõi kaasa stiililisi mängulisi ja tihti keerukaid kujundilahendusi, mis valmistusid baroki jõulisemate väljendusvahendite suunas.

Renessanssi levik väljaspool Itaaliat

Renessanss levis Itaalias toimunud muutuste kaudu edasi üle Euroopa — Prantsusmaale, Hispaaniasse, Inglismaale, Põhja-Euroopasse (sh Flandrias ja Saksamaal). Põhja-Renessanss sai mõneti iseloomuliku rõhuasetuse detailsele temaatikale, trükiste levikule ja religioossetele teemadele, kus kunstnikud nagu Albrecht Dürer tõid kaasa saksa ja flaami meisterlikkuse. Renessanss mõjutas ka kirjandust — tekitas uut huvi ladina ja rahvuskeelsete tekstide vastu ning tõi esile autorid nagu Dante, Petrarca ja Boccaccio (Itaalias) ning Shakespeare (Inglismaal) pisut hiljem.

Majanduslikud ja poliitilised tingimused

Renessanssi toetasid tugevad kaupmees- ja panganduskeskused ning patrooni-süsteem, kus varakad pered (näiteks Medici Firenzes) tellisid kunstiteoseid ja rahastasid teadusuuringuid. Linnriikide konkurents soodustas nii avalikku kui era-initsiatiivi — telliti kirikuid, paleesid, skulptuure ja avalikke kunstiteoseid, mis kõnelesid nii ilust kui võimust.

Pärand ja tähtsus

Renessanss mõjutas Euroopa kultuuri, kunsti, haridust ja teadust mitmel viisil: ta tõi kaasa suurema inimlike saavutuste ja individuaalsuse rõhutamise, edendas kriitilist mõtlemist ja teaduslikku uurimist ning kiirendas ideede levikut tänu trükikunstile. Need muutused aitasid kujundada aluse kaasaegsele teadusrevolutsioonile ja ühiskondlikule arengule, mis viisid edasi reformatsiooni, keskvalitsuste tugevnemise ja lõpuks moodsa ajajärgu tekkimiseni.

Manneristlikule perioodile järgnes barokk, mis samuti levis Euroopas umbes alates 1600. aastast. Väljaspool Itaaliat võib olla raske öelda, kus lõpeb renessansiaeg ja algab barokk, sest stiilimuutused olid järkjärgulised ja kohalikud traditsioonid mõjutasid üleminekut.