Jean Calvin (1509–1564) — Prantsuse reformatsiooni teoloog ja kalvinismi rajaja

Jean Cauvin, ka Jean Calvin (inglise keeles John Calvin) (10. juuli 1509 - 27. mai 1564), oli Prantsuse protestantlik teoloog reformatsiooni ajal ja kristliku teoloogia süsteemi, mida nimetatakse kalvinismiks või reformitud teoloogiaks, keskne arendaja. Genfis lükkas ta tagasi paavstliku autoriteedi, kehtestas uue kodaniku- ja kirikliku valitsemise skeemi. Ta on kuulus oma õpetuste ja kirjutiste poolest ning kurikuulus oma rolli tõttu Mihhail Servetose hukkamises.

Haridus ja noorus

Calvin sündis Jean Chauvin'i (või Cauvin'i, ladina keeles Calvinus) nime all Noyonis, Picardie's, Prantsusmaal, Gérard Cauvin'i ja Jeanne Lefranc'i pojana. Tema isa oli sotsiaalselt tunnustatud jurist ning soovis pojale õigusalast karjääri. 1523. aastal saatis Calvini isa oma neljateistkümneaastase poja Pariisi ülikooli, et õppida humanitaarteadusi ja õigust. Ta jätkas õigusteaduste õpinguid Orléansis ja Bourges'is ning ainuüksi õigusteadustes saavutas 1532. aastaks märkimisväärse taseme – teda on sageli nimetatud õigusteaduse doktorikraadiga seotud õpingutega, kuigi tema kujunemine teoloogina ja reformatsiooniliikumise juhiks sai alguse 1530.ndate alguses, kui ta luges meelsasti Uue Testamendi tõlgendusi ja tuntud reformeerijate kirjutisi.

Reformatsiooni algus ja pagendus

Aastail 1533–1536 hakkas Calvin järjest kaugemaks astuma katoliku kiriku õpetustest. 1536 avaldas ta ladina keeles esimese väljaande oma suuraatest Institutio Christianae Religionis (tuntud eesti keeles kui Kristliku usu õppetulek), mis tegi temast kiiresti kuju reformeeritud teoloogias. Samal aastal kutsus linna usutegelaste surve, eriti Guillaume Farel, Calvini Genfi, kus ta püüdis kehtestada reformatsiooni põhimõtteid. Esialgu tekkisid Genfis poliitilised vastasseisud ja 1538 saadeti Calvin linnast välja; ta läks pagendusse ning teenis 1538–1541 Strasbourgis pastorina, kus ta töötas koos teiste reformeerijatega ja täiustas oma pastoripraktikat ning teoloogilist süsteemi.

Tagasitulek Genfi ja kiriklikud reformid

1541. aastal kutsuti Calvin tagasi Genfi, kus algas tema püsivam mõju linna religioosses ja ühiskondlikus elus. Ta oli Genfis keskne juht nii kiriku kui ka hariduse alal: kehtestas rangemaid kiriklikke norme, lõi ja juhtis consistory't (kiriklik distsipliinikogu), pööras suurt tähelepanu sambla elule, pühendumisele ja usuõpetusele ning pani rõhku pühakirja tõlgendamisele ja usulisele haridusele. Tema reformid hõlmasid jumalateenistuse reformimist, preestrite ja vaimulike hariduse tõstmist ning moraalses korras hoidmist osutavaid meetmeid.

1559. aastal aitab Calvin kaasa Genfi akadeemia (kogukondlik õppeasutus, mis treenis vaimulikke ja õpetajaid) asutamisele, mis sai oluliseks sihtkohaks reformeeritud mõtte levitamiseks Euroopas.

Teoloogia ja tähtsamad tööd

Calvin on tuntud eelkõige oma süsteemse teoloogia poolest. Tema suurteoseks on Institutio Christianae Religionis, mida ta mitu korda laiendas ja uuendas (esialgne väljaanne 1536, suurem, lõplikult kujunenud ladina väljaanne 1559). Selles teoses rõhutas ta Jumala ülimat suveräänsust, pattulangemist, päästet üksnes Jumala armu kaudu ning õpetust eelotsustusest (predestinatsioon), mis tõi kaasa nii kiitust kui kriitikat. Tema õpetus mõjutas tugevalt kirikuõpetust, moraalilist distsipliini ja haridust reformitud traditsioonis.

Mihhail Servetose juhtum

Calvin on ajalooliselt seotud 1553. aasta Mihhail Servetose (Michael Servetus) kohtuasjaga Genfis. Servetos oli unitaristlikke ja radikaalseid usulisi seisukohti, mis ründasid traditsioonilist Kolmainuõpetust; ta põgenes Pariisist ja sattus Genfisse, kus tema kirjandus ja teod tõid kaasa arestimõistu. Servetost süüdistati ateismis ja jumalavõõrituses ning pärast kohapealset kohtuprotsessi mõisteti ta surma ja põletati tuleriidal. Calvin osales selles protsessis kui kiriklik ja mõjukas isik: ta vaidlustas Servetose õpetusi ja osales kohtuasja edendamises kiriku- ja tsiviilvõimude kaudu. Tema täpne roll on ajaloolaste seas vaidlustatud: mõningad rõhutavad tema ideoloogilist vastutust ja teravaid rünnakuid Servetose vastu, teised toovad esile, et hukkamõist langes otsustavalt tsiviilvõimu ja kohalikku õigusdeeskesse. See juhtum tõstatas ja jätkab tõstatamast küsimusi usu- ja sõnavabaduse, usulise sallivuse ning kiriku ja riigi suhtest.

Juhtimine, distsipliin ja avalik elu

Calvin pooldas tugevat seost kirikuõpetuse ja ühiskondliku korrashoiu vahel. Ta tähtsustas moraalset distsipliini ja usulist kasvatust, juhatas kiriklikke kohtusi, kus uuriti moraalselt kahtlast käitumist, ning püüdis kujundada Genfit kui eeskujulikku reformitud kogukonda. Tema poliitiline ja kiriklik juhatus tekitas kuulekust, aga ka vastuseisu — nii sisevastuolude kui välismaalaste hoiakute tasandil.

Isiklik elu

Calvin abiellus Idelette de Bure'iga (nad elasid koos alates 1540. aastat); Idelette oli varasemalt lesk ja nad said abielus ka isikliku toetuse pastoritöös. Abielust sündisid lapsed, kuid kahjuks surid enamik neist varases eas. Idelette suri 1549. Calvin jäi leseks ja pühendas enamiku oma ülejäänud elust teoloogia kirjutamisele, pastoritööle ja Genfi kiriku juhtimisele.

Mõju ja pärand

Calvini teoloogilised ja organiseerimislikud panused olid määravad reformatsiooni mõlemas suunas: tema ideed levisid Hollandisse, Šotimaale (kus John Knox tõi Calvini mõju Skandinaavia ja Šotimaa kirikusse ning aitas kujuneda presbüterlikuks traditsiooniks), Inglismaale ja üle Euroopa. Kalvinismi alused mõjutasid kirikuvalitsemist, eetikat, tööarusaamu ja haridust paljudes riikides. Tema kirjutised ja süsteem aitasid luua püsivaid reformitud kirikukogukondi ja teoloogilist koolkonda, mis on mõjutanud lääne kristlust ja poliitilist ning sotsiaalset mõtlemist sajandeid hiljem.

Surm

Jean Calvin suri 27. mail 1564 Geneva linnas, kus ta oli viimased aastad juhtinud kiriklikke ja hariduslikke algatusi. Tema matmine oli tagasihoidlik ning ta soovis lihtsat, märkideta hauda – see oli kooskõlas tema reformitud arusaamade alandlikkusest ja rõhust pühakirjale. Pärandina jäi talle rikkalik kirjalik töö, toimiv kiriklik struktuur Genfis ja pikk mõju euroopa protestantlusele.

• Peamised teosed: Institutio Christianae Religionis (1536 jt. väljaanded), mitmed tanggalikud jutlused, kirjavahetus ja kommenteeritud piiblitõlgendused.
• Põhilised õpetused: Jumala suveräänsus, patt ja pääste, usuline distsipliin, eelotsustus (predestinatsioon) ja tugevalt formeeritud kirikuvalitsemine.
• Pärand: Kalvinism ja reformitud traditsioonid, Genfi akadeemia ja tugev mõju Põhja-Euroopa kirikutele.

Calvini elu ja töö on endiselt uurimise ja diskussiooni objektiks: tema roll kiriku-distsipliinis ja ühiskondlike normide kujundamises, tema teoloogilised panused ning ka vastuolulised juhtumid, nagu Servetose hukkamine, jäävad ajaloolaste, teoloogide ja laiema avalikkuse tähelepanu keskmesse.