Sepsis on väga ohtlik haigus, mis tekib siis, kui infektsioon läheb valesti. Tavaliselt suudab organismi immuunsüsteem mikroobidega võidelda ja infektsioonist üle saada, kuid sepsise puhul läheb midagi valesti. Haigustekitaja on mingil hetkel suutnud pääseda verre või kudedesse. Terminit sepsis kasutatakse sageli septitseemia (veremürgistuse) kohta. Septitseemia on ainult üks sepsise tüüp. Baktereemia viitab konkreetselt bakterite esinemisele vereringes (viiruste ja seente kohta kasutatakse termineid vireemia ja fungeemia). Sepsis on meditsiiniline hädaolukord, sest see võib elu ohtu seada, kui sellele ei reageerita.

Sümptomid

Sepsise tunnused võivad alguses olla eba-spetsiifilised, kuid olukord võib kiiresti halveneda. Levinumad sümptomid:

  • kuumus või hüpotermia (kõrge palavik või madal kehatemperatuur)
  • kiire südametöö ja hingamine (tahhükardia, tahhüpnea)
  • ärrituvus, segasus või teadvuse tase langeb
  • vähenenud uriinieritus (vähe või ei mingit põieämbrit)
  • külm, kahvatu või laiguline nahk; kuiv või kleepuv nahk
  • tugev nõrkus, uimasus või minestus
  • väga halb üldseisund või kiire halvenemine

Septic shock ehk septiline šokk tekib siis, kui infektsioon põhjustab tugevat vererõhu langust ja elundite talitlushäireid — see on eluohtlik seisund.

Põhjused ja riskifaktorid

Sepsis tekib siis, kui keha süsteemne immuunvastus infektsioonile muutub liialdatuks ja kahjustab enda kudesid ja elundeid. Tavaliselt algab sepsis mõnest lokaalsest infektsiooniallikast. Levinumad lähtepunktid:

  • kopsud (pneumoonia)
  • kuseteed (uretriit, püelonefriit)
  • kõhuõõne infektsioonid (nt apenditsiit, divertikuliit)
  • naha- ja pehmete kudede infektsioonid (nt nakatunud haavad, mädakoldeid)
  • invasioonid seadetest (nt kateetrid, proteesid)

Riskirühmad, kellel sepsis tekib sagedamini või kulgeb raskemalt:

  • vanurid ja imikud
  • immuunpuudulikkusega inimesed (nt kemoteraapia, HIV, ravimid)
  • krooniliste haigustega inimesed (diabeet, maksahaigus, neeruhaigus)
  • hiljuti opereeritud või haiglaravil viibinud patsiendid
  • invasivsete seadmete kandjad (nt intravenoossed katetrid)

Diagnoos

Sepsise diagnoos põhineb haiguslool, sümptomitel ja uuringutel. Raviasutus kasutab tavaliselt järgmisi uuringuid:

  • verikultuurid ja muud mikrobioloogilised proovid (uriin, hingamisproovid, haavaproov)
  • täielik verepilt (CBC), põletikunäitajad (CRP, prokaltsitoniin)
  • laktaat — kõrgenenud laktaat viitab hapnikupuudusele koes ja suuremale raskusastmele
  • verekemikaalid (elektrolüüdid, kreatiniin, maksafunktsiooni näitajad)
  • röntgen või muu pildidiagnostika (rindkereröntgen, kõhupilt, ultraheli) eesmärgiga leida infektsiooni lähte
  • jälgimine: vererõhk, hingamine, urineerimine, teadvuse tase

Ravi

Sepsise ravi peab olema kiire ja koordineeritud. Peamised põhimõtted:

  • Varajane antibiootikumravi: võimalusel võetakse enne antibiootikumi andmist verikultuurid; antibiootikumid alustatakse aga kiiresti (tavaliselt tunnide jooksul), valik sõltub kahtlusest tulenevast fookusest ja riskidest resistentsuse jaoks.
  • Vedelikravi: intravenoossed kristalloidid aitavad taastada veremahtusid ja parandada elundite perfusiooni.
  • Vasopressorid: kui vedelikravi ei taga piisavat vererõhku, kasutatakse vererõhku tõstvaid ravimeid (nt noradrenaliin) intensiivravi tingimustes.
  • Fookuse kontroll: allika kõrvaldamine või drenaaž — näiteks mädakolde avamine, nakatunud kateetri eemaldamine või operatiivne sekkumine, kui vajalik.
  • Toetav ravi: hapnik, vajadusel mehaaniline ventilatsioon, neeru asendusravi raskete hüpoperfusioonide korral, vere hüübimishäirete ja metaboolsete häirete korrigeerimine.

Hooldus toimub sageli intensiivravi osakonnas ja ravi kestus sõltub infektsiooni tüübist, mikroobist ja patsiendi seisundist.

Tüsistused ja järelmõjud

  • elundipuudulikkus (neerud, kopsud, maks, süda)
  • pikaajaline nõrkus ja taastusraskused — nn post-sepsise sündroom
  • löögi ja vereringehäirete tõttu tekkinud koekahjustused; mõnel juhul võib osutuda vajalikuks amputatsioon
  • suurem risk pikaajaliseks puude ja surmaoht

Ennetamine

  • õigeaegne ja asjakohane infektsioonide ravi
  • vaktsineerimine (näiteks gripi- ja pneumokokkvaktsiini abil vähendada kopsupõletiku riski)
  • head hügieenitavad — haavahooldus, käte pesemine, nakkusohtlike seadmete nõuetekohane hooldus
  • tervishoiuasutustes aseptilised töövõtted ja kateetrite hooldus

Millal pöörduda abi saamiseks

Kui kahtlustate sepsist — eriti kui inimesel on hiljuti olnud infektsioon, operatsioon, haav, kateeter või kui ilmnevad kiire halvenemine, segasus, väga kiire hingamine, väga kõrge või madal temperatuur, vähene urineerimine või kahvatu/märgiliselt muutunud nahk — tuleb viivitamatult otsida arstiabi. Eestis helistage hädaolukorras numbril 112 või minge lähimasse erakorralise abi osakonda.

Lõppsõna

Sepsis on ajas kiiresti progresseeruv ja potentsiaalselt eluohtlik seisund. Varajane äratundmine, kiire diagnoos ja kohene ravi parandavad oluliselt ravi tulemust. Kui kahtlete, pöörduge meditsiiniasutusse — parem on kontrollida ja kõrvaldada võimalik oht kui jätta seisund tähelepanuta.