Raske äge hingamisteede sündroom (SARS): definitsioon, ajalugu ja mõju

SARS: ajalugu, määratlus ja globaalne mõju — 2002–2003 puhang, nakatumised, surmad, WHO reageering ja õppetunnid avaliku tervise jaoks.

Raske äge hingamisteede sündroom (SARS) oli ebatüüpiline kopsupõletik, mida põhjustas algselt inimesele uue tüvena kirjeldatud SARSi koronaviirus (uus tüüpi koronaviirus, hiljem nimetatud sageli SARS‑CoV või SARS‑CoV‑1). Esimene tuntud juhtum pärineb 2002. aasta novembrist Guangdongi provintsis, täpsemalt Hiina Rahvavabariigi Foshani linnas (tavaliselt kirjutatuna Foshan). Alguses levisid ka valearusaamad haiguse leviku kohta: mõnel kohal oli oletusi seosest suguhaigustega ja viidati isegi seksuaal-kontaktile, kuid need väited ei pidanud paika — SARS levib peamiselt hingamisteede tilkade ja lähikontakti kaudu ning sagedasti haiglates ja teistes suletud kogukondades.

Levik ja epidemioloogia

Esimestest teatatud juhtumitest tehti avalik teade Aasias (Aasias) 2003. aasta veebruaris ning järgmise paarikuu jooksul levis haigus rahvusvaheliselt, jõudes rohkem kui kaheksassekümnesse riiki (tavapäraselt kirjeldatakse levikuna >24 riiki) ning mõjutades piirkondi nii Aasias kui ka Põhja-Ameerikas ja Lõuna-Ameerikas. Levikut aitasid kaasa rahvusvahelised reisid ning mitmed nn ülekandja‑sündmused (superspreading events). Viimaste andmete ja WHO kokkuvõtete järgi registreeriti 2003. aasta puhanguga seoses kokku ligi 8 098 tõenäolist juhtumit ja 774 surmajuhtumit; see andmestik baseerub Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) lõplikel kokkuvõtetel. Mõnes muus allikas on välja toodud veidi erinevad arvud (nt 8 437 juhtumit ja 813 surma), mis peegeldavad erinevaid juhtumide klassifikatsioone ja järelaruandeid.

Puhang laienes pärast teateid Hiinast kiiresti ja 2003. aasta veebruari lõpus jõudis SARS ka Hongkongi ja Vietnami, kust see levitas end rahvusvaheliste reisijate kaudu teistesse riikidesse. WHO juhtimisel võeti kiiresti kasutusele intensiivsed avaliku tervise meetmed, sealhulgas juhtumite jälgimine, kontaktide tuvastamine, isolatsioon ja rangem haiglakeskkonna nakkuskontroll — tänu neile õnnestus ülemaailmne puhang peaaegu täielikult peatada 2003. aasta keskpaigaks (enne kui 2003. aasta SARSi ülemaailmne puhang piirati.)

Sümptomid, diagnoos ja ravi

SARS avaldub tavaliselt kõrge palaviku, köha, hingeldamise ja kopsupõletiku tunnustega. Inkubatsiooniperiood on tavaliselt 2–10 päeva (mõnel juhul kuni 14 päeva). Haiguse raskusaste varieerus: paljudel juhtudel kulges see kergemalt, kuid vanematel inimestel ja kaasuvate haigustega patsientidel oli oluliselt kõrgem suremus — üldine suremus oli ligikaudu 9–10%, aastatuhande eakamatel see protsent oluliselt suurem (vanematel kui 65 aastat kuni poole lähedane surmade osakaal mõnes analüüsis).

Diagnoosimiseks kasutati laboratoorseid teste, sh PCR‑põhiseid meetodeid ja seroloogiat. Spetsiifilist, hästi tõendatud antiviraalset ravi ei olnud; ravi oli peamiselt toetav (hapnikravi, ventilatsioon vajaduse korral, intensiivravi). Haiglaravi ja nakkuskontroll mängisid haiguse peatamisel otsustavat rolli.

Põhjus ja loomne päritolu

Puhangu uurimine näitas, et SARS‑CoV tuli tõenäoliselt loomadest. Moodustab osa loomreservoarist, kus esimesed leiud osutasid vares‑sarnastele loomarühmadel (näiteks alamliigid nahkhiiri) kui potentsiaalsetele reservuaaridele ja kassi‑sarnastele vaheperemeestele (nt viigerkassid ehk civetid), kes võisid nakkuse inimesele vahendada, eriti elusloomaturgudel. See rõhutab loomade ja inimeste vaheliste kontaktide riske ning vajadust eluslooma­turgude järelevaatlikkuse ja biosüsteemide järele.

Piiramismeetmed, järeldused ja pärand

WHO ja riiklikud terviseasutused kehtestasid range nakkuskontrolli, reisisoovitused ning haiglate jaoks erireeglid, mis aitasid peamised ülekandetrammid peatada. WHO andmetel on SARS enamasti peatatud alates 2003. aasta keskpaigast ning 2004–2005 perioodil loodi järelevalve ja laborikaitsemehhanismid, et vältida laborist pärinevaid nakatumisi. Pärast algset puhangut toimusid ka üksikud laboratorite hulgas tekkinud nakkusjuhtumid (2003–2004), mis rõhutasid labori‑ohutuse tähtsust.

2005. aasta järel peeti SARS‑i enamasti kontrolli alla ja seda ei seostata enam laialdase kogukondliku levikuga; siiski säilis teadmine, et viirusel on loomne reservuaar ja et laborikaitse on vajalik. New York Times ja teised allikad kajastasid pikaajalist seiret ning tähelepanu, et alates 2003.–2004. aastast ei ole tuvastatud laialdast ringlusnähtust inimeste seas. WHO roll ja koostöö riikide vahel olid võtmetähtsusega — Maailma Terviseorganisatsiooni juhised ja rahvusvaheline koordineerimine aitasid puhangut kontrolli alla saada; see on oluline õppetund tulevaste respiratoorsete puhangute (sh teiste koronaviiruste) lahendamisel.

SARS‑i epideemia pärandas maailmale mitmeid õppetunde: vajaduse kiireks häiretuvastuseks, tugevate nakkuskontrolli‑protokollide rakendamiseks haiglates, parema laborikindluse tagamiseks ning rahvusvahelise koostöö olulisuse tuvastamiseks. Mõned meetmed ja uurimused, mis algasid SARS‑i järel, mängisid hiljem rolli ka COVID‑19 (SARS‑CoV‑2) uurimisel ning vaktsineerimis‑ ja ravistrateegiate arendamisel. Samal ajal on oluline teadvustada, et SARS ei olnud ja ei ole sama haigus kui ajalooline rõuged) ega otseselt seotud nende haiguste patogeneesiga; iga patogeen nõuab oma reegleid ja vastust.

Kokkuvõttes oli SARSi 2002–2003 puhang tugev meeldetuletus nii avaliku tervise valmisoleku kui ka rahvusvahelise koostöö olulisusest uute loomset päritolu viiruste tuvastamisel ja peatamisel.

Küsimused ja vastused

K: Mis on SARS?

K: Kust sai SARS alguse?

K: Kuidas jõudis see inimesteni?

K: Millal teatati esimesest juhtumist?

K: Kui palju inimesi haiguspuhangusse sattus?

K: Millal kuulutati SARS "likvideerituks"?

K: Kas on mingeid tõendeid, mis näitavad, et alates 2003. aastast ei ole uusi juhtumeid esinenud?

Otsing