Hiina Rahvavabariik: faktid, geograafia, poliitika ja rahvastik

Hiina on üks maailma vanimaid tsivilisatsioone ja tal on vanim järjepidev tsivilisatsioon. Selle arheoloogilised tõendid on üle 5000 aasta vanad. Samuti on seal üks maailma vanimaid kirjasüsteeme (ja vanim tänapäeval kasutusel olev) ning seda peetakse paljude suurte leiutiste allikaks.

Antiik (2100 eKr - 1500 pKr)

Vana Hiina oli üks esimesi tsivilisatsioone ja tegutses alates 2. aastatuhandest eKr feodaalühiskonnana.

Hiina tsivilisatsioon oli samuti üks vähestest, kes leiutas kirja, teised olid Mesopotaamia, Induse oru tsivilisatsioon, maiadetsivilisatsioon, Minoose tsivilisatsioon Vana-Kreekas ja Vana-Egiptus. See saavutas oma kuldajastu Tangi dünastia ajal (umbes 10. sajandil pKr). Konfutsianismi ja daoismi kodumaa, millel oli suur mõju lähiriikidele, sealhulgas Jaapanile, Koreale ja Vietnamile, nii poliitilise süsteemi, filosoofia, religiooni, kunsti kui ka kirjanduse ja kirjanduse valdkonnas. Hiinas on mõned maailma vanimad kunstiteosed. Mõned klassikalised näited on kujud ja keraamika, samuti džaadist valmistatud kaunistused.

Enne Hiina ühendamist Qini dünastia ajal oli sadu väikeriike, kes võitlesid üksteisega sadu aastaid sõjas Hiina kontrollimise eest. Seda nimetatakse sõdivate riikide perioodiks. Kuigi pidevad sõjad panid inimesi kannatama, sündisid sel ajal paljud suured idamaade filosoofiad, sealhulgas konfutsianism ja daoism. Ainuüksi konfutsianism ja daoism on olnud aluseks paljudele tänapäevastes Ida-Aasia kultuurides esinevatele sotsiaalsetele väärtustele.

Selle geograafia nägi enamasti välja nagu tänapäeva Hiina geograafia, välja arvatud põhjapoolsed ja läänepoolsed servad, mis erinesid. Seda ründasid sageli põhjapoolsed rändrahvad, näiteks türgi hõimud ja mongolid, keda juhtisid Tšingis-khaan ja Kublai-khaan. Vana-Hiina ajaloo jooksul võitlesid põhjapoolsed nomaadid ja hiinlased üksteisega ning valitsesid kordamööda Hiina maad ja rahvast. Kui aga põhjarahvas võitis hiinlasi ja tuli kuningriiki valitsema, võtsid nad ka hiinlaste eluviisi omaks ja muutusid hiinlaste sarnaseks. Paljusid Hiina tugevamaid dünastiaid valitsesid põhjarahvad, sealhulgas Qin, Tang, Yuan (mongolid) ja Qing (mandžud). Iga kord tõid nad Hiina kultuuri ka uusi elemente.

Uus ajastu

Kuigi Hiina saavutas I aastatuhandel ja II aastatuhande alguses palju, muutus ta 15. sajandil pKr isoleerunud riigiks, sest Hispaania leidis palju hõbedat äsja uuritud Põhja- ja Lõuna-Ameerika mandritel. Hõbe oli tol ajal Hiinas ja Euroopas peamine valuuta (raha) ning Hiina ei tahtnud, et välismaalased ostaksid seda.

Renessansiajastu ajaks hakkasid Euroopa võimud vallutama teisi Aasia riike. Sel ajal kasvas Hiinas oopiumiepideemia. Väliskaubitsejad (peamiselt britid) olid juba 18. sajandist alates ebaseaduslikult eksportinud oopiumi peamiselt Indiast Hiinasse, kuid alates umbes 1820. aastast kasvas see kaubandus järsult. Sellest tulenev laialdane sõltuvus Hiinas põhjustas seal tõsiseid sotsiaalseid ja majanduslikke häireid. See tõi kaasa selle, mida praegu tuntakse esimese oopiumisõjana. Esimene oopiumisõda Hiina ja Suurbritannia vahel kestis aastatel 1839-1842. See konflikt oli tingitud aastatepikkustest Briti püüdlustest kasutada Hiinat kui Briti kaupade turgu. Suurbritannia tugines lõpuks oma ülekaalukale sõjalisele võimekusele, et sundida Hiina tulusat turgu avama, surudes samal ajal Hiina rahvale peale ebaseaduslikku oopiumikaubandust.

Kuigi Hiinat ei ole eurooplased tegelikult kunagi vallutanud, rajasid paljud Euroopa riigid, näiteks Suurbritannia ja Prantsusmaa, Hiinas mõjusfäärid. Kuna Hiina oli end eelnevate sajandite jooksul maailmast ära lõiganud, oli ta Qingi dünastia ajal jäänud tehnoloogiliselt teistest riikidest maha ja oli võimetu seda takistama. See sai selgeks, kui Hiina kaotas 19. sajandil Suurbritanniale oopiumisõjad.

1912. aastal kukutasid Sun Yat-seni ja natsionalistliku partei Kuomintang Qingi dünastia ning asutati Hiina Vabariik. Aja jooksul muutusid populaarseks marksistlikud ideed ja moodustati kommunistlik partei.

Hiljem algas Hiina kodusõda Hiina Vabariigi (ROC) Kuomintangi (natsionalistide) ja Hiina Rahvavabariigi (HRV) kommunistide vahel. Kommunistid tahtsid muuta Hiinat Nõukogude Liidu sarnaseks, samas kui teine pool soovis Hiinat hoida oma tollases seisus. Kommuniste juhtisid Mao Zedong, Liu Shaoqi ja teised. Hiljem kaotas Liu Mao mõju ja tema surm on tänaseni lahendamata. Kommunistid võitsid lõpuks sõja. Rahvuslased (eesotsas Tšiang Kai-šekiga) põgenesid Taiwani saarele ja rajasid oma uue pealinna Taipei. Pärast Hiina kodusõda kuulutas kommunistlik juht Mao Zedong 21. septembril 1949 Pekingis välja uue riigi, Hiina Rahvavabariigi (HRV).

1927. aastal algas Hiina kodusõda, kui Tšiang Kai-šeki juhitud Kuomintang ja kommunistid võitlesid omavahel.

Keset rahutusi, mis puhkesid tollal Hiina üle valitsemise eest võitlevate natsionalistlike ja kommunistlike parteide vahel, alustas Jaapan 1934. aastal sissetungi Mandžuuriasse ja hakkas järk-järgult sisemaale tungima. Hiina, eriti natsionalistlik partei, oli Jaapanile tohutuid rahasummasid võlgu, mida nad ei suutnud maksta, kui nad olid oma kodusõjas. Versailles' leping lubas Jaapani valitsusele võlgade kustutamise eest maad Hiinas. See ei olnud lõpuks populaarne ja selle vastu koonduti kogu riigis, kõige tuntumalt 1919. aasta 4. mai liikumise ajal Pekingis. Kui hiinlased ei loobunud meelsasti oma õigustest oma maale, püüdis Jaapan seda jõuga võtta. See oli Teise maailmasõja algus Vaikse ookeani teatris.

1949. aastaks oli Hiina Kommunistliku Partei Punaarmee saavutanud kontrolli Mandri-Hiina üle ja Mao Zedong kuulutas välja Hiina Rahvavabariigi loomise. Chiang Kai-shek ja teised rahvuslased põgenesid Taiwanile.

Hiina Rahvavabariigi juhina alustas Mao mitmeid sotsiaalseid ja majanduslikke reformiprojekte, mille tulemused olid vastuolulised. Suure hüppelise arenguga (1958-1961) püüti industrialiseerida Hiinat ja suurendada toiduainete tootmist, kuid selle tulemuseks oli üks ajaloo suurimaid näljahädasid. Hinnanguliselt suri selle reformiprojekti tulemusena 45 miljonit inimest. 1966. aastal alustas Mao kultuurirevolutsiooni, et kõrvaldada kapitalistlikud mõjud ühiskonnast ja valitsusest. Olulisi valitsusametnikke ja tavakodanikke süüdistati "revisionistidena" - inimestena, kes ei nõustunud marksismi mõne osaga - või "kontrarevolutsionistidena" ja neid kiusati taga. Paljud ülikoolid ja koolid suleti ning ajaloolised ja religioossed paigad hävitati. Kuigi programm lõppes ametlikult 1969. aastal, jätkus see kuni Mao surmani 1976. aastal.

Sel perioodil ei saanud Hiina Rahvavabariik läänemaailma kapitalistlike riikidega hästi läbi. Alates 1960. aastatest muutusid Hiina Rahvavabariigi ja Nõukogude Liidu suhted ka Hiina-Nõukogude lõhestamisel üha ebasõbralikumaks. 1972. aastal kohtusid Mao ja Zhou Enlai Nõukogude Liidu võimu vastu võitlemiseks Pekingis USA presidendi Richard Nixoniga. See hakkas parandama Hiina ja läänemaailma suhteid.

Pärast Mao surma toimus võimuvõitlus nelja jõugu ja Hua Guofengi vahel, kelle Mao oli valinud Hiina järgmiseks juhiks. Lõpuks võttis võimu üle Deng Xiaoping, üks revolutsiooni veteranidest. Ta alustas kampaaniat "Reform ja avanemine" (lihtsustatud hiina keel: 改革开放; traditsiooniline hiina keel: 改革開放). Nende reformidega püüti muuta Hiina Rahvavabariiki kaasaegseks, tööstuslikuks - kuid siiski sotsialistlikuks - riigiks, liikudes turusüsteemi suunas. Dengi poliitika sai tuntuks kui "Hiina omadustega sotsialism".

Kuigi Dengi poliitika aitas lõdvendada kodanike suhtes kehtivaid piiranguid, on Hiina Rahvavabariigis jätkuvalt probleeme valitsuse kontrolli ulatusega kodanike eraelu üle. 1979. aastal loodi Hiina Rahvavabariigi ülerahvastuse probleemi tõttu ühe lapse poliitika, mis piirab enamiku paaride arvu ühe lapsega. See poliitika on väga vastuoluline ja paljud lääne inimesed on seda kritiseerinud. Valitsus tsenseerib ka uudiseid ja veebisaite.

1989. aastal kasutas Hiina valitsus sõdureid ja tanke, et peatada Pekingi Tiananmeni väljakul poliitiliste reformide eest võitlevate üliõpilaste meeleavaldus. See aktsioon sai ülemaailmse kriitika osaliseks ja viis Hiina valitsuse suhtes kehtestatud majandussanktsioonideni.

2008. aasta augustis korraldas Hiina esimest korda suveolümpiamänge.

Hiina Rahvavabariik on maailma suuruselt kolmas või neljas riik Venemaa, Kanada ja (mõnedes allikates) Ameerika Ühendriikide järel ning pindalalt teine riik. Hiinas on kõik põhjapoolkera kliima liigid, välja arvatud polaarkliima. Samuti on ta suurim riik, kus ei ole ühtegi maad põhjapool polaarjoont. Hiina piirneb 14 riigiga, mis on rohkem kui ükski teine riik maailmas. Ta piirneb Kagu-Aasias Vietnami, Laose ja Birmaga, Lõuna-Aasias India, Bhutani, Nepali ja Pakistaniga, Kesk-Aasias Afganistani, Tadžikistani, Kõrgõzstani ja Kasahstaniga, Sise-Aasias väikese osa Venemaa Altaist ja Mongooliast ning Kirde-Aasias Venemaa Kaug-Ida ja Põhja-Koreaga.

Hiinas on kaks suurt jõge, Kollane jõgi ja Jangtse. Seal on ka Taklamakan ja Gobi kõrb.

Maailma kõrgeim punkt, Mount Everest (8848 m), asub Hiina ja Nepali piiril. Riigi madalaim punkt ja maailma neljandaks madalaim punkt on Aydingi järve (-154m) kuivanud järvepõhi.

Bioloogiline mitmekesisus

Hiina on üks 17 megadiversaalsest riigist. See asub kahes maailma suures ökovööndis: Palearktikas ja Indomaalias. Palearktilises vööndis võib leida selliseid imetajad nagu hobune, kaamel, tapir ja jerboa. Indomalaya piirkonna liikide hulka kuuluvad leopardkass, bambusrott, puukärbes ning mitmesugused ahviliigid ja ahvid. Mõningane kattuvus on kahe piirkonna vahel; Hiina keskkonnas leidub hirvi, antiloope, karusid, hunte, sigu ja paljusid näriliste liike. Kuulus hiidpanda on levinud vaid piiratud alal Jangtse jõe ääres. Hiinas on jätkuvalt probleemiks ohustatud liikidega kauplemine. Praegu on olemas seadused sellise tegevuse peatamiseks.

Hiinas on ka erinevaid metsatüüpe. Külmad okasmetsad katavad suurema osa riigi põhjaosast. Metsades leidub selliseid loomaliike nagu hirv ja Aasia mustkaru ning üle 120 linnuliigi. Niisketes okasmetsades võib olla bambusepõõsad. Kõrgemates mägistes kadaka- ja jugapuu puistutes asendub see rododendronitega. Subtroopilised metsad, mis asuvad peamiselt Kesk- ja Lõuna-Hiinas. Need toetavad kuni 146 000 taimeliiki. Troopilised ja hooajalised vihmametsad, mis on küll piiratud Yunnani ja Hainani saarega, kuid kus kasvab veerand kõigist Hiinas leiduvatest taime- ja loomaliikidest.

Hiina Rahvavabariigi relvajõud, tuntud ka kui Rahvavabastusarmee (PLA), on üks võimsamaid armeesid maailmas. Tänapäeval kuulub Hiina Rahvavabariik maailma aatomivõimude hulka. Samuti on tal maailma suurim alaline armee, kus on üle 2 miljoni sõduri tegevteenistuses.

Hiinas on 56 tunnustatud rahvusvähemusrühma. Han on Hiina suurim etniline rühm. Mandariini hiina keel on peamine kõneldav keel.

Hiina on idamaiste võitluskunstide, mida nimetatakse Kung Fu või Wushu, päritolu. Hiina on ka lugupeetud Spa kloostri ja Wudangi mägede kodumaa. Võitluskunstid algasid pigem ellujäämise, kaitse ja sõjapidamise kui kunsti eesmärgil. Aja jooksul on mõned kunstivormid hargnenud, samas kui teised on säilitanud oma kindlad hiina tunnused.

Hiinas on olnud tuntud kunstnikke, sealhulgas Wong Fei Hung ja paljud teised. Kunst on ka koos eksisteerinud mitmesuguste värvidega, sealhulgas standardsemate 18 värviga. Kultuuris kiidetakse ja räägitakse ka legendaarsetest ja vastuolulistest liigutustest nagu Big Mak.

Hiinas on palju traditsioonilisi festivale, nagu Hiina uusaasta, draakonipaatide festival, sügisese keskpäeva festival ja nii edasi. Kõige olulisem on Hiina uusaasta. Teine oluline püha on rahvuspäeva tähistamine oktoobrikuu paiku. Nädalavahetusi nihutatakse, et kõigil oleks selleks nädalane puhkus, nagu ka kuu-aastavahetuse ajal.

Festivalid

Hiina uusaasta kestab viisteist päeva, millest üks nädal on riiklik püha. See algab hiina kuu-aasta esimesel päeval ja lõpeb täiskuuga viisteist päeva hiljem. See on alati keset talve, kuid hiina keeles nimetatakse seda kevadpühaks, sest hiina aastaaeg erineb pisut ingliskeelsetest aastaaegadest. Hiina uue aasta esimesel päeval kutsuvad inimesed sõpru ja sugulasi. Kuna enamik inimesi vaatab aastavahetuse õhtul kogu öö CCTV-st erietendusi ja läheb magama alles kell 12:00, tõusevad nad tavaliselt järgmisel päeval hiljem üles. Hiina uue aasta viiendal päeval tervitatakse jõukusejumalat (hiina:财神爷), paljud inimesed valmistavad ja söövad pelmeene (hiina:饺子. Pinyin: Jaozi). Nad usuvad, et pelmeenid võivad hoida jõukusejumalat ja tuua õnne. Hiina uue aasta viimane päev on laternafestival. Sel päeval saab kuu täiskuu. Inimesed lähevad välja ja vaatavad kõikjal laternafestivale. Pärast seda süüakse magusaid pelmeene (hiina keeles: 汤圆,元宵), mis on ümmargune ja näeb välja nagu täiskuu.

Draakonipaatide festivali tähistatakse sõdivate riikide ajal Chu riigi patriootliku luuletaja Qu Yuani surma mälestuseks. Ta veenis oma keisrit mitu korda, et ta ei võtaks Qini diplomaatide pakkumisi vastu, kuid keiser ei kuulanud teda. Ta oli väga kurb ja hüppas lõpuks jõkke, et oma elu lõpetada. Rahvas armastas teda nii väga, et ei tahtnud, et kalad tema surnukeha ära sööksid. Nad tegid ja viskasid jõkke riisi pelmeene. Nad loodavad, et kalad söövad need pelmeenid luuletaja laiba asemel. Samuti sõudsid nad jões draakonipaadid, et kaladest vabaneda. Riisiklimpude söömine ja lohepaatide võistlused muutusid selleks, mida hiinlased tänapäeval sellel festivalil teevad.

Kaheksanda kuukuu viieteistkümnendal päeval toimuv kesksügisfestival on perede festival. Nüüd, kui festival algab, istuvad inimesed koos, et süüa kuukooke, hinnata kuud ja kuud ennast, tähistada rikkalikku saaki ning nautida perekondlikku armastust ja õnne. Hiinlaste jaoks sümboliseerib täiskuu perekonna taasühinemist, nagu ka kuukoogid. Seepärast nimetatakse kesksügisfestivali ka perekonna kokkutulekufestivaliks.

Rongi kasutatakse tavaliselt ühest kohast teise liikumiseks, peamiselt pikkade vahemaade läbimiseks. Kuulirongid on kiiremad ja levinumad linnades. Hiinas on rohkem kiirrongid kui üheski teises riigis maailmas. Väga levinud on ka bussid ja õhutransport.

• Hiina provintside loetelu
• Hiina poliitilised probleemid