Mandariini keel (tavakeeles sageli lihtsalt "mandariin") viitab nii mandariini keelerühmale (官话) kui ka selle põhjal standardiseeritud hiina keele vormile, mida kasutavad mandri-Hiina ning Taiwani valitsus ja haridus. See standardkeel ei kehti Hongkongis ja Aomenis, kus avalikus elus ja meedias on levinum kohalik hiina keele dialekt, kantoni keel (kantoni).

Mandariini keelerühm on üks viiest suuremast Hiina piirkondlikust keelest ja levib laialdaselt alates kogu Hiina põhjaosast kuni edela suunas Yunnani provintsini. Sellises suurel alal esineb rohkelt piirkondlikke erinevusi nii häälduses, süntaksis kui sõnavaras — näiteks võib inimene, kes liigub Pekingist Yunnanisse, raskustes olla kohalike dialektidega nagu yunnanhua. Sellised erinevused on palju suuremad kui dialektierinevused näiteks Suurbritannias, Ameerika Ühendriikides või Austraalias, mistõttu tekkis 20. sajandi algusest vajadus ühise, kergesti arusaadava standardkeele järele.

Standardiseerimine ja nimetused

Aastal 1920ndatest alates suunatigi keeleuuendusi ja keelepoliitikat selleks, et kujundada rahvuslik standard, mis põhineb peamiselt Pekingi murdel ja laialt mõistetavatel sõnavormidel. See standardkeel ei ole ühe konkreetse rühma emakeel, vaid pigem ühine suhtlusvorm ehk standardkeel — keskmistav ja kõigile arusaadav variant erinevate murrete vahel. Kuigi standard põhineb Pekingi hääldusel ja sõnavaral, ei sula see täielikult kokku kohalikuga Pekingi dialektiga.

Koolide ja ametliku kasutuse keel varieerub nimetuse poolest:

  • putonghua (普通话/普通話) — otsetõlkes "tavaline (räägitav) keel", kasutatakse peamiselt Hiina Rahvavabariigis;
  • hanyu (汉语/漢語) — "hani keel", üldisem nimetus hiina keelele;
  • Huayu (华语/華語) — nimetus, mida kasutatakse paiguti nagu Malaisias ja Singapuris;
  • Guoyu (国语/國語) — "rahvuskeel", levinud term hindamis- ja ametlikuks kasutuseks Taiwanis.

Neis standardites esineb mõningaid väiksemaid erinevusi häälduses, kirjapildis ja sõnavaras, samuti kasutatakse eri piirkondades eri kirjutussüsteeme (vt allpool).

Kõnelejate arv ja diaspora

Mandariini keelt räägib maailmas üle 800 miljoni inimese emakeelena, ning kokku arvatakse sellel olevat üle miljardi kõneleja, kui arvestada teiseseid kõnelejaid ja õppureid. Viimastel sajanditel on mandariin muutunud üha laialdasemaks emigrantide seas: kuigi varasemates migratsioonilaineis rääkisid paljud emigrandid piiritaguses Hiina kogukonnas kantoni keelt või taishaani (台山话), siis tänapäeval on mandariini oskus paljudele diasporaas olijatele tavaline.

Kirjutamine, hääldus ja grammatika

Hiina keel kasutab logograafilist kirjasüsteemi — hiina tähemärke. Kirjutusvormid jagunevad peamiselt lihtsustatud ja traditsiooniliste tähemärkide vahel: mandri-Hiinas (PRC) kasutatakse enamikus ametlikes olukordades lihtsustatud tähemärke (简体字), Taiwanis ja Hongkongis aga traditsioonilisi (繁體字). Häälduse ja transkriptsiooni standard hõlmab Hanyu Pinyinit (拼音), mis on Rahvavabariigi poolt 1950.–60. aastatel juurutatud ja rahvusvaheliselt laialt kasutatav romaniseerimissüsteem.

Mandariini fonoloogiale on iseloomulik toonisüsteem — tavaliselt eristatakse neli põhitoni pluss neutraalne toon — mis muudab sõnade tähendust sõltuvalt toonist. Sõnade ja lausete grammatikas puuduvad tavaliselt käänded või pöörded, ning tähendus väljendub järjekorra, partiklite ja liitsõnade kaudu. Keele tunnuslik osa on ka suur hulk määrsõnu ja klassifikaatoreid (measure words), mida kasutatakse nimisõnade loendamisel.

Poliitiline ja hariduslik roll

Mandariini standardiseerimine oli nii 20. sajandi keelepoliitiline ülesanne kui ka praktiline vahend riigi ühtsuse suurendamiseks. Pärast 1949. aastat tuli mandariin üha enam koolide õppekeeleks ja ametlikuks kommunikatsioonivahendiks Hiina rahvavabariigis. Taiwanis ja mitmetes Kagu-Aasia riikides on mandariini õpetamine samuti laialt levinud, kuid mõneti erinevates standardites ja kirjutusvormides.

Rahvusvaheline staatus

Mandariini keel on üks ÜRO kuuest ametlikust keelest. See kajastab keele globaalsust ja poliitilist tähtsust. Lisaks on mandariini õppimine kasvanud rahvusvaheliselt nii äri, akadeemia kui kultuurivahetuse eesmärgil; mitmes riigis pakutakse mandariini kursusi ja ametlikku keeleeksamit (nt HSK — 汉语水平考试) neile, kes soovivad hiljem õppida või töötada hiinakeelses keskkonnas.

Mandariini keele tähtsust maailmas ei määra üksnes emakeelsete kõnelejate arv, vaid ka keele roll hariduses, meedias, diplomaatias ja rahvusvahelises kaubanduses. Kuigi piirkondlikud murded ja dialektid on endiselt elujõulised ja kultuuriliselt olulised, jätkab standardmandariin (putonghua / guoyu / huayu) üha laienemist kui ühiselt mõistetav suhtlusvahend.

Lisainfo huvides võib tähele panna, et mandariini nimetused, hääldusvariante ja kirjaviise käsitletakse sageli eraldi keelepoliitika ja hariduse kontekstis — seetõttu on kasulik uurida konkreetse piirkonna (nt mandri-Hiina, Taiwan, Singapur, Malaisia) standardeid, kui plaanitakse keelt õppida või kasutada ametlikus suhtluses.

Mandariini kohta on olemas palju erialast kirjandust ja ressursse, sealhulgas hääldusõpetused, pinyini juhendid, tooniharjutused ja võrdlused teiste hiina murretega, mis aitavad mõista nii keelehüpoteesi kui ka praktikat igapäevases suhtluses.

Mandariini keel on seega nii ajalooliselt kujunenud kui ka poliitiliselt ja hariduslikult toetatud standard, mis toimib ühise sillana eri hiina murrete ja rahvusgruppide vahel.

Mandariini keelest huvitunutele soovitatakse alustada põhiterminoloogia (pinyin, toonid, lihtsustatud vs traditsiooniline kirja) ja argikeele väljendite õppimisest ning seejärel liikuda edasi lausete struktuuri ja kuulamise/häälduse praktika juurde.

Mandariini keelt kõnelevate inimeste üldist arvu ja jaotust mõjutavad pidevalt sotsiaalsed muutused, koolipoliitika ja migratsioon, mistõttu nüansid võivad piirkonniti erineda.

Muud ametlikud keeled ÜRO-s: inglise, prantsuse, hispaania, vene ja araabia keel.