Hiina kodusõda 1927–1950: kommunistide ja Kuomintangi võitlus

Hiina kodusõda oli kodusõda, mida peeti aastatel 1927-1950, sest kommunistliku Hiina Kommunistliku Partei (CCP) ja natsionalistliku Kuomintangi (KMT) vahel oli võitlus Hiina valitsuse legitiimsuse eest. Sõda algas 1927. aasta aprillis "Põhjaekspeditsiooni" (國民革命軍北伐) tõttu ja lõppes enamasti 1950. aastal. Mõned inimesed ütlevad, et sõda ei ole lõppenud, kuid alates sellest aastast ei ole suuri lahinguid alanud. Hiina Vabariigi (ROC) ja Hiina Rahvavabariigi (HRV) vahelised suhted on halvad, sest mõlemad väidavad endiselt, et nad on kogu Hiina seaduslik suveräänne valitsus. Hiina kodusõda oli Teise ja Esimese maailmasõja järel kõigi aegade suuruselt kolmas sõda.

Enne teist Hiina-Jaapani sõda algas ja peatus sõda mitu korda ning võitlus ei lõppenud ka Jaapani keisririigi vastu peetud võitluste ajal. Sõda KKP ja KMT vahel algas uuesti 1946. aastal pärast Jaapani lüüasaamist Teises maailmasõjas. KKP võttis kontrolli suurema osa Hiina üle ja KMT-l olid ainult saared. Umbes kaks miljonit hiinlast põgenes 1949. aasta lõpus Taiwanile. 1950. aastal suuri lahinguid ei alustatud.

KMT kaotuse põhjuseks Mandri-Hiinas peetakse mitut põhjust: Yan'ani parandamisliikumine aitas Maol saada rohkem kontrolli KKP üle, 1946. aastal tehtud relvarahu, mille üks Ameerika Ühendriikide ohvitser tegi, mis peatas KMT mõneks ajaks, halvad probleemid rahva ja KMT vahel KMT kontrolli all olevates kohtades, Nõukogude Liidu poolt Jaapani relvade andmine KKP-le ja Ameerika Ühendriikide ebakindel abi KMT-le.

Kahe valitsuse vahel ei saavutatud kokkulepet, mistõttu mõned ütlevad, et sõda ei ole lõppenud. Mõlemal valitsusel on palju sõjalisi relvi, mida kasutatakse ainult teise vastu, mõlemad ütlevad ikka veel, et nad on Hiina seaduslik valitsus, ja mõlemad otsivad diplomaatilisi suhteid teiste riikidega kui ainus seaduslik valitsus.

Taust ja peamised etapid

Hiina kodusõda kulges mitmes suuremas etapil:

• 1927–1937: esimene faas algas pärast KMT poliitilist pöördepunkti 1927. aastal, mil kommunistid tagandati ja puhkes vastasseis. Kommunistlikud jõud kasutasid sel perioodil nii linnatruppesid kui ka maapiirkondades hit-and-run taktikat.
• 1937–1945: Teise Hiina–Jaapani sõja ajal (rahvuslikult tuntud ka kui teine Hiina-Jaapani sõda) KMT ja KKP moodustasid ajutise ühtse rinde, et võidelda Jaapaniga; sisuline kodusõda peatus selleks ajaks.
• 1946–1949: pärast Jaapani kapituleerumist puhkes relvastatud konflikt uuesti, selle faasi ajal kannatas KMT järjest suuri kaotusi – tähtsaimad kampaaniad olid Liaosheni, Huaihai ja Pingjini lahingud –, mis viisid kommunistide võiduni mandril.
• 1949–1950: 1949. aasta lõpus kuulutati välja Hiina Rahvavabariik Pekinis (1. oktoober 1949). Kui KMT valitsus ja paljud sõjaväelased lahkusid Taiwanile, lõppesid mandril suuremahulised lahingud; mõningane vägivalla ja relvaliikumise tase jätkus veel lühikest aega.

Miks KMT kaotas peamiselt Mandri-Hiinas

Peamised seletused KMT kaotuseks on kombineeritud poliitilised, sõjalised ja sotsiaalsed tegurid:

• Kommunistide võime mobiliseerida talupoegi ja teostada maa- ning sotsiaalseid reforme, mis tõid neile tugeva sotsiaalse baasiga toetuse maapiirkondades.
• Käimas olnud Yan'ani parandamisliikumine (Yan'an Rectification Movement) tõstis Mao juhtpositsiooni KKP-s ja aitas sulandada partei tegevuse ühe juhtimisstrateegia alla, mis parandas partei tõhusust ja distsipliini.
• KMT juhtkonna korruptsioon, haldusprobleemid, majandusliku juhtimise (sh hüperinflatsiooni) tagajärjel rahva usalduse vähenemine ning ebapopulaarsed meetmedmäärasid KMT mainet.
• Võimalik ja tähtis sõjaline abi ning relvastus, mis KKP-le läks, eriti Ida-Hiinas pärast Jaapani taganemist ning Nõukogude Liidu roll saksa-jaapani vara konfiskeerimisel ja relvade jagamisel; samas Ameerika abi KMT-le oli ebajärjekindel ja poliitiliselt korter.
• Ameerika Ühendriikide vahendatud katse relvarahu ja rahuprotsessiga 1946–1947 a (Marshalli missioon) ei suutnud saavutada püsivat poliitilist kompromissi.

Peamised sündmused ja strateegiad

Kommunistid kasutasid märkimisväärselt rahvaväe ja vabatahtlike mobilisatsiooni, sõnasõja ja parteiorganisatsiooni tugevdamist maapiirkondades ning aja jooksul transformeerisid oma armeed tõhusaks regulaarseks vägeks, mis pärast 1945. aastat (nimetusega Rahvavabadusväe eelkäija) viidi suuremates lahingutes võidule. KMT tugines peamiselt traditsioonilisele regulaararmeele, kuid kannatas moraali- ja varustuseprobleemide all.

Tagajärjed

Sõja tulemuseks oli suur poliitiline ümberkorraldus Aasia suurimas riigis:

• 1. oktoobril 1949 kuulutati Pekingis välja Hiina Rahvavabariik, mille juhtkond oli Hiina Kommunistlik Partei (Mao Zedong jt).
• Hiina Vabariigi valitsus, juhitud Chiang Kai-sheki poolt, kolis Taiwanile, kus see jätkas end esindusliku Hiina valitsusena ja pidas kinni endise riigi diplomaatilisest staatusest mitme aasta jooksul.
• Sõjalised ja tsiviilohvrid olid suured – hinnangud varieeruvad, ent sadu tuhandeid kuni mitmeid miljoneid inimesi kaotas elu ning suur osa rahvastikust kannatas rindeteedest tingitud kannatuste ja majanduslikest kaostest.
• Rahvusvaheliselt toimus järkjärguline tunnustuse jaotumine – algselt toetasid paljud lääneriigid ROC-i, aga alates 1950.–1970. aastatest liigutas globaalne diplomaatia tunnustust üha enam PRC suunas (tipphetk: ÜRO Julgeolekunõukogu ja Peaassamblee otsused 1971).

Kas sõda on ametlikult lõppenud?

Formaalset rahulepingut kahe valitsuse vahel ei sõlmitud. Sellepärast mõnede poliitikute ja ajaloolaste arvates konflikt formaalselt jätkub: nii Hiina Vabariik kui ka Hiina Rahvavabariik on säilitanud väiteid kogu Hiina seadusliku esinduse kohta ja on olemas relvajõud, mis on suunatud potentsiaalse konflikti puhkemise korral. Samas praktiliselt ei toimu mandril suuri sõjalisi operatsioone alates 1949–1950. aastatest ning suhete iseloom on viimastel aastakümnetel peamiselt diplomaatiline ja majanduslik pinge, mitte avatud sõjategevus.

Lisamärkus

Hiina kodusõda oli keerukas segu ideoloogilisest, sotsiaalsest ja geopoliitilisest võitlusest. Selle tagajärjed mõjutasid oluliselt külma sõja perioodi poliitikat Aasias ja kogu maailmas ning on jätkuvalt oluline teema nii mandri-Hiina kui ka Taiwaniga seotud poliitikas ja mälus. Kui soovite, võin lisada kronoloogilise ülevaate tähtsamatest lahingutest ja täpsustada inimohvrite ja majandusmõjude hinnanguid allikaviidetega.