Tsensuur: mis see on, tüübid, põhjused ja mõjud
Avasta, mis on tsensuur, selle tüübid, põhjused ja mõjud ühiskonnale ning sõnavabadusele — põhjalik juhend tsensuuri mehhanismidest ja vastuoludest.
Tsensuur on see, kui asutus (näiteks valitsus või religioon) katkestab või pärsib kommunikatsiooni.
Seda on tehtud laialdaselt. Kõikidel riikidel, religioonidel ja ühiskondadel on oma piirid, mida võib öelda, kirjutada või kunsti või tänapäeval arvuti abil edastada.
Teatud faktid on tahtlikult muudetud või eemaldatud. Seda võidakse teha seetõttu, et seda peetakse valitsuse või muu asutuse jaoks valeks, kahjulikuks, tundlikuks või ebamugavaks. Seda võib teha erinevatel põhjustel.
Tsensor on isik, kelle ülesanne on vaadata igasugust meediat ja eemaldada materjali. Tsenseerimiseks on palju põhjusi, näiteks sõjaliste saladuste kaitsmine, ebamoraalse või usuvastase teose peatamine või poliitilise võimu säilitamine. Tsensuuri kasutatakse peaaegu alati solvanguna ning palju vaieldakse selle üle, mis on tsensuur ja millal see on lubatud.
Kui on olemas sõna- ja ajakirjandusvabadus, siis saab enamus teavet avaldada. Kuid isegi arenenud riikides, kus on palju ajakirjandusvabadust, on asju, mida ei saa avaldada. Näiteks ei ole ajakirjanikel tavaliselt lubatud avaldada paljusid sõjaväega seotud saladusi, näiteks seda, kuhu väed saadetakse missioonile. Pornograafia on mõnes riigis tsenseeritud, sest seda peetakse ebamoraalseks. Nendel põhjustel võib valitsus arreteerida igaühe, kes seda avaldab.
Tüübid
- Eeltsensuur (prior restraint) – enne avaldamist toimuv kontroll ja luba; sageli kohtunõue või ametlik keeld materjali jagamiseks.
- Järeltsensuur – materjali avaldamise järel eemaldamine, karistamine või levitamise piiramine.
- Võrgutsensuur – veebilehtede või platvormide blokeerimine, filtrid, sisu eemaldamine sotsiaalmeediast.
- Moraalne ja usuline tsensuur – kunstniku või kirjaniku töö takistamine kultuuriliste või religioossete normide alusel.
- Poliitiline tsensuur – kriitiliste või opositsiooniliste arvamuste mahavaikimine võimu säilitamiseks.
- Sõjaline tsensuur – riigisaladuste ja operatsioonide varjamine julgeoleku huvides.
- Korporatiivne tsensuur – ettevõtete enda poliitikad ja algoritmid, mis eemaldavad või piiravad sisu vastavalt tingimustele.
Põhjused
Tsensuuri põhjuseid on mitmeid ja need võivad olla üheaegselt läbinägelikud ja vastuolulised:
- Riiklik julgeolek: vältida konfidentsiaalse teabe avalikustamist (sõjalised saladused, luure).
- Poliitiline kontroll: opositsiooni, kriitika ja korruptsiooni paljastamise maha surumine.
- Sotsiaalsed ja moraalsed normid: materiaal, mis rikutaks kultuurilisi või religioosseid piire.
- Vägivalda, vihkamist või kuritegusid õhutavad materjalid: paljudel õigusruumidel on seadused õhutamise ja vihakõne piiramiseks.
- Majanduslikud huvid: ärisaladuste või kaubandusandmete kaitse, reklaamilepingute mõjutamine.
Õiguslik raamistik ja piirangud
Rahvusvahelised inimõiguste dokumendid, näiteks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste ülddeklaratsioon ja Rahvusvahelise Pakt kodaniku- ja poliitiliste õiguste kohta, tunnistavad sõnavabadust, kuid lubavad teatud piiranguid avaliku korra, julgeoleku, moraali või teiste inimeste õiguste kaitseks. Praktilises elus kujuneb piiride tõlgendamine riigis erinevalt:
- Mõnes riigis on tsensuuri aluseks selged seadused ja kohtulik järelevalve.
- Teistes riikides toimib tsensuur rohkem informaalsete survevõtete, enesetsensuuri ja haldusaktide kaudu.
Mõjud
Tsensuuril on nii otseseid kui ka pikemaajalisi mõjusid:
- Teabe puudused: elanikkond ei saa täielikku ja usaldusväärset teavet; otsused võivad põhineda ebatäielikel faktidel.
- Enesetsensuur: inimesed ja ajakirjanikud hakkavad ise teemat vältima, et mitte sattuda probleemidesse.
- Usalduse vähenemine: ametkondade ja meedia vahel tekib skeptilisus; vaba teave asendub kuulujuttude ja valeinformatsiooniga.
- Kultuuri ja teaduse pidurdumine: kunstiline eneseväljendus, teadusuuringud ja debatt võivad kannatada.
- Poliitiline repressioon: konkurents ja alternatiivsed häälte võivad hääbuda, mis nõrgestab demokraatlikku kontrolli.
Tänapäevased vahendid ja meetodid
Tsensuur ei piirdu enam ainult trükikandjatega. Tänapäeval kasutatakse mitmeid tehnoloogilisi ja administratiivseid meetodeid:
- Veebiblokeeringud ja DNS-filtrid – lehtede või domeenide ligipääsu piiramine.
- Automaatne sisu moderation (algoritmid) – masinõpe eemaldab või peidab materjali vastavalt platvormi reeglitele.
- Surve tehnoloogiafirmadele – valitsused ja huvigruppid panevad ettevõtteid eemaldama sisu.
- Propagandakanalid ja desinformatsioon – alternatiivne taktika, mis täidab tühjaks jäänud ruumi valeinformatsiooniga.
Kuidas tuvastada ja vastu seista
Mõned praktilised nõuanded lugejale, ajakirjanikule ja kodanikule:
- Kontrolli allikaid: kas sama teemat käsitletakse ka välismeedias või sõltumatutes allikates?
- Kasutage arhiveerimisteenuseid: veebilehtede arhiveerimine võib aidata materjali säilitada.
- Digitaalne turvalisus: krüpteeritud suhtlus (PGP, Signal), VPN ja anonüümsete võrkude (Tor) kasutamine aitab säilitada allikakaitset.
- Kodanikualgatused ja õiguskaitse: seaduslikud kaebused, meediavabaduse organisatsioonide kaasamine ja avalik survetöö võivad aidata tsensuuri kaotada.
- Haridus ja meediakirjaoskus: õpetada inimesi eristama usaldusväärset teavet valeuudistest ja propagandast.
Vastuolud ja eetilised kaalutlused
Tsensuur tekitab sageli dilemmad: kui palju piiranguid on õigustatud laste kaitseks, avaliku korra ja ohutuse huvides või vihakõne piiramiseks? Samal ajal võib liigne piirang kahjustada arvamusvabadust ja demokraatiat. Debatt tsensuuri üle keerleb sageli selle ümber, kus tõmmata piir kadestamise ja kaitse vahel.
Kokkuvõte
Tsensuur on kompleksne nähtus, mis mõjutab informatsiooni levikut, avalikku diskussiooni ja ühiskondlikku elu. Selle põhjuseid ja vorme on palju — alates sõjalistest saladustest kuni poliitilise kontrolli ja moraalsete normideni. Tänapäeval mängivad olulist rolli nii riiklikud meetmed kui ka tehnoloogilised lahendused ning eraettevõtete moderationi otsused. Kriitiline mõtlemine, õiguslik kaitse ja tehnilised oskused aitavad võimalikult vabalt ja turvaliselt säilitada juurdepääsu teabele ning kaitsta vabalt arenevat avalikku ruumi.


Portugali ajalehe "Noticias da Amadora" tsenseeritud ajaleheartiklid, 1970


17. sajandil avaldatud Index Librorum prohibitorum, katoliku kiriku poolt keelatud raamatute loetelu tiitelleht.
Põhjused
Enamasti tsenseeritakse asju ühel või mitmel järgmisel põhjusel:
- Moraalne tsensuur: Teatud faktid võivad olla publiku jaoks sobimatud. Paljud riigid piiravad, kes võivad pornograafiat näha. Lisaks võib olla keelatud näidata või kirjutada teatud pornograafia vormidest, näiteks lastepornost. Keelatud võivad olla ka rõvedad sõnad. Umbes alates 1960. aastast on survegrupid püüdnud lõpetada mõnede sõnade kasutamist teiste sõnade kasuks. See on juhtunud eelkõige sõnadega, mis kirjeldavad rassi ja sugu.
- Sõjaline tsensuur: Sõja ajal võidakse tsenseerida kõiki uudiseid. Seda tehakse selleks, et tagada, et vaenlane ei saaks teavet, mida võidakse kasutada rünnaku kavandamiseks. Väga sageli hõlmab see sõjaväeüksuste suurust, aga ka kasutatavaid strateegiaid ja taktikaid.
- Poliitiline tsensuur: Valitsus (või erakond) võib teatud liiki teavet tagasi hoida. Seda tehakse mässude või häbistamise vältimiseks.
- Usuline tsensuur: Tihti on domineeriv religioon, mis eemaldab või muudab teatavat liiki teavet. Näitena võib tuua Vatikani tsenseerimise Galileo Galilei või Iraani ajatolla Khomeini poolt Salman Rushdie romaani "Saatanlikud salmid" keelustamise. Rumeenias ei õpetata paljudes koolides enam evolutsiooni ning paljudes USA ja Ühendkuningriigi koolides keeldutakse arutamast kreatsionismi üle.
- Ettevõtete tsensuur: (Sageli suured) ettevõtted peatavad materjali avaldamise, sest see näitab mõnda nende äriideed või nende töötajaid halvas valguses, ja halb valgus ei ole hea.
Arutelu
Palju vaieldakse selle üle, millal peaks tsensuur olema lubatud. Näiteks tsenseeris USA president Richard Nixon New York Timesi, kui see üritas avaldada artikleid Pentagoni paberite kohta, mis on grupp salastatud sõjaväe dokumente, mis näitasid, et Nixon ja sõjavägi valetasid Vietnami sõja kohta. Ülemkohus tühistas tsensuuri kohtuasjas New York Times Co vs. Ameerika Ühendriigid, öeldes, et Nixon ei olnud näidanud, et see oleks sõjaväele ohtlik, vaid lihtsalt piinlik. Teistes riikides vahistatakse mõnikord ajakirjanikke ja blogijaid (keda tavaliselt ei peeta ajakirjanikeks) selle eest, et nad ütlevad valitsuse kohta halbu asju. Egiptuses arreteeriti Kareem Amer selle eest, et ta solvas islamit ja nimetas Egiptuse presidenti Hosni Mubarakit diktaatoriks.
Valitsusväline tsensuur
Valitsused ei ole ainsad, kes teavet tsenseerivad. Näiteks kui Middlebury kolledži ajalooosakond ei lubanud õppejõududel Wikipedia't allikana kasutada, ütlesid mõned, et see on tsensuur. Seda seetõttu, et osakond määras professoritele (kellel tavaliselt on akadeemiline vabadus), milliseid teoseid nad peaksid või ei tohiks aktsepteerida. Mõnikord ei luba rühm või veebisait mõningaid fakte, artikleid ja pilte, mida nende arvates ei tohiks näha. Palju vaieldakse selle üle, mis vahe on tsensuuril ja toimetamisel, st selle üle, mida peaks või ei peaks avaldama.
Teadmiste tsenseerimine
Mõnikord tsenseeritakse teadmisi, sest arvatakse, et juurdepääs neile võib tavalisele inimesele kahju tekitada.
Slate Magazine kirjutas, et 18. sajandil peatas Prantsuse kuninga nõukogu Encyclopédie levitamise, sest see "hävitas kuninglikku autoriteeti ja julgustas iseseisvuse ja mässu vaimu".
Hiina valitsus on alates 2015. aasta juunist blokeerinud hiinakeelse Vikipeedia.
16. juulil 2019 avaldas National Post artikli naisest, kes keelati Twitterist. Lindsay Shepherd, keda kirjeldatakse kui sõnavabaduse kaitsjat, väitis, et Twitter on liiga innukalt tsenseerinud parempoolseid avaliku elu tegelasi. Shepherd oli Wilfrid Laurieri ülikooli õppejõud.
Seotud leheküljed
- Filmitsensuur
- Google'i tsensuur
- Piirideta ajakirjanikud
- Wikileaks
Küsimused ja vastused
K: Mis on tsensuur?
V: Tsensuur on see, kui asutus (näiteks valitsus või religioon) või muu rühm lõikab või surub suhtlust maha. Seda võib teha erinevatel põhjustel, näiteks sõjaliste saladuste kaitsmiseks, ebamoraalsete või usuvastaste teoste peatamiseks või poliitilise võimu säilitamiseks.
K: Kes on tsensorid?
V: Tsensorid on inimesed, kelle ülesanne on vaadata igasugust meediat ja eemaldada materjal, mida valitsus või muu asutus on pidanud valeks, kahjulikuks, tundlikuks või ebamugavaks.
K: Kas tsensuuri peetakse alati solvanguks?
V: Jah, tsensuuri kasutatakse peaaegu alati solvanguna ja palju vaieldakse selle üle, mis on tsensuur ja millal see on lubatud.
K: Kas riikides, kus on sõna- ja ajakirjandusvabadus, on piirangud sellele, mida võib avaldada?
V: Isegi arenenud riikides, kus on palju ajakirjandusvabadust, on mõned asjad, mida ei tohi avaldada. Näiteks ei ole ajakirjanikel tavaliselt lubatud avaldada paljusid sõjaväega seotud saladusi ja mõnes riigis võidakse tsenseerida pornograafiat, sest seda peetakse ebamoraalsena.
K: Mis juhtub, kui keegi avaldab midagi, mida on tsenseeritud?
V: Kui keegi avaldab midagi, mis on tsenseeritud, võib valitsus teda arreteerida.
K: Miks tsenseerivad valitsused teatud materjale?
V: Valitsused tsenseerivad teatud materjale, et kaitsta sõjalisi saladusi, peatada ebamoraalseid või usuvastaseid teoseid ja säilitada poliitilist võimu.
K: Kuidas mõjutab tsensuur tänapäeval ühiskonda? V: Tsensuur mõjutab tänapäeval ühiskonda, piirates juurdepääsu teabele, mis võib põhjustada teadmatust olulistest teemadest ja probleemidest ühiskonnas. Samuti piirab see loovust, takistades teatavate väljendusvormide avalikku jagamist, mis võib piirata kunstilist arengut kogukonnas.
Otsige