Arenenud riik (tuntud ka kui tööstusriik või majanduslikult arenenum riik (MEDC)) on riik, kus on suhteliselt arenenud tootmis- ja teenindussektorid ning hästi arenenud infrastruktuur (teed, lennujaamad, elekter, side jms) võrreldes arengumaadega. Majandusarengu ja elatustaseme hindamiseks kasutatakse kõige sagedamini sisemajanduse koguprodukti (SKP) ning sissetulekut inimese kohta (SKP inimese kohta või sissetulek per capita). Täiendavad olulised näitajad on tööstuse osakaal majanduses, infrastruktuuri kvaliteet ja kättesaadavus, kirjaoskus, oodatav eluiga ning üldine elatustase. Puudub üksnes täpne piir, mis eristaks lõplikult arenenud ja arenevaid riike, ning klassifikatsioonid varieeruvad sõltuvalt kasutatavast meetodist ja kriteeriumitest.
Tunnused ja omadused
- Suuremahuline tööstus- ja teenindussektor ning kõrge tööviljakus.
- Laialt levinud ja hästi toimiv infrastruktuur (transport, energia, side, veemajandus).
- Kõrge haridustase ja kirjaoskus, arenenud teadus- ja arendustegevus ning tehnoloogiline võimekus.
- Parem tervishoid ja kõrgem oodatav eluiga, samuti ulatuslik sotsiaalne kaitse.
- Kõrgem elatustase (elatus) ja üldine elukvaliteet.
- Finantturud ja institutsioonid, mis toetavad investeeringuid ja majanduslikku stabiilsust.
Majandusstruktuuri muutused: postindustriaalne faas
Arenenud riikides domineerib sageli postindustriaalne majandus, mis tähendab, et teenindussektor muutub majanduses tähtsamaks, samas kui traditsiooniline tööstussektor kaotab suhtelist osakaalu. Teenindussektori töökohad hõlmavad kõike kaupade ja teenuste müügist ning hooldusest kuni finants- ja infoteenusteni; tööstussektori töökohad keskenduvad füüsiliste toodete valmistamisele, tavaliselt tehasetes. Paljudes arenenud riikides viiakse osaline tootmine või allhanke korras) tehtav töö odavamatesse riikidesse (nn offshoring), et vähendada kulusid ja keskenduda kõrgemat lisandväärtust pakkuvale tegevusele.
Arenguriikide ja vaesema majandusstruktuuriga riikide võrdlus
Arenguriigid võivad olla erinevates industrialiseerimise etappides: mõned on aktiivses industrialiseerimisprotsessis, kus ehitatakse tehaseid ja infrastruktuuri, teised sõltuvad endiselt suurel määral põllumajandusest. Vähearenenud riikide puhul on tavaline elatuspõllumajandus, kus pered toodavad peamiselt omaenda toitu ja müügiks jääb vähe üle.
Mõõdikud ja näitajad, mida tavaliselt kasutatakse
- SKP (kogu majanduse suurus) ja SKP/inimene — üldine majandusliku jõukuse mõõde (SKP, sissetulek inimese kohta).
- Inimese arengutegur (HDI) — kombineerib elulepikkust, haridust ja sissetulekut (rõhutab mitte ainult rikkust, vaid ka inimeste heaolu).
- Kirjaoskus ja haridustase (kirjaoskus), tervishoiunäitajad ja oodatav eluiga.
- Ebavõrdsuse mõõdikud, näiteks Gini koefitsient — näitavad, kuidas majanduslikud hüved jagunevad ühiskonnas.
- Infrastruktuuri kvaliteet ja juurdepääs elementaarteenustele (infrastruktuur).
Need näitajad annavad heade indikaatorite, kuid ükski neist ei ole täielik: riiki ei saa lõplikult liigitada ühe mõõdiku alusel. Sageli arutletakse selle üle, millised riigid on kõige arenenumad, ning klassifikatsioonid võivad muutuda aja jooksul sõltuvalt majanduse struktuurist, poliitikast ja sotsiaalsetest muutustest.
Ajalooline kontekst ja näited
Esimesed tööstusriigid tekkisid tööstusrevolutsiooni käigus. Näidetena võib tuua Ühendkuningriigi (esimene), sellele järgnenud Belgia ning hiljem Saksamaa, USA, Prantsusmaa ja teised Lääne-Euroopa riigid. Jeffrey Sachsi sõnul on praegune lõhe arenenud ja arengumaade vahel suurel määral 20. sajandi sündmus 20., mis kujunes ajalooliste protsesside — industrialiseerumise, kolonialismi, tehnoloogilise arengu ja rahvusvahelise kaubanduse muutuste — tagajärjel.
Piirangud ja kaasaegsed väljakutsed
Mõisted "arenenud" ja "arenev" on kasulikud üldistustena, kuid need jätavad tihti tähelepanuta olulised erinevused riigi sees (näiteks piirkondlik vaesus, etnilised erisused või ebavõrdsus). Kaasaegsed arenenud riigid seisavad silmitsi uute väljakutsetega nagu:
- vananev rahvastik ja tööjõupuudus;
- kliimamuutuse mõjud ja vajadus vähendada süsinikuheiteid;
- töökohtade automatiseerimine ja tehnoloogiline ümberkujundamine;
- sotsiaalne ebavõrdsus ning regionaalne segregatsioon.
Kokkuvõttes on arenenud riikide tunnused mitmetahulised: need hõlmavad majanduslikku jõukust, tugevat infrastruktuuri, kõrget haridust ja tervishoiutaset, kuid ka sotsiaalseid ja keskkonnaga seotud väljakutseid. Klassifikatsioonid on pragmatilised tööriistad, mitte absoluutne tõde, ning riikide staatus võib ajas muutuda sõltuvalt poliitilistest otsustest, majanduspoliitikast ja globaalsetest trendidest.