Kreatsionism on religioosne uskumus, et universum loodi nii, nagu on kirjeldatud religioossetes raamatutes. Vastavalt Moosese raamatule lõi Jumal elu otse tühjusest, mis oli enne seda, parandades olemasoleva kaose. Teistel religioonidel on erinevad loomismüüdid. Esimene lähenemine on tuntud kui creatio ex nihilo, mis on ladinakeelne nimetus loomisele tühjast kohast.

Seda, et Jumal lõi maailma, on õpetanud tuhandeid aastaid sellised kirjanikud nagu Augustinus Hippo.

Ajalooline taust ja modernne areng

Kreatsionismi kui kaasaegse liikumise tuum tekkis 19. sajandil, kui teaduslikud leiud geoloogia ja bioloogia alal hakkasid pakkuma uusi selgitusi Maa ja elu ajaloole. Fundamentalistlike protestantide hulgas kasvas vastuseis teaduslikele teooriatele, eriti evolutsioonile, ning tekkinud oli püüdlus säilitada traditsiooniline kiriklik tõlgendus pühakirjadest. 20. sajandil algasid kreatsionistlikud liikumised ka islamis ja judaismis, kus tekkisid oma tõlgendused ja vastused teaduslikele väidetele.

Lähenemised ja erinevad koolkonnad

  • Noa‑ealise maa kreatsionism (Young Earth Creationism): usutakse, et Maa ja elu loodi suhteliselt lühikese ajaga (tuhandeid, mitte miljoneid aastaid) ning pühakirjades toodud kronoloogia võetakse sageli sõnasõnalt.
  • Vana maa kreatsionism (Old Earth Creationism): aktsepteeritakse geoloogia ja astronoomia tulemusi Maa vanuse kohta, kuid usutakse, et elu algatas jumalik loov jõud.
  • Intelligent Design: väidab, et elusorganismide keerukus näitab sihipärast kavandamist. See liikumine esitatakse mõnikord kui teaduslikku alternatiivi, kuid see on saanud palju kriitikat ja juriidilisi vaidlusi, eriti seoses selle õpetamisega koolides.

Vastuolud evolutsiooniga ja teaduslik kriitika

Peamine konflikt kreatsionismi ja teaduse vahel tekib metoodilisest erinevusest: modernne teadus töötab metoodilise naturalismi põhimõttel — see tähendab, et seletused otsitakse looduslikest protsessidest ja need peavad olema testitavad ja korduvfakte toetavad. Kreatsionistlikud selgitused tuginevad sageli üleloomulikule sekkumisele, mida teadus meetodite tõttu ei saa uurida ega testida.

Teaduslik kriitika hõlmab järgmisi punkte:

  • Vastupidised tõendid geoloogia, paleontoloogia, dendrokronoloogia ja astronoomia alal, mis viitavad Maa ja elu pikkale ajaloole;
  • Bioloogia ja geneetika uuringud, mis toetavad evolutsiooni mehhanisme, nagu looduslik valik ja geneetiline mutatsioon;
  • Puudulikud või ümber lükatud väited, mida mõned kreatsionistid on esitanud (nt fossilide vale tõlgendamine või vanuse määramise meetodite ümberlükkamine).

Haridus, õigus ja ühiskondlikud mõjud

Kreatsionismi õpetamine avalikes koolides on paljudes riikides vaidluste objekt. Mõned kohtuasjad on otsustanud, et religioossete õpetuste esitamine kui teadust rikub sekulaarsust ja põhiseaduslikku erapooletust (näiteks mitmes USA kohtuasjas). Samal ajal jätkub avalik diskussioon hariduspoliitikast, religioonivabadusest ja teaduse rollist kooliprogrammides.

Kokkuvõte

Kreatsionism ühendab erinevaid vanaajalisi ja kaasaegseid uskumusi maailma ja elu päritolu kohta. See on nii teoloogiline kui ka kultuuriline nähtus, millel on mitu haru ja erinevaid tõlgendusi. Teaduse ja kreatsionismi vahelised vastuolud peegelduvad nii akadeemilises arutelus kui ka koolihariduse ja avalikus poliitikas. Mõlemal poolel on laialt levinud pooldajad ja kriitikud; olulisim erinevus on selles, kas seletusi otsitakse meetodite kaudu, mida saab testida ja korrata, või lähtutakse peamiselt usulistest allikatest.