Edwards vs. Aguillard oli 1987. aasta Ameerika Ühendriikide ülemkohtu kohtuasi, milles ülemkohus otsustas, et kreatsionism ei ole teadus ja et selle õpetamine riiklikus koolihariduses rikutaks Ameerika Ühendriikide põhiseaduses sätestatud usundi asutamise vastast keeluosa ehk asutamisklauslit. Kohtuotsus leidis, et kreatsionismi esitamine teadusena oli tegelikult usulise õpetuse toetamine, mida riik ei tohi avalikes koolides propageerida. Seda otsust kasutati hiljem ka muudes juhtumites, kus vaidlustati koolides pakutava õppekava religioossus.
Taust
Juhtum tekkis pärast seda, kui Louisiana osariik vastu võttis seaduse, mis nõudis, et kui koolis õpetatakse evolutsiooniteooriat, tuleb õppekavas anda ka „tasakaalustatud kohtlemine” niinimetatud „creation-science’ile” (loomiseõpetusele). Vastuseis tekkis õpetajate, õpilaste ja nende esindajate poolt, kes väitsid, et seaduse tegelik eesmärk oli edendada kristlikke uskumusi riiklike koolide õppekavas.
Kohtu kaalutlused ja õiguslik alus
- Ülemkohus rakendas esimese põhiseaduse muudatuse asutamisklausli analüüsi ja varasemat õigust (nt Lemon v. Kurtzman) ning otsustas, et Louisiana seadusel puudus sekulaarne (maailiklik) eesmärk.
- Kohtu hinnangul ei olnud „creation-science” teaduslikult neutraalne: selle aluseks olid usulised oletused ning see tugines ülivõimelistele seletustele, mida ei saa kontrollida ega testida teadusliku meetodiga.
- Tulemusena leidis kohus, et seaduse peamine eesmärk oli aidata kaasa religiooni edendamisele, mistõttu see rikkus asutamisklauslit ja pidi tühistatama.
Mida otsus ei tee
- Edwards vs. Aguillard ei keelanud üldiselt religiooni käsitlemist koolis või religiooni ajaloo ja kultuurilise mõju õpetamist. Riiklikult juhitud koolides ei tohi aga üht religiooni esitada riikliku õpetusena tõesena ega kohustada õpilasi vastavat uskumust omaks võtma.
- Kohtuotsus ei piira usuvabadust era- või koduõppes ega usuliste organisatsioonide tegevust väljaspool avalikke koole.
Mõju ja järglus
Edwards vs. Aguillardil oli tugev mõju Ameerika koolipoliitikale: otsus tõkestas püüdlusi sundida avalikke koole õpetama kreatsionismi teaduse nime all. Pärast seda on osade pooldajate strateegia liikunud tihti „intelligent design” (sihtotstarbeline disain) suunas, kuid ka see läks hiljem kohtus läbi Kitzmiller v. Dover (2005) juhtumi kriitika alla ja leidis, et tegu on samuti religioosse õpetusega, mida ei tohi esitada teadusena avalikes koolides.
Edwards vs. Aguillard jääb oluliseks eelduseks Ameerika õiguspraktikas, kuna selgitas, kuidas kohtud hindavad kooliõppekava religioossust ja millistel alustel riik ei tohi üht religiooni teiste suhtes eelistada.
Õiguslik viide: Edwards v. Aguillard, 482 U.S. 578 (1987).