Kivistis
Fossiil on iidse elusolendi jäänused või jäljed.
Loomade, taimede või algloomade kivistised esinevad settekivimites.
Tüüpilise fossiili puhul on keha vorm säilinud, kuid keha moodustanud algsed molekulid on asendatud mingi anorgaanilise materjaliga, näiteks kaltsiumkarbonaadi (CaCO3) või ränidioksiidiga (SiO2). Fossiil tundub ja on kivist. See on mineraliseerunud või kivistunud (sõna otseses mõttes kiviks muutunud).
Fossiil võib olla ka ammu möödunud ajastu kivistunud mudas säilinud elusolendi jäljend või mulje.
Mõned organismid kivistuvad hästi, teised mitte. Kõige tavalisemad fossiilid on need, mida jätavad maha organismid, mis toodavad kõva materjali. Näitena võib tuua molluskite (nagu karbid ja tigud) ja nüüdseks haruldaste brachiopoodide (tuntud ka kui lambikarbid) kõvad kaltsiumkarbid. Need meres elutsevad karploomad on tekitanud maa sees palju fossiilseid (st fossiile sisaldavaid) lubjakivikihte.
Pehmekehalised organismid võivad kivistuda erilistes tingimustes: hea näide on Ediakari elustik.
Suurele avalikkusele on kõige tuntumad fossiilid hiiglaslikest eelajaloolistest dinosaurustest. Nende hiiglaslike, iidsete roomajate kivistunud luid ja kivistunud jälgi saab näha paljudes loodusajaloo- ja maateaduslikes muuseumides.
Geoloogide ja bioloogide fossiilide uurimist nimetatakse paleontoloogiaks. Kui uurimine asetab elusolendid nende ökoloogilisse konteksti, nimetatakse seda paleobioloogiaks.
Kolm väikest ammoniidi fossiili, igaüks umbes 1,5 cm läbimõõduga.
Trilobiidi fossiil, mis elas umbes 444 miljonit aastat tagasi.
Alamproterosoikumi stromatoliidid Boliiviast, Lõuna-Ameerikast. Need on toodetud tsüanobakterite poolt. Lihvitud vertikaalne lõik läbi kivimi
Merevaigust lõksu jäänud sääsk ja kärbes
Fossiilne jaanitsa varaseimast ülemisest kriidiajastust, ~95 miljonit aastat tagasi, Santana formatsioon, Brasiilia
Erilise säilitamise kohad
On mõned leiukohad, kust on leitud tähelepanuväärsete üksikasjadega või suurel hulgal fossiile. Paleontoloogid nimetavad neid leiukohti saksa terminiga Lagerstätten. La Brea tõrvakaevud Los Angeleses on selline koht. Sama kehtib ka Solnhofeni lubjakivikarjääride kohta Baierimaal.
Kivististe liigid
Mikroskoopilisi või väga pisikesi fossiile nimetatakse "mikrofossiilideks", samas kui suuremaid, makroskoopilisi fossiile - näiteks merekarpide ja imetajate fossiile - nimetatakse "makrofossiilideks". Looduslikke kive, mis näevad välja nagu kivistunud organismid, kuid ei ole üldse fossiilid, nimetatakse "pseudofossiilideks".
Kuigi enamik fossiile on moodustatud organismide kõvadest osadest, leidub ka kaudseid märke eelajaloolisest elust. Sellised näited nagu usside jäljed või loomade jalajäljed on üsna tavalised. Neid tuntakse kui jälgede fossiile. Kivistunud väljaheidet, väljaheidet või sõnnikut nimetatakse koproliidiks. Esiajalooliste organismide keemilisi jälgi nimetatakse kemofossiiliks. Eelajalooliste inimeste valmistatud esemeid nimetatakse artefaktideks.
Isegi kui pehmekehaliste loomade jäänused on kadunud, võivad jääda püsivalt jäljed, hallitusseened või söejäljed. Seega on meil erijuhtudel olemas ka väikeste, pehmete selgrootute loomade kivistised.
Mõnikord tekib fossiil kuivamise (kuivamise), külmumise või männi vaigu tagajärjel. Mumifitseerunud loomad, jääga kaetud villased mammutid ja putukatega täidetud merevaik on näited sellistest fossiilidest.
Elavad fossiilid ei ole aga üldse fossiilid. Need on hoopis tänapäeva organismid, mis sarnanevad väga suurel määral oma miljoneid aastaid tagasi elanud eelkäijatega. Headeks näideteks on ginkgopuu, kelaakant ja hobuserauakrabi.
Varajane teadaanne fossiilide kohta
Paljud eelteaduslikud rahvad märkasid kivistisi, kuid mitte kõik ei pidanud neid elusolendite jäänusteks. Võib-olla esimene, kes jättis oma mõtte kirja, oli Vana-Kreeka filosoof Xenofanes (umbes 570 eKr-470 eKr). p387 Tema ideedest kirjutasid hilisemad kirjanikud:
"Karbid [leidub] keset maad ja mägedes. Süürakuusa karjäärides on leitud kala ja merevetikate jäljed; Parosel on kivide sügavuses lahtise lehe jäljed ja Maltal on [leitud] mereloomade lapitud kuju. Need, ütleb ta, on tekkinud siis, kui kõik oli ammu mudaga kaetud ja mulje kuivas mudas". Guthrie p387
Need ideed avastati uuesti 17. sajandil Euroopas. Nicolas Steno Hollandis ja Robert Hooke Londoni Kuninglikus Seltsis kirjutasid ja pidasid loenguid fossiilidest. 18. sajandil algas fossiilide kogumine ja tõsine geoloogiline mõtlemine hakkas edenema. 19. sajandil sai geoloogiast moodne teadus ja fossiilid mängisid evolutsiooniteoorias rolli.
Seotud leheküljed
- Väljasurumine
- Evolutsioon
- Paleontoloogia
- Maa ajalugu
- Väljasurnud sündmuste loetelu
- Lagerstätten
Küsimused ja vastused
K: Mis on fossiilne aine?
V: Fossiil on iidse elusolendi jäänused või jäljed, mis on mineraliseerunud või kivistunud (sõna otseses mõttes kiviks muutunud). Need võivad olla luud, kestad, eksoskeletid, loomade või mikroobide kivijäljed, merevaigust säilinud esemed, juuksed, kivistunud puit, õli, kivisüsi ja DNA jäänused.
K: Kuidas tekivad fossiilid?
V: Fossiilid tekivad, kui iidse elusolendi keha on säilinud, kuid keha moodustanud algsed molekulid on asendunud mõne anorgaanilise ainega, näiteks kaltsiumkarbonaadi (CaCO3) või ränidioksiidiga (SiO2).
K: Millist tüüpi organisme leidub kõige sagedamini fossiilidena?
V: Kõige tavalisemad fossiilid on need, mis on jäänud maha organismidest, mis toodavad kõva materjali, nagu molluskid (karbid ja tigud) ja brachiopoodid (lambikarbid).
K: Kas on näiteid pehmekehaliste organismide leidmisest fossiilidena?
V: Jah. Pehmekehalised organismid võivad kivistuda eriliste asjaolude korral - näiteks Ediakari elustik.
K: Mida inimesed uurivad, kui nad uurivad fossiile?
V: Inimesi, kes uurivad fossiile, nimetatakse paleontoloogideks. Kui nad asetavad elusolendid nende ökoloogilisse konteksti, nimetatakse seda paleobioloogiaks.
K: Kas on kuulsaid näiteid fossiilide kohta?
V: Jah. Suurele avalikkusele kõige tuntumad fossiilid on hiiglaslike eelajalooliste dinosauruste kivistised - nende kivistunud luid ja jälgi saab näha paljudes muuseumides üle kogu maailma.
