Solnhofeni lubjakivi — maailmakuulus jura fossiilide leiukoht ja Archaeopteryx

Solnhofeni lubjakivi on maailma kuulsaim fossiilide leiukoht. Tegemist on ülemise jura lubjakivist lagerstätte'iga, kus on säilinud väga üksikasjalikult palju fossiile. Archaeopteryxi isendid on ehk maailma kõige väärtuslikumad fossiilid, sest need on varaseimad lendamiseks võimelise linnu fossiilid.

Solnhofeni voodid asuvad Saksamaa Baieri liidumaal (Bayern), Nürnbergi (Nürnberg) ja Müncheni (München) vahelisel poolel teel. Algselt kaevandati neid katuse- ja põrandaplaatide, hiljem litograafia jaoks.

Solnhofeni lubjakivi moodustus umbes 150 miljonit aastat tagasi ümbritsevate madalate laguunide ja suletud basseinide setetest. Voodi heledaid, väga peeneteralisi kihte iseloomustas sagedane laminaarsus ja anoksilised tingimused põhjas — vähene hapniku sisaldus takistas mikroorganismide ning kaevavate organismide tegevust, mis võimaldas säilida ka pehmetel kudedel ja sulgede kontuuridel. Just see erakordselt hea säilivus (konservatsioon) on teinud voodist lagerstätte tüüpi leiukoha: fossiilid on tihti näha õhukeste plaatide peal, mis ühest kihist teise lahti lastes annavad detailseid jooniseid.

Mida Solnhofenist leidub?

  • Archaeopteryx – varaseim teadaolev lennuvõimeline linnulaadne organism, millel on nii dinosaurustele omaseid tunnuseid (hambad, pikk luuline saba) kui ka sulgi ja tiibstruktuuri. See leid oli tähtis tõend evolutsiooni ja lindude arengu kohta.
  • Paremini säilinud kalad, rästikud ja teised selgroogsed, millest paljudes on näha ka pehmete kudede jäljed.
  • Pterosaurid, rästikud, mitmesugused selgrootud (krevetid, krabitaolised), ämblikulaadsed ja putukad — tihti säilinud erakordselt detailselt.
  • Taimestiku osised, lehed ja õrnad varred, mis aitavad rekonstrueerida tollase keskkonna taimestikku ja kliimat.

Fossiilide leidmise ja ettevalmistamise tehnika on arenenud: kivilappe lõhutakse järk-järgult, et avada õhukesed kihid. Et säilitada ja eraldada õrnu detaile, kasutatakse peent mehaanilist ettevalmistust (mikrograverid, õhusõelad) ning mõnikord keemilisi meetodeid. Paljud kuulsaimad näited, eriti Archaeopteryx'i specimenid, asuvad mainekates muuseumides üle maailma (näiteks Londoni ja Berliini muuseumid, also Baieri muuseumides), kuid suur osa leide tuli algselt vinnast või kohalike kaevandajate kaudu eraisikule ja kollektsionääridele.

Miks Solnhofen on teadusele oluline?

Solnhofeni leidude tähtsus peitub mitte ainult üksikutes kuulsates fossiilides, vaid ka selles, et komplektne ja väga detailselt säilinud faun saab pakkuda ülevaadet tollase elukeskkonna ökoloogiast, toiduahelatest ja käitumisest. Archaeopteryx'i avastamine 19. sajandil andis tugeva toetuse evolutsiooniteooriale ning aitas mõista sulgede ja lennu algust. Tänapäeval kasutatakse Solnhofeni materjali uute meetoditega (näiteks röntgen-tomograafia), et uurida luude sisemist ehitust, sulgede struktuuri ja fülogeneetilisi suhteid.

Kuigi kaevandamine on tänu mineraalressursside kasutusele ja looduskaitse piirangutele mõnevõrra vähenenud, toimub piirkonnas endiselt teaduslik töö ning kohalikud muuseumid ja külastuskeskused tutvustavad leide laiemale publikule. Samuti on oluline märkida, et paljude väärtuslike specimenide väljakaevamine ja väljavedu 19. sajandil tekitas diskussiooni eraomandis olevate fossiilide, teaduse ja kultuuriväärtuse kohta — tänapäeval reguleeritakse leidude eksponeerimist ja müüki rangemalt.

Lühidalt: Solnhofeni lubjakivi on erakordne aknaaken varase jura maailma elurikkusse. Selle peeneteraline kivi ja anoksilised tingimused võimaldasid säilida detailidel, mida muidu loodus oleks hävitanud — tulemuseks on rikkalik fossiilirikas arhiiv, mis on olnud ja on jätkuvalt hindamatu allikas paleontoloogiale ja evolutsiooniuuringutele.

Rhamphorhynchus SolnhofenistZoom
Rhamphorhynchus Solnhofenist

Paleokeskkond

Juuraja lõpul oli see piirkond saarestik Tethysi mere serval. See hõlmas rahulikke laguune, millel oli piiratud juurdepääs avamerele, sest neid ümbritsesid korallrahud. Vee äravool maismaalt oli väike ja päikese käes oli aurustumine suur. Soolasisaldus tõusis nii kõrgele, et tekkinud soolane vesi ei suutnud elustada elu, välja arvatud veesamba tipus.

Madalaim vesi ei olnud mitte ainult väga soolane, vaid ka hüpoksiline: väga vähese hapnikuga. Selle põhjustas vee vähene segunemine. Laguuni põhjas puudusid paljud tavalised rabakalurid. Vee seisundist järeldub, et peaaegu kõik kivistunud loomad ei elanud laguunis. Nad pidid elama maismaal, õhus või merel väljaspool riffi. Siis, kui nad surid, kukkusid nad alla, triivisid või uhtusid laguunidesse õhust, ookeanist või maismaalt. Aeg-ajalt merel toimuvad tormid on tapnud lendavad loomad ja kandnud kalad üle riffi peenelt hajutatud lubja hõljumisse. Seal vajusid laibad surnud tsooni ja säilitati.

Laguunis olles mattusid surnukehad pehmesse karbonaatmuda. Nii vältisid paljud õrnad olendid, et neid ei sööksid ära kurnajad või et hoovused ei rebiks neid laiali. Säilinud on liblikate tiivad, eksinud sulgede jäljed ja laguunidesse uhutud maismaataimed.

"Teadaolevate fossiilide mitmekesisus ja arv on petlik. Fossiilide esinemine on üsna väike. Tõepoolest, töötaja võib terve päeva kaevandada ja mitte ühtegi leida. Sadu aastaid kestnud kaevandamine on see, mis muudab need nii näiliselt levinuks".

Kivististe liikide valik annab tervikliku pildi kohalikust jura ökosüsteemist. Kohati on laguunid peaaegu kuivanud, paljastades kleepuva karbonaatmuda, mis lõi kinni putukad ja isegi mõned väikesed dinosaurused. On tuvastatud üle 600 liigi. Leitud on seitse perekonda ja kuni 29 liiki pterosaurusi. See viitab sellele, et selles ökosüsteemis olid pterosaurused levinumad ja mitmekesisemad kui linnud. Pterosauruste suurused ulatusid varblase pikkusest kuni 1,2 m pikkusteni.

Lubjakivi moodustava mudasette peeneteraline tekstuur sobib ideaalselt illustratsioonide trükkimiseks vajalike litograafiliste plaatide valmistamiseks. 19. sajandil toimunud ulatuslikel kaevandamistel leiti palju fossiilseid leide, mida tähistab nimetus Archaeopteryx lithographica, mille kõik eksemplarid pärinevad nendest ladestutest. Solnhofeni tingimustele lähim kaasaegne analoog on väidetavalt Orca bassein Mehhiko lahe põhjaosas, kuigi see piirkond on palju sügavam kui Solnhofeni laguunid.

Elustik

Solnhofeni elustik koosneb selles piirkonnas elanud loomadest ja taimedest. Kõik need leiti lubjakivikarjääridest.

Karbonaatide tootmine

Karbonaati toodeti peamiselt:

Mõlemad rühmad toodavad kaltsiumkarbonaatseid skelettstruktuure.

Taimed

Mõned maismaataimede jäänused sattusid laguunisse. Need olid peaaegu kõik gynmospermid.

Selgroogsed

Roomajad (Sauropsida)

Selgrootud

Cnidariad

  • Scyphozoa (meduusid): seitse perekonda
  • Hydrozoa: kolm perekonda
  • Korallid (Anthozoa): üks perekond

Harilikud koirokodillid

Molluskid

Putukad

Crustacea

Muud

Järeldused

Andmed näitavad mõningaid asju piirkonna elustiku kohta.

  1. Laguuni lähedal oli väga mitmekesine elu.
  2. Mardikad olid juba kõige levinumad putukaliigid, samuti olid levinud liblikad. Mõned muud putukaliigid (hümnopterad ja kärbsed) ei olnud nii levinud kui praegu.
  3. Pterosaurused olid tol ajal palju edukamad kui linnud. Nad olid palju levinumad ja mitmekesisemad.
  4. Vastvalminud pterodaktüülid olid juba mitmekesisemad kui Rhamphorhynchoidid, kuid ainus perekond Rhamphorhynchus oli ikka veel väga levinud.
  5. Siin ei leitud ühtegi imetajat.

AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3