Solnhofeni lubjakivi on maailma kuulsaim fossiilide leiukoht. Tegemist on ülemise jura lubjakivist lagerstätte'iga, kus on säilinud väga üksikasjalikult palju fossiile. Archaeopteryxi isendid on ehk maailma kõige väärtuslikumad fossiilid, sest need on varaseimad lendamiseks võimelise linnu fossiilid.
Solnhofeni voodid asuvad Saksamaa Baieri liidumaal (Bayern), Nürnbergi (Nürnberg) ja Müncheni (München) vahelisel poolel teel. Algselt kaevandati neid katuse- ja põrandaplaatide, hiljem litograafia jaoks.
Solnhofeni lubjakivi moodustus umbes 150 miljonit aastat tagasi ümbritsevate madalate laguunide ja suletud basseinide setetest. Voodi heledaid, väga peeneteralisi kihte iseloomustas sagedane laminaarsus ja anoksilised tingimused põhjas — vähene hapniku sisaldus takistas mikroorganismide ning kaevavate organismide tegevust, mis võimaldas säilida ka pehmetel kudedel ja sulgede kontuuridel. Just see erakordselt hea säilivus (konservatsioon) on teinud voodist lagerstätte tüüpi leiukoha: fossiilid on tihti näha õhukeste plaatide peal, mis ühest kihist teise lahti lastes annavad detailseid jooniseid.
Mida Solnhofenist leidub?
- Archaeopteryx – varaseim teadaolev lennuvõimeline linnulaadne organism, millel on nii dinosaurustele omaseid tunnuseid (hambad, pikk luuline saba) kui ka sulgi ja tiibstruktuuri. See leid oli tähtis tõend evolutsiooni ja lindude arengu kohta.
- Paremini säilinud kalad, rästikud ja teised selgroogsed, millest paljudes on näha ka pehmete kudede jäljed.
- Pterosaurid, rästikud, mitmesugused selgrootud (krevetid, krabitaolised), ämblikulaadsed ja putukad — tihti säilinud erakordselt detailselt.
- Taimestiku osised, lehed ja õrnad varred, mis aitavad rekonstrueerida tollase keskkonna taimestikku ja kliimat.
Fossiilide leidmise ja ettevalmistamise tehnika on arenenud: kivilappe lõhutakse järk-järgult, et avada õhukesed kihid. Et säilitada ja eraldada õrnu detaile, kasutatakse peent mehaanilist ettevalmistust (mikrograverid, õhusõelad) ning mõnikord keemilisi meetodeid. Paljud kuulsaimad näited, eriti Archaeopteryx'i specimenid, asuvad mainekates muuseumides üle maailma (näiteks Londoni ja Berliini muuseumid, also Baieri muuseumides), kuid suur osa leide tuli algselt vinnast või kohalike kaevandajate kaudu eraisikule ja kollektsionääridele.
Miks Solnhofen on teadusele oluline?
Solnhofeni leidude tähtsus peitub mitte ainult üksikutes kuulsates fossiilides, vaid ka selles, et komplektne ja väga detailselt säilinud faun saab pakkuda ülevaadet tollase elukeskkonna ökoloogiast, toiduahelatest ja käitumisest. Archaeopteryx'i avastamine 19. sajandil andis tugeva toetuse evolutsiooniteooriale ning aitas mõista sulgede ja lennu algust. Tänapäeval kasutatakse Solnhofeni materjali uute meetoditega (näiteks röntgen-tomograafia), et uurida luude sisemist ehitust, sulgede struktuuri ja fülogeneetilisi suhteid.
Kuigi kaevandamine on tänu mineraalressursside kasutusele ja looduskaitse piirangutele mõnevõrra vähenenud, toimub piirkonnas endiselt teaduslik töö ning kohalikud muuseumid ja külastuskeskused tutvustavad leide laiemale publikule. Samuti on oluline märkida, et paljude väärtuslike specimenide väljakaevamine ja väljavedu 19. sajandil tekitas diskussiooni eraomandis olevate fossiilide, teaduse ja kultuuriväärtuse kohta — tänapäeval reguleeritakse leidude eksponeerimist ja müüki rangemalt.
Lühidalt: Solnhofeni lubjakivi on erakordne aknaaken varase jura maailma elurikkusse. Selle peeneteraline kivi ja anoksilised tingimused võimaldasid säilida detailidel, mida muidu loodus oleks hävitanud — tulemuseks on rikkalik fossiilirikas arhiiv, mis on olnud ja on jätkuvalt hindamatu allikas paleontoloogiale ja evolutsiooniuuringutele.
