Varblane kuulub perekonda Passer. Nad on väikesed haudelinnud, mis kuuluvad perekonda Passeridae. Neid tuntakse ka kui vanapagana varblasi. Varblased teevad oma pesad sageli majade või hoonete lähedusse, mistõttu on nad üks lihtsamaid looduses nähtavaid linde.

Liigid ja taksonoomia

Sugukonnas on umbes 30 liigiga levinud maailmas. Neist tuntuim on koduvarblane (Passer domesticus). Mõned autorid liigitavad varblastesse ka lähedasi perekondi ja liike, näiteks Petronia (kaljuvarblased), Carpospiza (kahvatu kaljuvarblane) ja Montifringilla (lumevarblased). Taksonoomia on muutuv ning vahel sõltub liigitus molekulaarsest või morfoloogilisest uurimusest.

Levik

Varblased on peamiselt levinud Euroopas, Aasias ja Aafrikas, kuid mõned liigid on seotud mägisemate piirkondadega. Koduvarblane on inimesega koos liikunud ja levinud laialdaselt ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale, kuhu ta on kunstlikult sisse toodud.

Koduvarblane (Passer domesticus)

  • Välimus: isaslindadel on pruunikas-sinine selg, must või tume lõug ning silmaarvulised jooned; emased on üldiselt heledamad ja ühtlasema, triibutatud sulestikuga.
  • Käitumine: väga seltskondlikud, moodustavad sageli parvi; tihti näha põõsastel, pingil või tänaval toitu otsimas.
  • Levik: elavad linnades ja asulates, aga ka põllumajanduspiirkondades ning külade lähedal.
  • Rohke suhtlus inimesega: kasutavad ehitiste pragusid ja valatud pesakohti ning on harjunud inimtoidujääkidega.

Pesitsemine ja eluviis

Varblased pesitsevad pesakastides, hoonete pragudes, seinamüüride tühikutes, puuõõntes ja tihti ka linnainfrastruktuuris. Nad ehitavad pesa pehme materjaliga — samblik, rohi, karvad ja sulestik — ning pesad võivad paikneda väga lähedal inimeste elukohtadele. Paljud liigid on aastaringse kodulinnastumise tõttu sõltuvad inimkeskkonnast.

Toitumine

Varblaste toit koosneb peamiselt seemnetest, teradest ja taimsetest osakestest, kuid pesitsusajal lisatakse menüüsse putukaid ja vastseid, et toit on imikutele valgurohkem. Linnakeskkonnas söövad nad sageli ka toidujääke ja inimeste pakutud leiva jäänuseid.

Paljunemine

Koduspesitsevad varblased saavad mitu pesakonda aastas, sõltuvalt kliimast ja toiduküllusest. Munade arv ühes pesas võib olla 3–7 munakanti. Haudemisperiood on liikidest sõltuvalt tavaliselt umbes 11–14 päeva ning poegi toitvad isased ja emased peavad noorlinde mitu nädalat.

Suhted inimestega ja kaitse

Varblased on inimeste läheduses tuntud ja sageli teretulnud, kuid mõnes piirkonnas on nende arvukus langenud. Koduvarblase populatsiooni langus linnades on seotud teiste lindude ja pesitsuskohtade konkurentsi, toidukülluse muutumise (näiteks vähem avatud seemnekülv), pestitsiidide kasutuse ning elupaikade korrastamisega. Enamik varblasteliike ei ole praegu tõsiselt ohustatud, kuid lokaalsed populatsioonid võivad vajada jälgimist ja kaitset. Mõned liigid, eriti saareliigid või mägised endeemid, võivad olla tundlikumad elupaikade kadumise ja muutuste suhtes.

Varblaste uurimine ja linnakeskkonna soodus tingimuste loomine — näiteks sobivate pesakohtade jätmine ja pestitsiidide kasutamise vähendamine — aitavad hoida nende arvukust. Samuti tasub meeles pidada, et varblased mängivad olulist rolli ökosüsteemis putukate kontrollimisel ja seemnete laialivedamisel.