Kilpkonnad kuuluvad roomajate seltsi Testudines. Neil on spetsiaalne luu- või kõhrkere, mis on välja töötatud nende ribidest ja mis toimib kilbina.

Testudiinide seltsi kuuluvad nii elavad kui ka väljasurevad liigid. Varaseimad kivistunud kilpkonnad pärinevad umbes 220 miljonit aastat tagasi. Seega on kilpkonnad üks vanimaid säilinud roomajate rühmi ja vanem rühm kui sisalikud, maod ja krokodillid.

Kilpkonnad on olnud väga edukad ja levivad peaaegu kogu maailmas. Kuid paljudest tänapäeval elavatest liikidest on mõned väga ohustatud.

Anatoomia ja kest

Kilpkonna kõige iseloomulikum tunnus on tema kest, mis koosneb kahest osast: seljaosa ehk karapaas ja kõhuosa ehk plastron. Kest ei ole pelgalt kitiinikiht, vaid seda toetavad ulatuslikud luu- või kõhrstruktuurid, mis on osaliselt seotud selgroo ja ribist. Välispinnal on sageli sarvjalt keratiinist kilud ehk skuutid, mis kaitsevad looma ja annavad kestale värvi ning mustri.

Liigitus ja evolutsioon

Testudines hõlmab tänapäeval mitmekesiseid liike, keda tavaliselt jaotatakse kaheks põhigrupiks: Krüptodiirad (sissepoole kaela tõmbavad liigid, näiteks enamik maismaal ja mageveekilpkonni) ja Pleurodiirad (küljele painutavad kaela liigutusega, peamiselt lõunapoolsetes magevettelevates liikides). Fossiilid näitavad, et kilpkonnad on pika evolutsioonilise ajalooga ja nende anatoomia erines juba varases faasis teistest roomajatest.

Levik ja elupaigad

Kilpkonnad on levinud peaaegu kõigil mandritel (välja arvatud kõige külmemad alad). Nad elavad erinevates elupaikades:

  • terveloomad ehk tortoised elavad maismaal, sageli kuivades või poolkuivades piirkondades;
  • mageveekilpkonnad elutsevad järvedes, jõgedes ja soodes;
  • merikilpkonnad (nt kare- ja roheline kilpkonn) elavad ookeanides ja rändavad pikki vahemaid.

Toitumine ja käitumine

Toitumine varieerub liigiti: mõned kilpkonnad on peamiselt taimtoidulised (tavaline maakilpkonnadel), teised on küllaltki oportunistlikud ja söövad nii taimi kui loomaorganeid, ning merikilpkonnad võivad olla spetsialiseerunud meduusidele, vetikatele või selgrootutele. Käitumiselt on paljud kilpkonnad aeglased, kuid mereliikidel ja mõnel mageveekilpkonnal esineb aktiivset ujuvust ja rändekäitumist. Kilpkonnad kasutavad sageli end kaitsva kestana ning paljud liigid on varjatud värvuse ja mustriga.

Paljunemine ja areng

Enamik kilpkonni on munemiskohased (ovipaarilised). Emane matab munad maasse või liivale ning paljudel liikidel sõltub poegade sugu loote arengu ajal valemi temperatuurist (TSD — temperature-dependent sex determination). Munade haudumisaeg sõltub liigist ja keskkonnatingimustest. Noored kilpkonnad on tavaliselt enesekindlamad ja haavatumad, mistõttu paljud liigid toodavad palju mune, et tagada mõnede järglaste ellujäämine.

Eluiga

Kilpkonnad võivad elada väga kaua: paljud liigud elavad mitu aastakümmet, mõnel on teadaolev eluiga üle 100 aasta. Eluiga sõltub liigi suurusest, elupaigast, toitumisest ja inimteguritest.

Ohud ja kaitse

Kilpkonnad seisavad silmitsi mitmete ohtudega, mis on sageli seotud inimese tegevusega:

  • elu- ja pesitsuskohtade hävitamine (elamuehitus, põllumajandus, randade arendamine);
  • ülendamine ja ebaseaduslik jahipidamine liha, kilpide või eksootiliste lemmikloomadena kättesaamiseks;
  • munade korjamine ja kaubandus;
  • meresääste — võrgupüügi kõrvalsaadused (bycatch), plastireostus ja valgustus, mis segab pesitsevaid merikilpkonni;
  • kliimamuutused, mis mõjutavad haudumistemperatuuri ja rändeid.

Paljud kilpkonnaliigid on rahvusvaheliselt kaitstavad, neid reguleerib ka CITES ning riiklikud kaitseprogrammid. Kaitsetöö hõlmab pesitsusrandade kaitset, taaskasvatust, linnustamist (headstarting), püügi piiranguid ja avaliku teadlikkuse tõstmist.

Olulised liigid ja näited

Mõned tuntud ja ohustatud liigid: karekilpkonn (Caretta caretta), roheline merikilpkonn (Chelonia mydas), hawksbill ehk kaarekilpkonn (Eretmochelys imbricata), Galápagose ja Aldabra maatortoisid ning paljud mageveekilpkonnad, mille populatsioonid on vähenemas. Iga liigi puhul võib ohustatuse aste erineda — mõned on "vähem ohustatud", teised aga kriitiliselt ohustatud.

Mida saab inimene teha?

  • toetada looduskaitseorganisatsioone ja osaleda vabatahtlikes rannakoristustes;
  • vältida kilpkonnamunade ostmist või ebaseaduslikku lemmikloomaostu;
  • järgida kalapüügi- ja merealade eeskirju, et vähendada kõrvalsaaduste hukkumist;
  • toetada säästvaid turismi- ja arenduslahendusi, mis ei kahjusta kilpkonnade elupaiku.

Kokkuvõttes on kilpkonnad ainulaadsed, vanad ja ökoloogiliselt olulised roomajad. Nende säilitamine nõuab teadlikku inimtegevuse juhtimist, rahvusvahelist koostööd ja kohalikku kaitsetööd.