Sisalikud — ülevaade: liigid, levik ja omadused

Sisalikud: põhjalik ülevaade liikidest, levikust ja omadustest — huvitavad faktid, suurusvahemik ja elupaigad üle maailma. Lugege rohkem!

Sisalikud on roomajad. Koos maodega moodustavad nad sugukonna Squamata.

Neid on umbes 6000 liiki, mis elavad kogu maailmas, välja arvatud külmas kliimas. Neid leidub kõigil mandritel, välja arvatud Antarktikas, ning enamikul ookeaniliste saarte ahelates. Üks liik, mereiguan, elab meres. Suurus varieerub suuresti, alates paari tolli või sentimeetri suurustest geekkidest kuni 3 meetri pikkuse ja 70 kg kaaluva Komodo draakonini.

Mõned sisalikuliigid on:

• Vihma- või rohelised iguaanid (Green iguana) – suured puuselised herbivoorid, kes elavad Kesk- ja Lõuna-Ameerikas; tugevad sabad ja terav lõhnataju.
• mereiguan – ainus merega kohanenud sisalikuliik, kes suudab sukelduda ja toitu otsida ranniku lähedal; leidub Galapagose saartel.
• Komodo draakon – maailma suurim sisalik, röövloom, kes esineb ainult mõnedel Indoneesia saartel; jahib suuri saakloomi.
• Geckod – väikesed öised sisalikud, tuntud imetlusväärsete kleepuvate varvasteküüniste poolest; paljud liigid elavad lähikontaktis inimasustusega.
• Skinkid – mitmekesine perekond, milles on nii maapealseid kui ka maa-aluseid liike; mõnedel on väga kõrge arenenud kaitsevõime sapikaelaga sabast loobuda.
• Kaelkirjak-like chameleonid – värvi ning liikumist muutevatele liidetele ja keskkonnaga peitumiseks kohandunud liigid; väga arenenud silmade koordinatsioon.
• Horned lizards (sarvedega sisalikud) – Põhja-Ameerikas levinud liigid, kelle kaitsemehhanismide hulka kuulub näiliselt kaitsev kehakujud ning mõnel juhul verepritsimine silmadest.
• Anolid – väiksed puuselised sisalikud, kes vahetavad nahatooni ning omavad selget territoriaalset käitumist, eriti isastel.

Ehitus ja füsioloogia

Sisalikud on selgroogsed, kaetud skaalade ehk kilpidega. Nad on väljendunud külmaverelised (ektotermid), mistõttu kasutavad kehatemperatuuri reguleerimiseks päikesevanne ja varjul olemist. Paljudel liikidel on võime katkestada saba (autotoomia) kiskja meelitamiseks ja hiljem saba tagasi kasvatada. Toitusüsteem, hingamine ja luustik varieeruvad liigiti, kuid põhilised tunnused on sarnased teiste roomajatega.

Meeleelundid ja käitumine

Sisalikute nägemine on sageli väga hea ja mõnel liig tuleb juurde ka värvitaju. Nad kasutavad ninaõõne ja suulae vahel paiknevat Jacobsoni elundit lõhnainformatsiooni analüüsiks – keel mängib olulist rolli lõhnade kogumisel. Käitumine hõlmab territoriaalsust, paaritumisteatraale (näiteks värvilised kaelalapid või sigid) ning päevast või öist aktiivsust sõltuvalt liigist.

Toitumine

Dieet võib olla väga erinev: mõned sisalikud on taimtoidulised (nt iguaanid), teised putuktoidulised (paljud geckod ja anolid) ning on ka lihasööjaid ja oportuniste (nt Komodo draakon). Mõned liigid toituvad ainult teatud taimeliikidest või putukatest, mis teeb neid habrasteks elupaikade muutuste suhtes.

Paljunemine ja areng

Enamik sisalikke on munetajad (ovipaaria), kuid leidub ka elutsesivad liike (vivipaaria), kus noored sünnivad elusalt. Munade hulk ja haudumisperiood sõltuvad liigist ja keskkonnatingimustest. Vanemahooldus on haruldane, kuid mõnel liigial on esinenud haudematerjali kaitset või poegade hoolitsemist.

Levik ja elupaigad

Sisalikud on kohastunud väga laias valikus elupaikades: kõrbestest ja rohumaadest kuni vihmametsade ning rannikualadeni. Paljud liigid on kohastunud inimkeskkondadesse, kasutades hooneid ja aedu. Mõned liigid on väga piiratud levikuga saarte või kitsaste ökosüsteemide spetsialistid, mis muudab nad haavatavaks välise surve suhtes.

Kaitse ja inimtegevuse mõju

Paljud sisalikuliigid on ohustatud elupaikade kadumise, reostuse, kliimamuutuste, invasiivsete liikide ja ebaseadusliku loomakaubanduse tõttu. Mõned liigid on CITESi nimekirjas ning kohalikud kaitseprogrammid püüavad säilitada ohustatud populatsioone. Konserveerimistegevuses on tähtis elupaikade kaitse, invasiivsete liikide tõrje ja teadlik loomapidamine lemmikloomana.

Kuidas aidata

• Toeta või osale kohalikes looduskaitsealgatustes ja elupaikade taastamises.
• Ära otsi ega vii loodusesse liike, mida ei kuulu sinna (võib tuua kaasa invasiivseid liike).
• Kui kaalud sisaliku pidamist lemmikloomana, uuri liigi vajadusi, õiguslikkust ja pöördu vastutustundliku kasvataja poole.
• Toeta teadusuuringuid, mis uurivad liike, nende levikut ja kaitsemeetmeid.

Sisalikud on mitmekesine ja ökoloogiliselt oluline roomajate rühm. Nende kohastumused, elustiil ja roll ökosüsteemides teevad neist huvitava uurimis- ja kaitseobjekti ning sageli ka populaarseid lemmikloomi. Mõistlik käitumine ja teadlik kaitsetöö aitavad säilitada neid liike ka tulevastele põlvedele.

Füsioloogia

Nägemine on enamiku sisalike jaoks väga oluline nii saagi leidmiseks kui ka suhtlemiseks. Paljudel sisalikel on väga terav värvinägemine. Enamik sisalikke tugineb suuresti kehakeelele, kasutades spetsiifilisi kehahoiakuid, žeste ja liigutusi, et määratleda territooriumi, lahendada vaidlusi ja meelitada kaaslasi. Mõned sisalikuliigid kasutavad ka eredaid värve, näiteks Sceloporus'e kõhul olevad helendavad laigud. Need värvid oleksid röövloomadele hästi nähtavad, mistõttu on need sageli peidetud aluspinnale või soomuste vahele ja paljastatakse ainult vajaduse korral.

Kaste on erksavärviline nahaplekk kurgul, mis on tavaliselt peidetud soomuste vahele. Kui on vaja näidata end, tõstab sisalik kurguluu püsti, mille tulemuseks on suur vertikaalne heledavärviline nahaklapp pea all, mida saab seejärel kasutada suhtlemiseks.

Metsik Jackson's Chameleon 1970ndatel Hawaiile toodud populatsioonist.

Otsing