Squamata ("soomusjalgsed roomajad") on roomajate selts, kuhu kuuluvad sisalikud ja maod. See on üks mitmekesisemaid seltsigruppe – nende hulka kuuluvad nii väiksed ökoloogilised spetsialistid kui suured röövloomad ning nad elutsevad väga erinevates elupaikades üle kogu maailma.

Nende nahal on kattuvad kiililised soomused, mis kaitsevad ja vähendavad vee kadu. Squamata’is esineb ka korduv nahavahetus ehk ecdysis (soomuste koorimine). Neil on liikumisvõimega kvadraatluud ja painduv lõuastruktuur, mis võimaldab väga efektiivselt suu avamist ja saagi haaramist; see kinesis on eriti tuntud madude puhul, kes suudavad suu väga laialt avada, et mahutada suhteliselt suurt saaki.

Squamata-liikide suurus varieerub väga palju: nad on kõige erineva suurusega roomajate selts, ulatudes 16 mm suurusest kääbusgeckost (Sphaerodactylus ariasae) kuni 8 m pikkuse rohelise anakondani (Eunectes murinus).

See on ainus elusate roomajate rühm, kus leidub nii elus- kui ka ovovivipaarseid liike, samuti tavalisi ovipaarseid (munevaid) roomajaid. Paljude liikide puhul on sigimine ja järglaste hooldus seotud elupaiga ja toidu kättesaadavusega.

Squamata ei hõlma Uus-Meremaa tuatarasid. Nad kuuluvad koos tuataradega laiemasse rühma lepidosauria; teisisõnu on tuatarad ja squamata sugulusrühmad. Krokodillid ja teised krokodillide‑ ja lindude lähisugulased on Lepidosauriast palju kaugemad — nad kuuluvad arhosaurlaste hulka.

Tunnused

  • Soomused ja nahavahetus: kililised, sageli kattuvad soomused; perioodiline nahavahetus (ecdysis).
  • Kraniokineetika: liikuvad lõualuud ja kvadraatluud võimaldavad suuremat lõualuu painduvust (madudel eriti arenenud).
  • Hambaehitus: hammaste tüübid varieeruvad (nt pleurodontne ja acrodontne hammaste kinnitumine sõltuvalt rühmast).
  • Meeleorganid: paljudel liikidel esineb vomeronasaalne ehk Jacobsoni organ, mis aitab keemilisi signaale tunda; silmade kaitseks mõnel liigil puuduvad ripsmed (näiteks madudel on kaetud "klaas" ehk brille).
  • Jäsemete variatsioon: mõned sisalike liigid on hästi liikuvad, teistel (eriti teatud madude rühmadel) on jäsemete osaline või täielik reedu­mine — see on sõltumatute evolutsiooniliste muutuste tulemus.
  • Saba autotoomia: paljudel sisalikel on võime saba murda ja tagasi kasvatada, mis on kaitsemehhanism röövloomade vastu.

Levik ja elupaigad

Squamata‑liigid elavad praktiliselt kõigis maismaaelupaikades — metsades, rohumaadel, kõrbetes, märgaladel ning ka värvilaadsetes või lainetes vetes mitmetel vees elavatel liikidel. Nad on levinud peaaegu kogu maailmas (välja arvatud väga külmad alad, näiteks antarktilised piirkonnad) ja on tihti olulised nii toiduahela kui ka ökosüsteemi tasakaalu seisukohalt.

Evolutsioon ja fossiilsed andmed

Squamata-lahkumine teistest roomajatest ulatub sügavale mesosoikumi ajastusse; fossiilid näitavad, et nende mitmekesistumine algas juba varajases mesosoikumis ja jätkus läbi juura ja kriidi. Tänapäeva suure mitmekesisuse on kujundanud nii kliimamuutused kui ka paljude rühmade kohanemine eri elupaikadega Cenozoikumis.

Toitumine ja käitumine

Toitumise poolest on squamata väga mitmekesine: paljud sisalikud on putuktoidulised, mõned taimedega toituvad, teised on väikesi selgroogseid või mune jahtivad röövloomad. Madudel on erinevad jahtimisstrateegiad — mõned konksutavad ja neelavad saaki tervikuna, teised kasutavad pigistust (kontriktsioon) või mürki (teatud röövmaod, aga ka mõned mürgised sisalike rühmad nagu Heloderma). Käitumine hõlmab nii aktiivset jahi‑ kui ka peidusolekut, paljude liikide käitumine on kaudselt seotud temperatuuriregulatsiooni ja varjumisvõimetega.

Kaitse ja ohud

Paljusid squamata‑liike ohustavad inimtekkeline elupaikade kadumine, reostus, kliimamuutused, ebaseaduslik jahindus ja ülemaailmselt levinud lemmikloomakaubandus. Invasiivsed liigid (nt rotid, kassid, teatud roomajad) võivad ohustada kohalikke populatsioone. Mitmed liigid on Maailma Looduse Fondi ja IUCN hinnangul ohustatud ning vajavad kaitsemeetmeid.

Kokkuvõte: Squamata on suurekirjuline ja ökoloogiliselt oluline roomajate selts, mille iseloomulikuks tunnuseks on kililised soomused, kraniaalne painduvus ning suur varieeruvus suuruses, elupaigas ja elukäitumises. Nende uurimine annab väärtuslikku teavet evolutsiooni, kohastumise ja looduskaitse kohta.