Krokodill on suur roomajate liik, kes kuulub krokodillide (Crocodylia) seltsi. Nad elavad peamiselt troopilistes ja subtroopilistes veekogudes — jõgedes, järvedes, soodes ja mõnel juhul ka rannikuvetes. Üks tuntud liik, Austraalia soolakrokodill, liigub sageli ka merelähedastes rannikualades. Väga kuivas kliimas võivad krokodillid aestiveeruda ehk minna pikaajaliselt vähese aktiivsusega olekusse, et üle elada kuivaperiood.
Bioloogia ja anatoomia
Krokodillid on kohastunud vee- ja maismaalisteks elukäikudeks. Neil on tugevad lõuad varitseva kiskjana, teravad hambad ja lamedad sabad, mis aitavad ujumisel. Nende keha katavad kõvad kilbid ehk skuutid (osteodermid), mis pakuvad kaitset. Krokodillidel on kolmetahuline silmalabor (kolmas silmalaug) ning nad suudavad kinni hoida hingamisteid vee all, tänu spetsiaalsele õhukanali-klapile. Krokodillide süda on lähemal neljakambrilise südamele kui enamikul teistel roomajatel ning mõned liigid suudavad reguleerida verevoolu, mis aitab sukeldumisel.
Ajaloost ja taksonoomiast
Tänapäevaseid krokodille meenutav tüüp ilmus esmakordselt eotseeni perioodil, kuid nende kaugemad esivanemad ulatuvad tagasi ülemisse triasse. Nimetust "krokodill" kasutatakse laiemalt kogu krokodillide (Crocodilia) sugukonna liikmete kohta, kuhu kuuluvad krokodillid, aligaatoreid ja gaviaalid. Põhimõtteliselt on nad arhosaurused, rühm, kuhu kuulusid ka mitmed dinosaurused.
Liigid ja levik
Krokodillide hulka kuulub mitu liiki, mille suurus ja levikuvööndid varieeruvad. On väga väikeseid liike, näiteks Aafrika kääbuskrokodill, mille keha pikkus jääb sageli alla 1,5 meetri, ning väga suuri liike, näiteks soolase vee krokodill (saltwater crocodile), kelle suurus võib ulatuda kuni 6–7 meetrini. Levinud on liigid Aafrikas, Aasias, Austraalias ja Ameerikates — tuntud nimede hulka kuuluvad Ameerika krokodill, sihvakrokodill ja Orinoco krokodill.
Elupaigad ja kohastumised
Krokodillid eelistavad rahulikke veekogusid, kus on varju ja piisavalt saaki. Mõned liigid taluvad kõrget soolsust tänu spetsiaalsetele soolakiledele, mis aitavad liigse soola eritamisel — seepärast leiab soolase vee krokodilli ka rannikualadelt ja mangroovides. Nad kasutavad varitsuslikku kütitaktikat: ootavad vee peal või selles peidus, kuni sobiv saak läheneb, ning siis ründavad kiirelt ja jõuliselt.
Käitumine ja toitumine
Krokodillid on kiskjad ja oportunistid — toituvad kalast, lindudest, imetajatest ja mõnikord ka suurematest saakloomadest, sõltuvalt liigist ja suurusest. Nende lõuad suudavad kinni napsata väga suure jõuga; eriti suurete liikide hammustusjõud on äärmiselt tugev (soolase vee krokodilli hammustuse jõud kuulub maailma tugevamate sekka). Samas on lõualuud avavate lihaste jõud oluliselt väiksem: inimene teoreetiliselt suudaks mõne liigi lõualuud käega kinni hoida, kuid see ei ole ohutu ning ei tähenda, et inimest on lihtne päästa rünnaku korral.
Paljunemine ja areng
Krokodillid munevad tavaliselt maapinnale või pesasse, kus temperatuur määrab paljudel liikidel poegade soo (temperatuurist sõltuv sugu). Emane kaitseb pessa ja hoolitseb poegade eest: pärast koorumist aitab ta kutsikatel veeni jõuda ja hoiab neid esimestel elukuudel lähedal. Poegade ellujäämine sõltub saaklike olemasolust ja röövloomade vähesusest.
Suurus ja kasv
Krokodillide kasv sõltub liigist, toiduküllusest ja keskkonnast. Väiksemad liigid võivad täiskasvanuks saada paari meetriga, suured liigid kasvavad mitu meetrit. Soolase vee krokodillid võivad teoreetiliselt ulatuda kuni 7 meetrini, kuid enamik täiskasvanud isendeid on sellest lühemad; teadaolevad rekordid on harva üle 6 meetri.
Kaitse ja ohud
Paljud krokodilliliigid on mõjutatud elupaikade kaotusest, veereostusest, ebaseaduslikust jahtimisest liha ja nahkade pärast ning inimese ja krokodilli konfliktidest. Samas on mitmed liigihügieeni- ja kaitseprogrammid aidanud populatsioone taastada või stabiliseerida. Krokodillide säilitamine nõuab elupaikade kaitset, küttimise reguleerimist ja inimeste teadlikkuse tõstmist.
Kokkuvõte: Krokodillid on vanad ja hästi kohastunud roomajad, kelle tunnused — tugevad lõuad, lamedad sabad, kaitsvad kilbid ja veealused kohastumised — teevad neist edukad kiskjad. Nende bioloogia, käitumine ja ühiskondlik tähtsus on mitmekesine, mistõttu on nende kaitse ja jätkusuutlik majandamine ülemaailmselt olulised.
