Aestivatsioon, USAs ka estivatsioon, on loomade puhkeoleku seisund.
See on mõnevõrra sarnane talveunega. Loomad on passiivsed ja nende ainevahetus on vähenenud. Sellesse seisundisse astutakse vastuseks kõrgetele temperatuuridele ja kuivadele tingimustele. Kopsukala on seda teinud alates devoni ajastust. See toimub kuumuse ja kuivuse ajal, kuumal kuivaperioodil, mis on sageli, kuid mitte tingimata suvekuudel. Paljud loomad, sealhulgas Niiluse krokodill ja paljud tigud ja naaskelnärilised, aestivad.
Selgrootute ja selgroogsete loomade puhul on teada, et nad lähevad sellesse seisundisse, et vältida kõrge temperatuuri põhjustatud kahjustusi ja kuivamise ohtu. Nii maismaa- kui ka vee-elukad võivad läbida aestivatsiooni.
Aestivatsiooni vallandavad peamiselt keskkonnategurid: kõrge õhutemperatuur, pikaajaline vihma puudumine ja sellega kaasnev veepuudus või toidupuudus. Loomad kasutavad aestivatsiooni, et säilitada energiat ja vältida vee kaotust, kuni tingimused paranevad (nt pärast vihma saabumist).
Füsioloogiliselt kaasneb aestivatsiooniga ainevahetuse langus (madalam hapnikutarbimine ja energiakulutus), hingamis- ja südameaktiivsuse vähendamine ning vedeliku hoidmine organismis. Mõned liigid tekitavad kaitsemehhanisme, näiteks limakoorikuga (epifragmaga) tigu sulgeb oma kestakäigu, et vähendada aurustumist; kopsukalad võivad end muda sisse mähkida ja moodustada limakest, mis hoiab niiskust ning võimaldab neil ellu jääda pikkadel kuumaperioodidel — mõnel liigil võib see kesta mitu kuud või isegi aastaid.
Behavoriaalsed viisid aestivatsiooniks hõlmavad maasse kaevumist, varju otsimist, pesa või urgu sulgemist ning vähest liikumist. Mõned maismaal elavad roomajad ja kahepaiksed otsivad niiskeid peidupaiku, kus aurumine on minimaalne. Vesi-elukad võivad vähendada hingamissagedust või kasutada erilisi hingamisstrateegiaid (nt kopsukalad hingavad õhku).
Erinevus talveunest: kuigi mõlemad seisundid on ainevahetuse ja aktiivsuse vähendused, on hibernatsioon peamiselt külma ja toidupuuduse peale reageeriv strateegia, aestivatsioon aga kõrgete temperatuuride ja kuivuse peale reageeriv. Seega erineb nii ajastus, käivitavad signaalid kui ka mõnikord ka kasutatud füsioloogilised mehhanismid.
Aestivatsioonil on olulised ökoloogilised ja evolutsioonilised tagajärjed: see võimaldab liikidel ellu jääda perioodiliselt ebasoodsates tingimustes, mõjutab liikide levikut ja aktiivsust ning võib määrata paljunemis- ja toitumisstrateegiaid. Samas võib kliimamuutus ja elupaikade killustatus muuta aestivatsiooni vajavate liikide olukorda keerulisemaks — kuivemad ja kuumemad tingimused võivad ületada nende taluvuse ja piirata varjupaikade olemasolu.
Inimese jaoks on aestivatsiooni uurimine tähtis, sest sellest saadud teadmised võivad aidata kaasa meditsiinilistele lahendustele (nt organi säilitamine, madala ainevahetusega seisundite mõistmine) ja looduskaitsele — mõistmaks, milliseid elupaiku ja veereservuuaineid tuleb säilitada, et liikidel oleks võimalik kuumaperioodid üle elada.
Kokkuvõttes on aestivatsioon kohanemisstrateegia, mida kasutavad erinevad selgrootud ja selgroogsed, et ületada kõrgeid temperatuure ja veepuudust. Selle tundmine aitab paremini hinnata liikide vastupanuvõimet muutuvatele kliimatingimustele ja planeerida tõhusamat kaitsetööd.
