Naistemardikad (Coccinellidae): liigid, levik ja roll ökosüsteemis

Naistemardikad (Coccinellidae): üle 5000 liigi, levik, harlekin-mardakas ja nende tähtis roll kahjuritõrjes ning ökosüsteemi tasakaalus — loe ja tunne liike paremini.

Spordikomöödia filmi kohta vt Ladybugs

Naistemardikad on mardikate perekond Coccinellidae. Kõiki liike kaitsevad tsüaniidipõhised mürgised vedelikud ja enamikul neist on hoiatav värvus, näiteks punane mustade laikudega.

Sageli nimetatakse neid "naisteputukateks" või "leedipeibuteks", kuid bioloogid eelistavad terminit "coccinellid" või "naistemardikas".

Kookinelliide leidub kogu maailmas, üle 5000 liigi. Enamik liike on putuktoidulised, toitudes peamiselt tõelistest putukatest (Hemiptera). Need on putukad, mis toituvad taimedest, nagu näiteks kirvad (rohekaunistajad) või soomustussid. Marjakärbse vastsed on samuti ahned (ahned) rohekausside sööjad.

Harmonia axyridis (ehk harlekin-mardikas) toodi Põhja-Ameerikasse Aasiast 1988. aastal, et tõrjuda kirvu. Nüüdseks on see seal kõige levinum liik, mis tõrjub välja paljud kohalikud liigid. Pärast seda on ta levinud suuremas osas Lääne-Euroopas, Ühendkuningriiki jõudis ta 2004. aastal.

Välimus ja bioloogia

Naistemardikad on üldjuhul väikese kuni keskmise suurusega (1–10 mm), kuplikujulise kehaga ja tugevate tiibkaantega (elytrid). Värvikirevus varieerub: punane, kollane, oranž, must ja pruun ning laigud või täpid annavad sageli liigi- või alamliigilise tunnuse. Vastsed on piklikud, tihked ja tihti kontrastsete värvilaikudega; nad näevad välja nagu väiksed "alligatoorid".

Elutsükkel ja käitumine

• Paari järel munetakse munad tavaliselt taime lehtede alla või otse saakputukate, näiteks kirpude, kõrvale.
• Munadest kooruvad vastsed, kes läbivad mitu nümfistaadiumit ja toituvad aktiivselt saakputukatest.
• Pärast vastsefaase pöördub putukas nümfiks (pupa) ja lõpuks väljub täiskasvanud naistemardikas.
• Paljud liigid kogunevad sügisel üheskoos talvitumispaikadesse, kus nad võivad talvituda ka läbi inimeste hoonete pragude ja puitmajade.

Toitumine ja ökoloogiline roll

Kuigi enamik naistemardikaid on kiskjad ja aitavad kontrollida kirpude, skaalputukate, valkjate libliklaste ja teiste väikeste selgroogseteta putukate populatsioone, leidub ka taimetoidulisi liike (näiteks Epilachninae sugukonna liigid) ning mõned toituvad seentest. Tähtis rühm on aiandus- ja põllumajandusökonoomias: naistemardikad on looduslikud kahjuritõrjevahendid ja neid kasutatakse bioloogilises tõrjes.

Kaitsemehhanismid

Kui naistemardikas end ohustatuna tunneb, eritub temast verega segatud hemolümf (reflex bleeding), mis sisaldab mürgiseid või kibedaid ühendeid — seetõttu on neid kiskjate jaoks ebasöödavad. Need kemikaalid ja särav värvus töötavad koos hoiatava (aposemaatilise) signaalina. Rääkimisel või käega püüdmise korral võivad mõned liigid ka kergelt lõheneda ja eritavad iseloomulikku lõhna või maitset, mis peletab ära väiksemaid saakloomi ja linde.

Levik ja invasioonilised liigid

Naistemardikaid leidub üle maailma — hinnanguliselt üle 5000 liigi mitmesaja perekonna hulgas. Mõned liigid on tugevalt levinud ja inimtegevuse kaudu ka võõrliikidena uutesse piirkondadesse viidud. Verratuna loodusliku kooslusega, võib sisseviidud liik nagu Harmonia axyridis muutuda invasiivseks: ta konkureerib kohalike liikidega, sööb nende mune ja toidub samal toidubaasil, põhjustades mõnel pool kohalike liikide vähenemist. Lisaks võib harlekin-mardikas koguneda suurtesse massidesse hoonete sissepääsude ümber ja tekitada probleeme inimestele (nt sissetungid, värvi- ja maitsenuhtlus viinamarjakasvatuses).

Kaitse, majanduse ja inimene

Naistemardikad on majanduslikult tähtsad liigid: nad vähendavad vajadust keemiliste insektitsiidide järele, toetades ökotööstust ja säästvat põllumajandust. Samas võib sissetoodud invasiivsus tekitada uusi probleeme, nii et bioloogilise tõrjeprogrammi planeerimisel tuleb olla ettevaatlik ning eelistada kohalikke liike ja integreeritud tõrjeviise.

Kuidas aiapidajana või loodushuvilisena aidata

• Soovita vältida laiaulatuslikku insektitsiidide kasutamist, mis tapavad ka kasulikud kiskjad.
• Istuta mitmekesiseid õitavaid liike, mis meelitavad ligi putukaid ja pakuvad nektarit ning peidukohti täiskasvanud naistemardikatele.
• Hoolda mitmekesiseid elupaiku (hekkide, elusmüüride ja kiviaedade säilitamine), kus naistemardikad võivad talvituda.
• Ära vabasta või too siia invasiivseid liike teadmatult — näiteks harlekin-mardikas on levinud tänu laialdasele kasutamisele bioloogilises tõrjes väljaspool tema looduslikku leviala.

Tuntud liigid

Euroopas ja Eestis on levinud liigid nagu Coccinella septempunctata (seitseplekk-mardikas) ja Adalia bipunctata (kaksteistplekk ehk kaksplekk-mardikas). Nende kõrval on mitmeid kohalikke, vähemtuntud liike, mida tasub aias või põllul märgata.

Kokkuvõte

Naistemardikad (Coccinellidae) on mitmekülgne ja ökoloogiliselt tähtis mardikate perekond, kelle roll kahjurite looduslikus kontrollis on hindamatu. Nende kaitse ja õigesti planeeritud kasutamine bioloogilises tõrjes toetavad säästvat põllumajandust ja aitavad hoida elurikkust. Samas nõuab inimestepoolne liigutus liike uutesse piirkondadesse tähelepanelikkust, et vältida invasiivsete liikide negatiivset mõju kohalikele kooslustele.

Välimus

Enamik inimesi tunneb naistemardikaid kui väikeseid, ümmargusi, punaseid mardikaid, millel on seljal mustad laigud. Euroopas on kõige tavalisem naistemardikas Coccinella septempunctata.

Mitte kõik naistemardikad ei ole punased ja mitte kõik punased naistemardikad ei ole laigulised. Mõned naistemardikad on väga väikesed, mustad ja karvased. Naistemardikad on erineva värvusega punased, oranžid või kollased, mustade laikudega. Nad võivad olla ka punaste laikudega mustad. Mõnedel puuduvad laigud täielikult. On isegi mõned naisterahvaste liigid, millel on metallisinine irisatsioon ja mõnedel on ruudukujulised märgid või triibud.

Naisterahva (tavaliselt) must esiosa (pronotum) on rindkere ja pea.

Maarjajalgse pronotum võib mõnikord ekslikult pidada maarjajalgse terveks peaks.

Elu ja toiduga varustamine

Enamik koktsinelliide talvitub täiskasvanuna. Harmonia axyridis'e munad kooruvad 3-4 päeva jooksul paarist kuni paarikümnest munakonnast. Sõltuvalt kahjuripalavikust läbivad vastsed 10-14 päeva jooksul neli astet, mille järel toimub poegimine. Mõne päeva pärast muutuvad täiskasvanud isendid reproduktiivselt aktiivseks ja on võimelised taas paljunema, kuigi mitte hilisemal hooajal. Kogu eluiga on keskmiselt 1-2 aastat.

Ainult umbes neli nädalat kulub, et naaritsahobu muutuks pisikesest munast täiskasvanuks. Mõned emased võivad ühe suve jooksul muneda kuni 1000 muna. Naisterahvas võib muneda oma munad kahjurikoloonia lähedale või taimedele, kus vastsetel on koorumisel valmis toiduvarud.

Peaaegu kõik naistemardikad on putuktoidulised: nad söövad teisi putukaid. Paljudel neist putukatest on pehme keha, näiteks täidel. Isegi vastsed söövad teisi putukaid. Kirbud on põllumeestele ja aednikele suur probleem, mistõttu on leedripärdja põllumeestele suureks abiks. Mõned sipelgaliigid karjatavad kirveid nagu lambad ja ründavad leedi-kärbse, kes üritab üht nende kirveid süüa.

Ladybeetle vastsed näevad välja nagu kummalised täiskasvanud putukad

Küsimused ja vastused

K: Mis on naisterahvaste teaduslik nimetus?

K: Millist vedelikku nad kasutavad enda kaitsmiseks?

K: Mitu liiki naistemardikaid on maailmas?

K: Millega toituvad naistemardikad tavaliselt?

K: Kuidas toodi Harmonia axyridis (ehk harlekiinmardikad) Põhja-Ameerikasse?

K: Millal jõudis Harmonia axyridis Ühendkuningriiki?

Otsing