Lehemardikad kuuluvad perekonda Chrysomelidae. Perekonda kuulub üle 35 000 liigi enam kui 2500 perekonnas, seega on see üks suurimaid ja levinumaid mardikate perekondi. Tunnustatud on palju alamperekondi.

Lehtmardikate tarsa valem näib olevat 4-4-4, kuid tegelikult on see 5-5-5. Mõnda on raske eristada pikksarvikmardikatest (perekond Cerambycidae): seda tehakse selle järgi, et antennid ei ulatu eesmistest tuberkuloosidest.

Täiskasvanud ja vastsed lehemardikad toituvad kõikvõimalikest taimekudedest. Nende mitmekesisus on kulgenud paralleelselt angiospermide mitmekesisusega. Paljud neist on tõsised kultuurtaimede kahjurid, näiteks Colorado kartulimardikas (Leptinotarsa decemlineata), sparglikärbes (Crioceris asparagi), teraviljalehtmardikas (Oulema melanopus) ja mitmesugused kirpmardikad. Mõned neist tegutsevad taimehaiguste vektoritena. Teisi võib kasutada invasiivsete umbrohtude biotõrjeks. Enamik Chrysomelidae on silmatorkavalt värvilised, sageli läikiva kollase kuni punase või metalse sinakasrohelise värvusega. Mõnedel (eriti Cassidinae) on silmatorkavalt veider kuju. Nad on putukakogujate seas väga populaarsed.

Morfoloogia ja määramine

Lehemardikad on enamasti väikesed kuni keskmise suurusega (mõnest millimeetrist kuni paar sentimeetrit). Kehakuju varieerub hambulistest kuni lapikute ja kilbikujulisteni (eriti kilbmardikad, subperekond Cassidinae). Tihti on seljad läikivad ja värvikad, mõnel liigil metallikläige. Tarsu valemi näiv 4-4-4 ja tegelik 5-5-5 on üks eristavaid tunnuseid, mis nõuab mikroskoopilist uurimist. Lehemardikate ja pikksarvikmardikate eristamisel pööratakse tähelepanu antennidele — lehemardikate antennid tavaliselt ei ulatu tugevalt ettepoole teatud proksimaalsetest kehakujunditest (tuberkulidest), mis aitab gruppi eristada.

Eluring ja söömisharjumused

Täiskasvanud mardikad söövad sageli lehti, õisi või õietolmu; vastsed võivad toituda samadest taimeosadest, mõnel liigilt toituvad vastsed aga juuri, varsi või lehekettal olevatest kanalitest (lehetunnelid, kõrgete tasemete miniervoogudena). Mõned liigid on leheminerid või lülivad noortena eri koha peale (nt esimesel instaril juured, hiljem lehed). Paljud liigid talvituvad täiskasvanutena või munadena pinnases/taimejäänustes.

Levik ja ökoloogiline roll

Lehemardikad on kosmopoliitsed — esinevad kõigil kontinendidel, suurem liikide rohkus on troopikas ja parasvöötmes, kuid olulised kahjuriliigid on levinud laialdaselt ka põllumajanduspiirkondades. Nende mitmekesisus on tihedalt seotud angiospermide mitmekesisusega — paljud liigid on kõrgeks spetsialiseerunud ühe taimeperekonna või liigi suhtes ning osad liigid on olulised taimede ravimata, tolmeldamise või taimekoosluste reguleerimise lülid.

Tähtsus põllumajanduses

Lehemardikate rühm sisaldab nii suure majandusliku kahju põhjustajaid kui ka kasulikke liike biotõrjes. Tuntud kahjuritest:

  • Colorado kartulimardikas (Leptinotarsa decemlineata) — üks ohtlikumaid kartuli- ja tomatikahjureid, mis on suutnud tekitada suuri majanduslikke kahjusid ja millel on leitud resistentsus paljude insektitsiidide vastu.
  • Sparglikärbes (Crioceris asparagi) — kahjustab sparglit, eriti noori võsusid.
  • Teraviljalehtmardikas (Oulema melanopus) — kahjustab teravilju, põhjustades lehesilmade ja varre nõrgenemist.
  • Kirpmardikad (Alticinae) — tekitavad koloniate korral “kuulikeselise” läbilõikega lehekaod (shot-hole damage), rünnates köögivilju ja õietaimi.

Mõned lehemardikad kannavad taimede viirus- või bakteripuudujääkide vektoreid, mis võib kahju veelgi süvendada.

Biotõrje ja kasulikud liigid

Samas on Chrysomelidae kasutusel invasiivsete taimedega võitlemisel. Näiteks teatud Galerucinae liike on kasutatud invasiivsete umbrohtude biotõrjeks, kus need spetsiifiliselt kahjustavad ainult sihttaime ja aitavad selle levikut kontrollida. Teaduslikud uuringud hindavad siiski alati võimalikke kõrvalmõjusid enne laialdasemat kasutamist.

Seire ja tõrje põllumajanduses

Integreeritud tõrje (IPM) on soovitatav, sest paljud lehemardikad arenevad kiiresti ja võivad tekitada resistentsust keemiliste vahendite suhtes. Soovitused:

  • Regulaarne seire: visuaalvaatlused, võrgu-/söödaheiteseire ja taimede kontroll — varased kahjustuse tunnused (läbilõigatud või täpilised lehed, sööbemärgid) annavad hoiatuse.
  • Kultuurmeetmed: vaheldus- ja kattetaimed, traktoriga mullaharimine talvitusstaadiumi vähendamiseks, ridade katmine noortel taimedel ja traptikud (nt atraktiivsed taimed) kahjustuse vähendamiseks.
  • Bioloogiline tõrje: kasulike röövputukate (äivikud, kärslased), parasitoidide ja mikroorganismide (Bt-bakterid, entomopatogeensed seened/nematoodid) toetamine või sihipärane kasutus.
  • Keemiline tõrje: kui kasutatakse, siis valida selektiivsed ja sihipärased aineid, järgida rahvuspõhiseid kasutussoovitusi ning pöörata tähelepanu resistentsuse juhtimisele (vaheldumine, annustamine). Paljud liigid, nt Colorado kartulimardikas, on näidanud võimet arendada resistentsust.
  • Quarantine ja karantiinimeetmed: invasiivsete liikide vältimiseks on olulised piiri- ja kauplemisjärelevalve meetmed.

Tuvastamine ja kogumine

Lehemardikate tunnused võimaldavad neid sageli suhteliselt kergesti määrata perekondade tasemel, kuid liigi täpsem määramine nõuab sageli genitaalide või mikroskoopiliste morfoloogiliste tunnuste uurimist. Putukakogujate ja teadlaste seas on paljud liigid populaarsed nende erksate värvide ja mitmekesiste kujudega.

Kokkuvõte

Lehemardikad (Chrysomelidae) on suur ja ökoloogiliselt mitmekesine putukaperekond, mille liikide eluviisid on tihedalt seotud taimede mitmekesisusega. Nad võivad olla nii tõsised põllumajandusliku tähtsusega kahjurid kui ka kasulikud biotõrjevahendid invasiivsete taimeliikide kontrolliks. Efektiivseks juhtimiseks on vajalik integreeritud lähenemine, mis ühendab seiret, kultuurilisi ja bioloogilisi meetmeid ning vajadusel sihipärast keemilist kontrolli.