Limnognathia maerski — mikroskoopiline Micrognathozoa: lõualuud ja taksonoomia
Limnognathia maerski — mikroskoopiline Micrognathozoa: avastused Gröönimaalt, erakordsed 15-osalised lõualuud ja keeruline taksonoomia teaduslikuks uurimiseks.
Limnognathia maerski on mikroskoopiline loom. Tegemist on hiljuti avastatud liigiga, mis leiti 1994. aastal Gröönimaal Disko saarel asuvatest homotermilistest allikatest. Liigi ametlik kirjeldus ilmus mõne aasta pärast ja see on ainus seni kirjeldatud liik kogu Micrognathozoa rühmas. Tema koht taksonoomias on olnud algusest peale osaliselt ebaselge ja uurijad on püüdnud täpsustada selle sugulussuhteid teiste mikroskoopiliste lõualuukandjate rühmadega.
Taksonoomia ja sugulussidemed
Seda kirjeldatakse Gnathifera sugukonna klassina või alamtüvena või Gnathifera superstaatusena, mida nimetatakse Micrognathozoa'ks. Ta on suguluses röövloomade (rotiferid) ja gnathostomulida'ga, mis on rühmitatud Gnathifera'ks. Micrognathozoa paikneb sellel filogeneetilisel puul eraldi haruna ning annab väärtuslikku teavet lõualuude ja närvisüsteemi evolutsiooni kohta väikestes veeloomades.
Suurus ja elupaik
Keskmise pikkusega üks kümnendik millimeetrit (ligikaudu 0,1 mm ehk 100 μm) on ta üks väikseimaid teadaolevaid loomi. L. maerski on leitud peamiselt värskes vees — eriti termilistes allikates ja teistes mikrohabitaatides, kus veetingimused on suhteliselt stabiilsed. Selline mikroskoopiline elupaik tähendab, et liigi ökoloogia ja levik võivad olla väga piiratud ja spetsiifilised.
Anatoomia ja lõualuud
L. maerski lõualuud (tuntud ka kui trophi-sarnane aparaat) on väga keerulised: koosnevad viieteistkümnest eraldi struktuuriosast, mis on omavahel seotud sidemete ja lihastega. Need lõualuu osad on äärmiselt väikesed, suurusjärgus 4 μm kuni 14 μm. Lõualuu aparaat võimaldab loomakesel toitu manipuleerida ja purustada; söömisel võib osa sellest struktuurist suuõõnest väljapoole välja sirutuda. Ta venitab suure osa oma lõualuu struktuurist välja ka siis, kui ta "röögatab" ehk surub välja seedimata esemeid — see käitumine aitab eemaldada sobimatuid või mitteseeditavaid osakesi.
Närvisüsteem ja sensoorsed struktuurid
L. maerski peas on suhteliselt suur keskne ganglion ehk "aju". Paarilised närvijuhad kulgevad piki keha alumist külge sabani, moodustades lihtsa, ent funktsionaalse närvisüsteemi. Kehal on laiali hajutatud jäigad sensoorsed harjased, mis koosnevad ühest kuni kolmest sädemest (harjased) — need sarnanevad gnathostomulidide omadest tuntud sensoorsetele struktuuridele ja aitavad tajuda keskkonda ning toiduosakesi.
Liikumine ja toitmise mehhanism
Paindlikud sädemed on paigutatud hobuserauakujulisse piirkonda otsaesisel, laikudesse pea külgedel ja kahte ritta keha allservas. Otsaotsal asuvad sädemed tekitavad voolu, mis liigutab toiduosakesi suu suunas, samas kui teised sädemed ja keha ciliaarnuded aitavad loomal liikuda. Toitumine põhineb peamiselt mikroorganismidel ja orgaanilisel detriidil (bakterid, vetikud, orgaanilised osakesed), mida lõualuude keerukas aparaat purustab ja juhib seedimisele sobivasse ossa.
Paljunemine ja areng
Kõikidel kogutud L. maerski isenditel on seni leitud emasorganid. Nad munevad kahte liiki mune: õhukese seinaga mune, mis kooruvad kiiresti ja annavad ilmselt kiiresti uue põlvkonna, ning paksuseinalisi mune, mis tõenäoliselt on külmakindlamad ja talvitumisvõimelised — need võivad säilitada liigi järjepidevust karmimates tingimustes ja kooruda kevadel. Sama muster on teada ka rotifera sugukonna mõnede liikide puhul, kus paksuseinalised munad tekivad sageli alles pärast viljastamist. Ka kõige noorematel kogutud L. maerski eksemplaridel võivad olla isasorganid: praegu arvatakse, et loomad võivad kooruda isasloomadena ja hiljem muutuda emasloomadeks (protandrüs ehk järgnevalt viljaandev areng), kuid täielik pilt liigisisese sigimise kohta jääb veel uurimise ja kinnituse alla.
Oluline teaduslik väärtus
Limnognathia maerski on eriline, sest esindab väga väikest ja geneetiliselt huvitavat taksonit, mis aitab mõista lõualuude ja närvisüsteemi evolutsiooni Gnathifera rühma sees. Selle avastamine näitab, kui palju mitmekesisust võib peituda mikrohabitaatides ning kui vähe on endiselt teada väikeste veeloomade bioloogiast ja eluringidest.
Edaspidine uurimine (morfoloogia, genoomika, käitumine ja ökoloogia) aitab täpsustada nii liigi taksonoomilist positsiooni kui ka elutingimuste tolerantsust, levikut ja paljunemisstrateegiaid.
Filogeneesia
Kladogramm (kohandatud [1]), mis näitab Limnognathia sugulussuhteid:
| Gnathifera |
| ||||||||||||||||||
Küsimused ja vastused
K: Mis on Limnognathia maerski?
V: Limnognathia maerski on äsja avastatud mikroskoopiline loom.
K: Kus see esmakordselt leiti?
V: Ta leiti esmakordselt 1994. aastal Gröönimaal Disko saarel asuvatest homotermilistest allikatest.
K: Kui suur on L. maerski?
V: Keskmise pikkusega üks kümnendik millimeetrit on ta üks väikseimaid teadaolevaid loomi.
K: Milline on tema lõualuu ehitus?
V: Tal on väga keerulised lõuad, millel on viisteist eraldi osa, mis on omavahel seotud sidemete ja lihastega. Lõualuude osad on 4 μm kuni 14 μm suurused.
K: Kas L. maerski omab sensoorset harjastust?
V: Jah, ühe kuni kolmest sädemest koosnevad jäigad sensoorsed harjased on laiali kehal ja painduvad sädemed on paigutatud hobuserauakujulisse piirkonda otsaesisel ja laikudena pea külgedel ning kahes reas keha allservas.
K: Kuidas liigutavad nad toiduosakesi oma suu suunas?
V: Nende otsaesisel olevad sädemed tekitavad voolu, mis liigutab toiduosakesi suu suunas. Ka teised sädemed liigutavad neid ringi.
K: Kas nad munevad? Kui jah, siis milliseid?
V: Jah, nad munevad kahte liiki mune - õhukese seinaga mune, mis kooruvad kiiresti, ja paksuseinalisi mune, mis on arvatavasti külmakindlad ja suudavad talvituda ning kevadel kooruda.
Otsige