Bioloogiline tõrje ehk bioloogiline kahjuritõrje on kahjuripopulatsioonide vähendamine looduslike vaenlaste abil. See on oluline, sest põllukultuuride kahjurid muutuvad keemiliste pestitsiidide suhtes resistentseks ning keemiliste vahendite laialdasel kasutusel on ka negatiivsed keskkonna- ja tervisemõjud. Bioloogiline tõrje pakub sageli sihipärasemat, säästlikumat ja pikaajalisemat lahendust kui ainult keemiline tõrje.
Kuidas bioloogiline tõrje toimib
Bioloogiline tõrje põhineb looduslike vastaste — kiskjate, parasitoidide ja haigusetekitajate — kasutamisel, et hoida kahjurite arvukus alla majanduslikult kahjulikel tasemetel. Meetodid võivad olla:
- konservatiivne tõrje — olemasolevate looduse vastaste elupaikade säilitamine ja soodustamine (nt taimi või puhkealasid, kus nad saavad pesitseda ja talvituda);
- augmentatiivne tõrje — looduslike vaenlaste massiline vabastamine või lisamine kasvuperioodil (nt valmis- või kasvatatud putukate, nematoodide või mikroorganismide laialikäik);
- klassikaline tõrje — invasiivse kahjuri juurde toodu looduslike vaenlaste sisseviimine, et kehtestada püsiv tasakaal (tavaliselt kasutatud pikaajalise kontrolli puhul).
Peamised bioloogilised rühmad
Putukate kahjurite looduslike vaenlaste hulka kuuluvad kiskjad, parasitoidid ja patogeenid.
Kiskjad (näiteks lepatriinud, pitsitajad ja mõned ämblikuliigid) söövad mitut erinevat kahjuritüüpi ja võivad oluliselt vähendada nende arvukust. Röövloomad, nagu linnud, naistepärnikud ja pitsitajad, on vabalt elavad liigid, kes söövad oma elu jooksul palju saaki ning aitavad tõrjuda kahjureid looduslikul viisil.
Parasitoidid on liigid, mille vastsed arenevad ühe peremeesputuka peal või sees, tappes lõpuks peremeesputuka või nakatades teda surmavalt. Enamikul parasitoididel on suhteliselt kitsas peremeesvalik, mis muudab nad spetsiifiliseks ja sobivaks sihtkahjurite kontrollimiseks. Paljud herilaseliigid ja mõned kärbsed on parasitoidid; tuntud näited on Trichogramma-liigid, mida kasutatakse munades elavate kahjurite hävitamiseks.
Haigusetekitajad on organismid, mis põhjustavad haigusi (näiteks bakterid, seened ja viirused). Nad võivad oma peremeesi tappa või nõrgestada ning on sageli suhteliselt spetsiifilised. Näiteks bakter Bacillus thuringiensis (Bt) toodab toksiine, mis on surmavad teatud röövtoiduliste vastsele; seda kasutatakse laialdaselt taimkaitses. Samuti kasutatakse kasulikke nematoodiliike mullakahjurite tõrjeks.
Kus ja millal bioloogilist tõrjet kasutatakse
Bioloogilist tõrjet kasutatakse nii põllumajanduses, aedades, kasvuhoonetes kui ka linnakeskkonnas. Sobivus sõltub kahjurist, keskkonnast ja majanduslikest tingimustest. Bioloogiline tõrje sobib eriti hästi integreeritud kahjuritõrje (IPM) raames, kus kasutatakse mitut meetodit koos, et vähendada kemikaalide kasutust ja säilitada ökosüsteemi tasakaalu.
Eelised ja piirangud
- Eelised: sihipärasus, väiksem mõju mittesihtorganismidele ja inimtervisele, võimalus püsivaks kontrolliks ning keskkonnasäästlikkus;
- Piirangud: aeglasem toime kui mõnel keemilisel tõrjevahendil, nõuab paremat teadmistepagasit ja jälgimist, mõnel juhul piiratud levik või spetsiifilisus, ning riskid uute liigiga seoses (seetõttu tuleb rangelt hinnata liigisisest mõju).
Hea tava ja ohutus
Bioloogilise tõrje rakendamisel on soovitatav:
- teha enne sekkumist püsiv jälgimine ja määrata kahjuri tase;
- eelistada kohalikke või hästi uuritud liike, et vähendada ökosüsteemi riske;
- kombineerida bioloogilisi meetodeid teiste IPM-meetoditega (bioloogiline, õiguslik, kultuuriline ja vajaduspõhine keemiline tõrje);
- järgida kohalikke regulatsioone ja juhiseid enne organismide sisse- või väljalaskmist.
Näited
Tuntud näideteks on lepatriinude kasutamine lehe- ja suusondakahjurite vastu, Trichogramma-laste kasutamine ökoloogilistes kontrolliprogrammides valmivate putukate muude vastsete vastu ning mikroorganismide nagu Bacillus thuringiensis rakendamine vastsete tõrjeks. Samuti kasutatakse kasulikke nematoode mullakahjurite (nt jahu- ja mulla-juurkahjurite) vastu.
Bioloogiline tõrje ei ole imerohi, kuid õige planeerimise, jälgimise ja kombineeritud meetodite korral aitab see oluliselt vähendada kahjurite kahjustusi ning toetada tervislikku ja säästvat põllumajandust ning aiandust.
