Väikekajakas (Larus fuscus) — tunnused, levik ja käitumine

Väikekajakas (Larus fuscus) on suur kajakaliik, kes pesitseb peamiselt Euroopa Atlandi ookeani rannikul. See on rändlind, talvitumas Briti saartelt lõuna poole kuni Lääne-Aafrikani. Väikekajakas on ka regulaarne talvine külaline Põhja-Ameerika idarannikul — need isendid pärinevad tõenäoliselt Islandi või Põhja-Atlandi pesitsuspopulatsioonidest.

Tunnused

Väikekajakas on mõõtmetelt sarnane teistele Larus-sugukonna kajakatele, kuid üldiselt veidi väiksem ja peenema kehaehitusega. Sulestik täiskasvanuna on tihti tumedama selja- ja tiivavärvusega võrreldes heeringalinnuga. Nokal on iseloomulik kollakas toon ning tiivalotil on väiksemad valged "peeglid". Jalad on tavaliselt kollasemad kui mõnel suuremal kajakal. Mõõtmetelt jääb ta sageli alla heeringalinnule (Larus argentatus) — see on üks peamisi liike, kellega teda võib segi ajada.

Levik ja rändeomadused

Pesitsuseelistus on rannikualadel: ta pesitseb nii kaljusaartel, liivastel rannikualadel kui ka siseveekogude ääres. Väikekajakal on mitmeid alamliike, mille levila ulatub Põhja-Euroopast Kesk- ja Lääne-Euroopani ning ida poole. Talvised liikumised viivad paljud linnud lõunasse, mõnel juhul üle mandrite. Mõned populatsioonid on püsivamad rändajad, teised võivad olla nominaalsemad, sõltudes toiduküllusest ja ilmastikutingimustest.

Pesitsemine ja pesakäitumine

See liik pesitseb sageli kolooniatena, nii rannikul kui ka siseveekogude ääres. Pesa tehakse maapinnale liivale, rohule või kaljule ning see on tavaliselt vooderdatud kohaliku materjaliga. Munetakse tavaliselt 2–3 muna, mille inkubeerimisaeg kestab paar nädalat. Poegimine ja noorlinnud on algul osaliselt juhitud vanemate poolt; noorlinnud väljuvad pesast alles pärast sulgede väljakasvu ja õppimist lennu- ning toitumisoskuste osas.

Toitumine ja käitumine

Väikekajakas on üldsööja ja oportunistlik varitseja: ta sööb kala, mereloomi, putukaid, väiksemaid selgrootuid ja korjuseid ning küttib aeg-ajalt ka lindude mune ja poegi. Sageli otsib toitu rannikul lainete tagajärjel või linnade lähedal prügipeenardest. Kajakaid iseloomustab ka vargus- ja röövimiskäitumine (kleptoparasitism), kus nad püüavad teistelt lindudelt saaki ära võtta või ära noppida.

Taksonoomia ja sugulussuhted

Heeringalokkide ja väikekajakate rühm on taksonoomiliselt keeruline ning eri andmeallikad liigitavad mõningaid vorme erinevalt — mõned tunnustavad kahte kuni mitut iseseisvat liiki, teised aga käsitlevad neid alamliikidena. Üldiselt on see rühm näide niinimetatud ringliigist, kus naabruses elavad vormid võivad olla väga sarnased, kuid geograafiliselt kaugel asuvad lõpufaasid võivad omavahel märgatavalt erineda.

Sotsiaalne käitumine ja suhtlemine

Väikekajakad on kolooniates suhteliselt sotsiaalsed ja kasutavad erinevaid häälitsusi ja kehakeelt kommunikatsiooniks—näiteks territooriumi kaitsmiseks, paaritumiseks ja noorloomade hüüdmise korral. Inimeste läheduses on nad sageli leplikud ja kohanevad kiiresti toiduallikate olemasoluga.

Huvi- ja käitumisnäide

Iseloomulik ja hästi uuritud näide väikekajakate instinktiivsest käitumisest on poegade reageerimine täiskasvanu nokal asuvale punasele laigule: kui poeg nokib punast tähist, tekitab see täiskasvanus reflektilise reaktsiooni — vanalinnukas tagasi paiskab toitained, toitustades sellega poega. Noor- ja täiskasvanuid mainivatesse teaduskirjeldustesse on viidatud ka käitumise geneetilisele alusele ning selle seosele fikseeritud tegevusmustritega: isendid vastavad sageli tugeva ja kiirete liigutustega (näiteks röögatusega), mis soodustab poegade toitmist. See pärilik reaktsioon on tuntud ka kui fikseeritud tegevusmuster või selle vallandaja (vabastaja).

Kaitse ja inimeste mõju

Paljud väikekajaka populatsioonid on kohanenud muutuvate oludega, kuid pesitsusalade kadumine, saaste ja inimtegevusest tingitud toidumuutused võivad mõjutada mõningaid kolooniaid. Kohalikul tasandil võib inimeste tegevus pesitsusaegadel häirida linde, mistõttu on oluline järgida pesitsusalade kaitset ja juhiseid rannikualadel.

Kokkuvõte: Väikekajakas (Larus fuscus) on opportunistlik rändlind, kes pesitseb kolooniatena rannikul ja mõnel juhul ka siseveekogude ääres. Ta erineb heeringalinnust peenemate joonte, kollasemate jalgade ja väiksemate valgete tiivapeeglite poolest ning tema käitumine — nii toitumine kui sotsiaalne elukorraldus — peegeldab kõrget kohanemisvõimet.

Küsimused ja vastused

K: Milline kajakasliik on väikekajakas?

K: Kuhu rändab see liik talvel?

K: Kuhu nad oma pesad ehitavad?

K: Mitu muna muneb see liik tavaliselt?

K: Kas Euroopas on veel teisi liike, millega seda võib segi ajada?

K: Kuidas saavad täiskasvanud linnud noori linde toita?

Otsing