Lõvisaba-makak (Macaca silenus) — elupaik, käitumine ja kaitse

Tutvu Lõvisaba-makakiga: haruldane India vihmametsade ronija — elupaik, käitumine ja kaitsemeetmed, aretusprogrammid ning ellujäämiskampaaniad.

Lõvisaba-makak (Macaca silenus) on Vana Maailma ahv, kes on levinud peamiselt India Lääne-Ghatsi mäestikus. See on üks eripärasema välimusega makaakiliike ja oluline osa Lääne-Ghatsi loomastikust.

Välimus ja suurus

Lõvisaba-makakil on tumepruun kuni must karvkate ning iseloomulik silmapiirkonda ümbritsev hele või hõbehall kaelakarv, mis moodustab "manu" sarnasuse. Saba otsas on must tutt, mis andis liigile rahvakeelse nime, sest see meenutab lõvisaba. Peast sabani pikkus on tavaliselt 45–60 cm ja kaal 3–10 kg, mis teeb temast ühe väiksematest makakidest. Isased on sageli suuremad ja neil võib mane olla silmatorkavam kui emastel.

Elupaik ja levik

Lõvisaba-makak elab peamiselt vihmametsades ja niisketes immergrohelises metsaservades Lääne-Ghatsi kalkkivööndis. Ta on suuresti metsastunud ja väga arborne, veetes suure osa ajast puude ülemistel oksastel. Liigi levik on piiratud ja fragmenteerunud, mis muudab populatsiooni eriti tundlikuks elupaikade hävimise suhtes.

Käitumine ja toitumine

See on päevane loom ning aktiivne päevasel ajal. Lõvisaba-makak on osav ronija ja liigub peamiselt puude latvades; maapinnal viibib ta suhteliselt harva. Erinevalt paljudest teistest makaakidest väldib ta inimesi ja ei kohane hästi inimtekkeliste kooslustega.

Toidusedel on peamiselt frugivoorne, st toitub peamiselt viljadest, kuid lisaks tarbib lehti, seemneid, linde ja putukaid ning mõnikord ka väiksemaid selgroogseid. Sotsiaalne elu põhineb rühmatel — tihti koosnevad need rühmad mitmest isendist (tavaliselt 10–20 loomast), kus esineb tugev sotsiaalne hierarhia, pesitsemine oksadel, hoolduskäitumine ja kommunikatsioon heli- ning kehakeele vahendusel.

Paljunemine ja eluiga

Paljunemine toimub üksikisikute vahel rühmas. Emased sünnitavad tavaliselt ühe järglase pärast umbes kuue kuu pikkust tiinusperioodi. Järglased on ema juures hoitud ja sündmuste käigus toimub palju hooldamist ning sotsiaalset õppimist. Vabas looduses võib lõvisaba-makaki eluiga olla kuni paarikümnendatesse eluaastatesse; loomaaedades võivad nad elada ka kauem, sageli kuni umbes 25–30 aastat.

Ohud ja kaitse

Lõvisaba-makak on üks haruldasemaid primaatidest ning tema populatsioon on ohustatud peamiselt elupaikade kadumise ja killustumise tõttu. Peamised ohud on metsade raadamine, põllumajanduse ja teede rajamisega seotud hävitamine, metsade killustumine ning mõnes piirkonnas ka inimtegevusest põhjustatud konfliktid. Liigi vähenemist kiirendab väikeste ja isoleeritud populatsioonide geneetiline ahenemine.

Liik on rahvusvaheliselt tunnustatud kui ohustatud ja talle pakutakse kaitset mitmetes riikliku ja rahvusvahelise tasandi programmides. Paljud loomaaedade aretusprogrammid töötavad selle nimel, et säilitada geneetilist mitmekesisust ja toetada võimalikku repatriatsiooni ning haridustegevust. Loomaaedades elab teadaolevalt umbes 368 sellist makaaki, kes osalevad aretus- ja säilitusprogrammides.

Kaitsemeetmete hulka kuuluvad looduskaitsealade säilitamine ja laiendamine, metsakorrastuse muutmine, elupaikade koridoride taastamine, teadusuuringud ja kohalike kogukondade kaasamine säästvale maa- ja metsakasutusele. Liik on seadusega kaitstud ning talle pühendatud ka kohalikud programmidsed ja teadusprojektid Lääne-Ghatsis.

Mis saab kodanikuna teha?

• Toetada organisatsioone, mis tegelevad Lääne-Ghatsi elupaikade kaitse ja restaureerimisega.
• Vältida metsade toodete tarbimist, mis soodustab raadamist; valida vastutustundlikult toodetud kohvi ja muid põllumajandustooteid.
• Kui satute kohta, kus elavad lõvisaba-makaagid, vältida nende toitmist ja inimeste ligitõmbamist; turistide segamine võib kahjustada nende loomulikku käitumist.

Lõvisaba-makaki säilitamine nõuab nii kohalikku kui rahvusvahelist koostööd, teadusuuringuid ja pikaajalisi elupaikade kaitseprogramme, et tagada selle ainulaadse primaadi säilimine tulevastele põlvedele.

Otsing