Rändtirtsud: parved, elutsükkel ja mõju põllumajandusele

Heinaputke on teatavate lühisarviliste rohutirtsude perekonda Acrididae kuuluvate liikide parvefaas. Sellised parved koosnevad tavaliselt suurest hulgast sussidest. Nad teevad palju kahju kohtades, kus nad liiguvad, söödes vilja.

Need on liigid, mis sobivate tingimuste korral kiiresti paljunevad. Kõige tuntum näide on rändkarpkala. Nad muutuvad seltskondlikuks ja rändavaks, kui nende populatsioonid muutuvad piisavalt tihedaks. Nad moodustavad nümfidena rühmi ja täiskasvanuna parve. Nii rühmitused kui ka parved on rändavad ja riisuvad kiiresti põlde ning kahjustavad oluliselt põllukultuure. Täiskasvanud isendid on võimsad lendurid; nad võivad läbida suuri vahemaid, tarbides praktiliselt kogu rohelise materjali, kuhu parv ka ei asuks.

Elutsükkel

Heinaputkede elu- ja arengutsükkel koosneb tavaliselt järgmistest etappidest: munad (tavaliselt maasse munapessa), mitmed nümfietapid (sussid), mis liiguvad sageli nümfiparvedena, ja lõpuks lennuvõimelised täiskasvanud isendid. Munad võivad talvituda ja kooruda soojematel ja toitainerikkal perioodidel. Tingimuste — näiteks soodsa vihmasaju ja rohke toidu olemasolu — korral võib üks munapesa anda suure hulga järglasi, mis omakorda suurendab tihedust ja toob esile rändava (gregaarse) käitumise.

Parved ja käitumine

Parvefase iseloomustab tihe sotsiaalne koondumine: nümfid liiguvad tihti rühmadena (nn sussiparved) ja täiskasvanud isendid moodustavad tihedalt koosluse, mis liigub üheskoos. Selline käitumine tuleneb tihedusest sõltuvast polüfeseenilisusest (faasimuutusest), kus isendite morfoloogia, värvus ja käitumine muutuvad suure populaadi tiheduse korral. Muutused närvi- ja hormoonsüsteemis (näiteks serotoniini roll on uuritud) soodustavad rändekäitumist ning suurendavad lendamis- ja toitumisaktiivsust.

Mõju põllumajandusele

Rändtirtsuparved võivad põhjustada suurt majanduslikku kahju:

• Kiire ja ulatuslik taimkatte kadu — parv võib lühikese ajaga ära süüa rohke osa saagist ja loomasöödast.
• Toiduga kindlustatuse ohustamine — ajalooliselt on tugevad rändtirtsuparved viinud toidurikkuse vähenemiseni ja näljahädadeni.
• Keskkonnamõjud — korduvad kahjustused vähendavad mullaviljakust ja soodustavad erosiooni, kui taimestik kaob.

Tõrje ja ennetus

Rändtirtsude vastu võitlemisel kasutatakse erinevaid meetodeid, mille eesmärk on ennetada parvede tekkimist või piirata nende levikut:

• Seire ja varajane hoiatus — munade ja nümfiparvede jälgimine, piirkondade kiire kontrollimine ning hoiatussüsteemid võimaldavad häireid varakult tuvastada.
• Mehaanilised ja agrotehnilised meetmed — munapesade hävitamine (nt kündmine munemisperioodil), barjääride ja võrkude kasutamine väiksemates piirkondades.
• Keemilised tõrjevahendid — insektitsiidid annavad kiire toime, kuid nende kasutamine peab olema ettevaatlik, et vähendada kahju keskkonnale ja mittesihtmärkidele.
• Bioloogilised meetodid — entomopatogeensed seened (nt Metarhizium spp.) ja muud biopreparaadid on üha enam kasutusel, sest need võivad olla sihipärasemad ja keskkonnasõbralikumad.
• Kogukondlik ja rahvusvaheline koostöö — rändtirtsud ei tunne riigipiire, seega on oluline naabrite ja rahvusvaheliste organisatsioonide vaheline info- ja ressurssivahetus.

Toit ja kultuuriline tähendus

Heinapuu on söödav putukas ja seda peetakse mõnes riigis delikatessiks. Putukatel on kõrge valgu- ja mikronutrientide sisaldus, mistõttu neid on traditsiooniliselt kasutatud toiduna mitmes piirkonnas. Ajaloolised allikad kirjeldavad nii söömist kui ka ajutist koristust või kogumist parvedest tekkinud suurtest hulgast.

Rändtirtsud ja nende epideemiad on jõudnud ka kultuurilukku ja religioossetesse tekstidesse: Vana Testamendi Joeli raamatus kirjeldatakse jaanitsaparvi kui katku, mis illustreerib nende potentsiaali põhjustada ulatuslikku hävingut ja ühiskondlikku segadust.

Teatavate jaanitsa liikide – mõned neist kasvasid kuni 15 cm pikkuseks – päritolu ja ilmne väljasuremine on ebaselge. Sellised andmed viitavad sellele, et rändtirtsude mitmekesisus ja levik on läbi ajaloo muutunud, mõjutatuna nii kliimatingimustest, inimese tegevusest kui ka looduslikest ökosüsteemi muutustest.

Kokkuvõte

Rändtirtsud on ökoloogiliselt ja majanduslikult olulised putukad: nende võime kiiresti paljuneda ja moodustada rändavaid parvi muudab nad üheks tõsisemaks põllumajanduse ohuks maailmas. Efektiivseks vastupanuks on vaja kombineeritud lähenemist — seiret, varajast sekkumist, sobivaid tõrjeviise ning rahvusvahelist koordineerimist. Samal ajal on need putukad osa inimkultuuri ja toidukultuuride ajaloost.

Küsimused ja vastused

K: Mis on jaanitsa?

K: Millist kahju tekitavad jaanitsaid?

K: Miks muutuvad santid rändkarpused?

K: Millised on kaks santide vormi?

K: Kuidas liiguvad santid ühest kohast teise?

K: Millest toituvad jaanikaelad, kui nad rändavad pikki vahemaid?

K: Kas jaanitsa on söödav?

Otsing