Loorid ja lorikeedid (hõim Loriini) on väikesed kuni keskmise suurusega arboreaalsed papagoid. Neil on spetsiaalsed harjaotsaga keeled, millega nad toituvad õite ja pehmete viljade, eelistatavalt marjade nektarist.

Nad on monofüleetiline rühm papagoidi perekonnas Psittacidae. Järjestusanalüüs ja morfoloogia näitavad, et rühm on teiste rühmade keskel.

Nad on laialt levinud kogu Austraalia-Aasia piirkonnas, sealhulgas Kagu-Aasias, Polüneesias, Paapua Uus-Guineas, Timor-Lestes ja Austraalias, ning enamikul neist on väga erksavärvilised sulestikud.

Need uuringud näitavad, et loorid ja lorikeedid moodustavad ühe rühma, mis on tihedalt seotud budgerigari ja viigipapagoidega.

Omadused ja kohastumused

Looride ja lorikeetide iseloomulikuks tunnuseks on harjastega (kirjeldatult "harjastega keel") keel, mis koosneb tihedatest kergetest karvadest või papillidest. See aitab neil imada ja koguda nektarit ning pühkida õietolmu. Enamik liike on väikese kuni keskmise suurusega, käbedega, lühikese saba ja erksa, sageli mitmevärvilise sulestikuga.

Nende tiivad ja kehaehitus on kohandunud puude vahel liikumiseks ning nad on osavad lendajad. Paljud liigid on lärmakad ja väga sotsiaalsed, moodustades sageli suuremaid parvi.

Toitumine ja roll ökosüsteemis

Peamine toit on nektar ja õietolm, kuid loorid söövad ka pehmeid vilju, marju ning aeg-ajalt putukaid, putukate vastseid ja väiksemaid seemneid. Tengitud keele abil korjavad nad nektarit otse õitest ning aitavad sellega oluliselt kaasa taimede tolmeldamisele — nad on paljude puude ja põõsaste tähtsad tolmeldajad.

Looride toitumisharjumused teevad neist mõnikord aias või viljapuuaedades soovimatuid külalisi, kui nad söövad pehmet vilja või rohkelt õieosi. Samas on nende tolmeldustegevus paljude looduslike taimeliikide jätkusuutlikkuse jaoks oluline.

Käitumine ja paljunemine

Loorid ja lorikeedid on tavaliselt väga seltskondlikud. Nad võivad elada väikestes paarides või suurtes flokkides, kus suhtlus on intensiivne — kasutades erinevaid häälitsusi ja käitumisväljendusi.

Paljustel liikidel pesitsemiskoht on puuõõnsused, mõnikord kivid või pinnasesse kaevatud pesasopid. Emal ja isal on sageli ühine roll poegade hooldamisel. Haudumise pikkus, pojaste areng ja pesitsuskäitumine varieeruvad liigiti, kuid tavaliselt kooruvad pojad mõne nädala pärast ja lennuõppimine võib võtta veel mitmeid nädalaid.

Taksonoomia ja levik

Loriinide taksonoomia on läbi teinud mitmeid muudatusi, kuna molekulaaranalüüsid ja morfoloogilised uuringud on andnud uut infot rühma sisesete seoste kohta. Üldiselt liigitatakse nad Papagoiliste hulka ning nad moodustavad monofüleetilise hõimu või alamhõimu, sõltuvalt taksonoomilisest lähenemisest.

Nagu eespool mainitud, elavad loorid peamiselt Austraalia ja Okeaania piirkonnas ning Kagu-Aasias. Mõned liigid on väga laialt levinud ja kohanevad inimkeskkonnaga, teised aga piiratud levikuga ja kohanenud kitsamatele elupaikadele, näiteks saarekestele.

Kaitse, ohud ja kodus pidamine

Mõned loori- ja lorikeediliigid on hästi kohanenud ja arvukad, kuid teised on ohustatud peamiselt elupaikade hävimise, invasiivsete liikide ja üleküttimise/kogumise tõttu lemmikloomaks. Saareliikide populatsioonid on eriti haavatavad, kuna nende elupaigad on piiratud.

Vangistuses pidamine nõuab spetsiaalset hoolt: loorid vajavad nektarilaadset toitu (selleks on spetsiaalsed söötmissegud), värskeid pehmeid puuvilju ning ruumi ja võimalusi lennuks ja mänguks. Vale toitumine võib viia terviseprobleemideni, seega on oluline konsulteerida kogenud linnuarstiga ja järgida sobivaid hooldusjuhiseid.

Oluline teada

  • Loorid on tähtsad tolmeldajad — nende kaitse aitab säilitada looduslikku mitmekesisust.
  • Paljud liigid on erksavärvilised ning populaarsed nii looduses vaatlemiseks kui ka lemmikloomadena, kuid need nõuavad spetsiifilist hoolt.
  • Kui kaalute loori pidamist, uurige liigi vajadusi põhjalikult ja veenduge, et saaksite pakkuda õiget dieeti, ruumi ning sotsiaalset keskkonda.