Kuikas (Gaviiformes) — sukelduv lind: tunnused, käitumine ja toitumine
Kuikas (Gaviiformes) — põhjalik juhend sukelduvast linnust: tunnused, käitumine, haudumine, valjud hüüded ja toitumine (kalad, sügavussukeldumine, vanemlik kaitse).
Kuikas on lind, kes veedab suure osa ajast vee peal ja vette sukeldudes toitu püüdes. Ta kuulub sugukonda Gaviiformes (ordusse Gaviiformes), kuhu kuuluvad veelinnud ehk kuigad ja nende lähisugulased. See rühm on eraldiseisev ning selle liikide eluviis on kohanenud veepealseks ja sukeldumiseks. Kuigi mõned tunnused sarnanevad teiste vees elavate organismide omadega, on kuigad omaette linnurühm — need erinevused ja sarnasused on uuritud ka väljasurevate liikide põhjal.
Tunnused
Kuigad on üldiselt suuremad kui tavalised pardiliigid — pikkus jääb tihti suure pardi ja väikese hane vahele. Kehakujult on nad voolujoonelised ja kompaktse ehitusega: tihedad ning veekindlad sulestikud, tugevad rinnalihased ja tahked (täiendavaltdensity) luud, mis aitavad neil allapoole vajuda ja sukeldumisel stabiilsust hoida. Jalad asetsevad kere tagaosas — see annab neile vee all tugeva ujuvusvõime, kuid muudab maapinnal liikumise kängurulikuks.
Suvelevituses on kuigad sageli erksalt must-valged või hallimustrilised, talvisel rahulikumal rändeperioodil on sulestik summutatum. Kuigad on häbelikud ning inimeste läheduses kergesti peitu tõmbuvad; paljud liigid eelistavad suurte ja vaiksete järvede kallast, kus on piisavalt sügavat vett toidupüügi jaoks. Nimetus "loon" (inglise keeles) pärineb vanast skandinaavia sõnast, mis viitab kohmakusele maapinnal.
Levik ja ränne
Kuigad on laialt levinud põhjapoolsetes piirkondades: Eestis ja mujal Euraasia põhjaosades ning Põhja-Ameerikas. Mõned liigid (kokku viis tänapäeval tuntud liiki) pesitsevad parasvöötmes ja põhjapoolsetes mageveekogudes ning rändavad talveks sageli mere ääres asuvatele aladele ja rannikuvettesse. Näiteks tuntud liike kasutatakse laialdaselt sümbolitena — üks kuigi liikidest on isegi Minnesota osariigi lind.
Sukeldumine ja hingamine
Kuigad on suurepärased ujujad ja sügavad sukeldujad: nad võivad sukelduda väga sügavale, mõnel juhul on registreeritud kuni 200 meetri sügavusele sukeldumisi, kuid sagedamini jäävad tavalised sügavused palju väiksemaks (kümned meetrid). Sukeldumisel kasutavad nad peamiselt tagajäsemeid udulemiseks ja saba- ning rindkerejuhtmest suunatud liikumist, sulemine on tihe ning veekindel, mis hoiab soojust ja vähendab veetakistust. Kuigad hingavad enne sukeldumist sügavalt, suudavad olla vees mitu kuni mitu kümmet sekundit või isegi mõne minuti, sõltuvalt saagi asukohast ja liigist.
Pesitsemine ja järglased
Kuigad ehitavad pesad veepiiril asuvatesse madalatesse roostikku või kivistele kaldaplokidele; pesa on lihtne kaevandus või väljaarendatud pesaäär. Emane muneb tavaliselt 1–2 muna; ühe- või kaheaegne haudumine ei ole haruldane. Munad on hästi kamufleeritud, tihti pruunikad või roostes toonides, mis aitab neid kaitsta röövloomade eest. Nii isane kui emane vahetavad haudemistöid ning mõlema panus on oluline munade soojendamiseks ja poegade turvalisuse tagamiseks.
Pojad on peale koorumist suhteliselt iseseisvad: nad oskavad varakult ujuda ja toituda, kuid peavad vanemate abil õppima efektiivset sukeldumist ja saagi püüdmist. Sageli kannavad vanemad poegi seljal, kuni noorlind on piisavalt tugev lennuks — noorlinnud saavutavad lennuvõime tavaliselt mõne nädala kuni mõne kuu vanusena olenevalt liigist ning võivad jääda lõunapoolsetele aladele kuni umbes kolmeks aastaks, enne kui naasevad pesitsusaladele reproduktiivseks eluks.
Käitumine ja hääled
Kuigad on tuntud oma mitmekesiste ja kaugele kandevate häälitsuste poolest. Neilt kirjeldatakse mitut põhitüüpi häält: ulguv (wail), värisev/kaguspüüdev (tremolo), meeste spetsiifiline noogutushääl (yodel) ning madalamad häälitsused (hoot). Need helid täidavad erinevaid funktsioone — territooriumi märkimine, paaritumise ajastuse signaalid ja omavaheline suhtlus perekonna sees. Isaslindade yodel on sageli territoriaalse tähendusega.
Lisaks häälele suhtlevad kuigad ka liigutuste ja "tantsudega" vee peal: pea- ning tiivalöögid, veepinnal kõndimine ja üksteise ümber keerlemine võivad tähendada hoiatust, paaritumisrituaali või pesa kaitsmist. Vanemad kaitsevad oma pesa jõuliselt; teada on juhtumeid, kus nad jätkavad kaitset ka kuni kurnatuseni, et hoida pesast eemale kiskjaid nagu pesukarud, kajakad ja kährikud (nende loetelu hõlmab ka teisi kiskjaid nagu mink ja rebane).
Toitumine
Kuigad toituvad peamiselt kalast — tüüpilisteks saakloomadeks on päikesekalad, räimed (link säilitub vastava viitena) , ahvenad, särjed ja teised magevees ja rannikuvetes elavad kalaliigid. Nad püüavad saaki sukeldudes ja jahivad vee all, haarates kalu nokaga. Kuigad ei närvi toitu; nende neelutoru ja kurgualune piirkond on elastsed ning võimaldavad neelata kala tervelt alla. Tavaliselt neelavad nad kala pead ettepoole, et vähendada soomuste ja uimedega seotud takistust ning vältida lämbumist.
Lisaks kalale võivad mõned liigid süüa aeg-ajalt vähikesi, kahepaikseid või kaladepoegi. Toitumisvalik sõltub liigist, elupaigast ja hooajalisest saagikusest.
Kaitse, ohud ja uurimine
Teadlased märgistavad ja jälgivad kuigaste isendeid (nt rõngastamine, raadiosaatjate paigaldamine), et paremini mõista nende rändeid, eluea pikkust, pesitsemisedukust ja ohutegureid. Kuigad seisavad silmitsi mitmete inimtekkeliste ohtudega: saastumine (õli, kemikaalid), lindude kokkukeerumine või vigastused vanametallist/lead-õngekoormate tõttu, elupaikade hävitamine rannajoone arenduse tõttu ning inimeste häirimine pesitsusperioodil. Ka kliimamuutused ja veekogude eutrofeerumine mõjutavad nende saagikust ja pesitsemistingimusi.
Kaitsemeetmed hõlmavad pesitsusalade kaitset, mürgiste ämblike ja ammendumise vähendamist, ka looduspõhiseid nõustamisi ning avalikkuse teavitust — näiteks soovitus asendada pliiõngekaalud mittetoksiliste alternatiividega ning hoida paadiliiklust pesitsusalade läheduses piiratud.
Kuigad on põnev ja hästi kohastunud lindude rühm — nende eristatavad hääled, sügavkülgne sukeldumisvõime ning vanemate tugev kaitsekäitumine muudavad nad kergesti äratuntavaks ning teadlaste ja loodushuviliste jaoks oluline uurimisobjektiks.
Tavaline loon
Küsimused ja vastused
K: Mis on loon?
V: Kajakas on vee peal elav lind, kes kuulub vees elavate lindude seltsi Gaviiformes, mis on veelindude seltskond.
K: Kui suured on kuigad?
V: Kajakad on umbes sama suured kui suur part või väike hani.
K: Kus võib looni kohata?
V: Haudelinde võib leida enamikus Põhja-Ameerika ja Euraasia põhjaosas. Suvel naudivad nad jahedat kliimat ja rändavad talvel ookeani rannikule.
K: Milline näeb kure välja?
V: Luunidel on must (või hall) ja valge pea, heledad rinnad ja triibulised seljatagused suled. Emased on pruunika värvusega, mis aitab neil sulanduda ümbritsevasse keskkonda.
K: Kuidas suhtlevad kuigad omavahel?
V: Luunid suhtlevad üksteisega nii valju trompetihüüdmise kui ka meloodilise vingumise või naeruhäälega. Nad suhtlevad inimestega ja teiste loomadega ka tantsu kaudu, hoiatades teisi, et nad hoiaksid oma pesadest eemale, tantsides vee peal.
K: Mida söövad kuigad?
V: Kuigad söövad kalu, nagu päikesekalad, ahvenad ja särje - nad neelavad oma toidu tervelt alla, ilma seda närimata, sest neil on elastne kurk, mis laieneb, et mahutada suuremad saakloomad, näiteks kalad, mida nad võivad tarbida.
K: Kuidas uurivad teadlased looni?
V: Teadlased kinnitavad või märgistavad loonid, et paremini mõista neid ja nende eluviisi, mis on sarnane räime, kuid üldiselt on tegemist teistsuguse linnurühmaga.
Otsige