Rändav sõtkas (Locusta migratoria): levik, alamliigid ja rändekäitumine

Rändav sõtkas (Locusta migratoria): põnev ülevaade levikust, alamliikidest ja rändekäitumisest — avasta, kus ja miks need massiränded tekivad ning kuidas liigid eristuvad.

Autor: Leandro Alegsa

Rändav sõtkas (Locusta migratoria) on kõige enam levinud sõtkakate liik ja ainus liik perekonnas Locusta. Ta esineb kogu Aafrikas, Aasias, Austraalias ja Uus-Meremaal. Varem oli ta Euroopas tavaline, kuid nüüdseks on ta seal haruldane.

Kuna ta on geograafiliselt väga laial alal, mis hõlmab mitmeid erinevaid ökoloogilisi vööndeid, on kirjeldatud arvukalt alamliike. Siiski ei ole kõik eksperdid mõnede alamliikide kehtivuse osas ühel meelel. Näiteks on tavaks eristada nimetav alamliik Locusta migratoria migratoria Palearkti kaustas, samas kui teised piirkondlikud vormid on erinevates väljaannetes käsitletud kas alamliikide, vormide või ainult regiooniomadustena.

Morfoloogia ja elutsükkel

Rändaval sõtkal on tüüpiline väljanägemine, kuid värvus ja suurus võivad piirkonniti ja faaside lõikes suuresti varieeruda. Tavaliselt on isased veidi väiksemad kui emased. Nagu teistelki rohutirtsulistel, kulgeb areng munast vastseteks (nimetatakse ka "hopperiteks" ehk sõtukesteks) mitme vastseastme (instar) kaudu kuni täiskasvanuks saamiseni. Munad muneb emas pesakujudena mullapinnale või taimkatte alla; soojemas kliimas võib esineda mitu põlvkonda aastas, külmemas kliimas aga üks põlvkond.

Käitumine: faasid ja rändekäitumine

Rändaval sõtkal esineb tugev faasiline plastilisus:

  • solitaarne (üksik) faas — madal tihedus, tagasihoidlik käitumine, eelistus hoida isiklikku ruumi; iseloomulik on rahulik toitumine ja vähem liikumist;
  • gregaarne (karjaline / rändav) faas — kõrge tihedus, üksteisega kontakti ja keemiliste signaalide tõttu muutub käitumine sotsiaalsemaks: isendid kogunevad, nende värvus ja kehaehitus võivad muutuda, nad saavad energilisemaks ja hakkavad moodustama hõljunud või lendavaid parvesid.
Faasivahetuse vallandavad tihedus ja kokkupuude teiste isenditega; neurokeemiliselt on tähtis roll serotoniinil, mis suurendab sotsiaalset käitumist ja ränduvalmidust.

Rändavad parved võivad lennata tuule mõjul sadade kilomeetrite ulatuses ning põhjustada kiireid invasioone kultuurväljadel. Parvede tihedus ja liikumissuund sõltuvad ilmastikutingimustest ning toidu olemasolust.

Elupaik ja toitumine

Rändav sõtkas on üldistav taimtoiduline: ta sööb suuri koguseid rohtu, külluslikku rohelust ja mitmesuguseid põllukultuure. Eelistatud on rohumaad, savannid, niidud ja põllud, kus taimkate on tihe. Kuna liik on väga kohanemisvõimeline, suudab ta edukalt asustada nii niiskeid kui kuivemaid alasid.

Majanduslik mõju ja tõrje

Rändava sõtkasest võivad saada tõsised põllumajanduslikud kahjurid, kui moodustuvad suured kogunemised ja rändparved. Sernud kahjustused mõjutavad teravilja, rohtu, köögivilju ja muid põllukultuure, põhjustades toiduainete puudust ja majanduslikke kahjusid.

Tõrjemeetodid hõlmavad:

  • järelvalvet ja hoiatussüsteeme parvede tekkimise ennetamiseks;
  • põhjalikku maade haldamist ja kultuurmeetmeid (nt varajane niitmine, mullatöö), et vähendada sobivaid munemiskohti;
  • peale kemikaalsete insektitsiidide ka bioloogilisi meetodeid, näiteks paikkondlikku kasutust pärmi- ja seenepõhiste tõrjevahendite (nt Metarhizium spp.) kujul, mis on keskkonnasõbralikumad alternatiivid;
  • barjääriravi ja lokaalsed rakendused vähendamaks parve levikut.
Ennetus ja rahvusvaheline koostöö on sageli kõige tõhusamad viisid suurtel aladel toimuvate kulukate epideemiate piiramiseks.

Taksonoomia ja alamliigid

Liigi ulatus ja varieeruvus on viinud paljude alamliikide ja vormide kirjelduseeni. Mõned autorid eristavad geograafilisi vorme ja alamliike, teised pigem käsitlevad neid kohalike variatsioonidena. Seetõttu on alamliikide nimekiri ja staatus taksonoomiliselt mõnevõrra vaieldav ning võib ajas muutuda, kui ilmnevad uued geneetilised ja morfoloogilised uuringud.

Oluline meeles pidada

Rändav sõtkas on näide liigist, mille sotsiaalsed ja käitumuslikud omadused võimaldavad tal kohaneda väga erinevate elupaikadega ja põhjustada nii looduskeskkonna kui sotsiaalmajanduslike süsteemide jaoks märkimisväärseid muutusi. Selle liigi jälgimine, uurimine ja tõrje nõuavad interdistsiplinaarset lähenemist, ühendades entomoloogia, agronoomia, meteoroloogia ja rahvusvahelise poliitika meetmeid.

Küsimused ja vastused

K: Mis on rändejooksja?


V: Rändav jaanitigu (Locusta migratoria) on kõige levinum jaanitigude liik ja ainus liik perekonnas Locusta.

K: Kus võib rännakuliste jaanitsaid kohata?


V: Rändavat jaanitigu võib leida kogu Aafrikas, Aasias, Austraalias ja Uus-Meremaal. Varem oli ta Euroopas tavaline, kuid nüüdseks on ta seal haruldaseks muutunud.

K: Mitu alamliiki on selle liigi puhul kirjeldatud?


V: Selle liigi puhul on kirjeldatud arvukalt alamliike, kuna selle geograafiline leviala on väga suur ja hõlmab palju erinevaid ökoloogilisi vööndeid.

K: Kas kõik eksperdid on nende alamliikide osas ühel meelel?


V: Kõik eksperdid ei ole mõnede alamliikide kehtivuse osas ühel meelel.

K: Kas on ka teisi liike, millel on sarnane käitumine nagu rändrahnul?


V: Jah, on palju teisi Orthoptera liike, millel on seltskondlik ja rändav käitumine, mida nimetatakse "sõtkaste" nime all.

K: Kas Locusta on perekond või liik?



V: Locusta on perekond, mis sisaldab ühte liiki - rändkarpkala (Locusta migratoria).


Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3