Rohutirtsud (Caelifera) — liigid, käitumine ja toitumine
Rohutirtsud (Caelifera): liigid, käitumine, toitumine — avasta 11 000 liigi erinevused, söömisstrateegiad, värvimuutused ja nende mõju põllumajandusele.
Rohutirtsud (alamselts Caelifera) on suur ja mitmekesine rühm sirviklaste (Orthoptera) hulgas. Neid on kirjeldatud umbes 11 000 liiki, millest suur osa — ligikaudu 10 000 — kuulub perekonna Acrididae koosseisu. Caelifera hulka kuuluvad ka mitmed liigid, mida mõnikord seostatakse teiste alamselstega, näiteks santide alamselstega.
Morfoloogia ja eristamine
Rohutirtsud on iseloomulikud lühikeste antennide ja tugeva hüppejalgadega. Peamised tunnused:
- lühikesed antennid, mis eristavad neid pikkade antennidega sugulasrühmadest;
- suured ja tugevad tagajäsemed, mis võimaldavad pikki hüppeid;
- tavaliselt hästi arenenud tiivad (mitte kõigil liikidel võimet lennata);
- mõnel liigist on kehavärvus varjestav (kamuflaaž), teistel erksad hoiatusvärvid.
Selleks, et eristada rohutirtsu põõsas- või katididest, nimetatakse neid mõnikord ka lühikeseks sarvega rohutirtsuks (short-horned grasshopper).
Käitumine ja sotsiaalsus — sussid
Paljud rohutirtsud on üksikemaastikku eelistavad isendid, kuid teatud liigid võivad tiheda asustuse korral muutuda sotsiaalselt aktiivseteks ja moodustada rändupartii‑laadseid rohkearvulisi kogumeid. Selliseid tiheda populatsiooni käitumise muutusega liike kutsutakse tihti sussideks. Sussideks muutumine (phase polyphenism) hõlmab värvi, füsioloogia ja käitumise muutusi ning võib viia ulatuslike rändete ja ohukat setuatsioonide tekkeni põllumajandusele.
Levik ja elupaigad
Rohutirtsud on levinud peaaegu kogu maailmas (välja arvatud Antarktika). Eelistatud elupaigad on rohumaad, savannid, niidud ja põllumaad, kuid liike leidub ka soodes, metsaservadel ja kõrbetes. Paljud liigid on kohastunud piirkondlike kliima- ja taimestikuoludega.
Toitumine
Toitumiselt on rohutirtsud peamiselt taimtoidulised: nad söövad rohtu, lehti ja teravilja. Mõned olulised aspektid:
- paljud liigid on üldsööjad ja toituvad mitmest taimeliigist päevas;
- on ka spetsialiste — ligikaudu 8 000 rohutirtsuliigi seas leidub liike, mis on väga spetsiifilised ja mõne puhul toituvad vaid ühest taimeliigist;
- suured populatsioonid või sussivormid võivad põhjustada tõsist kahju põllukultuuridele, söödes suures koguses rohtu ja teravilja.
Elutsükkel ja paljunemine
Rohutirtsud läbivad eba‑täieliku ehk hemimetaboolse arengut: muna → nümf (mitu järguastet) → täiskasvanu. Olulisemad punktid:
- emane muneb sageli mulla sisse või taimekoesse, munapessa võib kuuluda mitu kuus kuni kümneid mune;
- nümfid meenutavad väikseid täiskasvanuid, kuid neil puuduvad arenenud tiivad; nümfi-etappide arv sõltub liigist (tavaliselt 5–6 järku);
- paljundusperiood ja arenguajad sõltuvad kliimast — soojas kliimas toimuvad arenguetapid kiiremini.
Kaitse, röövloomad ja majanduslik tähtsus
Rohutirtsud on mitmes ökosüsteemis olulised nii herbivoorid kui ka röövloomade toiduallikad. Loomade ja lindude hulgas on palju nende looduslikke vaenlasi. Kaitsemeetodid ja omadused:
- mõned liigid kasutavad kamuflaaži või erksaid hoiatusvärve kiskjate eemalepeletamiseks;
- paljud liigid on ohustatud looduskeskkonna kadumise ja põllumajanduslike praktikate tõttu, kuid teised liigivad hoopis laienevates piirkondades;
- põllumajanduses võivad suured rohutirtsude populatsioonid (eriti sussivormid) põhjustada suurkahjusid — võetakse kasutusele keemilised, bioloogilised ja kultuurilised tõrjemeetodid.
Kokkuvõte
Rohutirtsud on laialt levinud ja ökoloogiliselt olulised sirviklased, kelle mitmekesisus ulatub üldsööjatest väga kitsaste spetsialistideni. Nende käitumine, toitumine ja eluring varieeruvad oluliselt, mistõttu on nad nii põllumajanduse seisukohalt tähtsad liigid kui ka huvitavad uurimisobjektid bioloogia ja ökoloogia valdkonnas.
Romalea guttata rohutirtsude paaritumine
Toiduainetena
Rohutirtsud on mõnede jaoks hea toit. Näiteks Lõuna-Mehhikos süüakse sageli chapulinesid (Sphenarium'i perekonda kuuluvad rohutirtsud). Nad sisaldavad palju valku, mineraalaineid ja vitamiine.
Neid kogutakse tavaliselt hämaruses, kasutades lampe või elektrivalgustust, pühkevõrkudega. Mõnikord pannakse nad 24 tunniks vette, mille järel võib neid keeta või süüa toorelt, päikese käes kuivatatuna, praadida, maitsestada vürtsidega, nagu küüslauk, sibul, tšilli, niisutada laimiga ning kasutada neid supis või erinevate roogade täidisena. Neid leidub rohkesti Kesk- ja Lõuna-Mehhiko toiduainetes ja tänavaturgudel.
Seotud leheküljed
- Orthoptera
- Tetrigidae
- Kriketid
- Katydid
- Aularches miliaris
Küsimused ja vastused
K: Mis liiki putukas on rohutirts?
V: Rohutirts on putukas, mis on tuntud oma pikkade ja võimsate tagajalgade poolest.
K: Millises elupaigas rohutirtsud tavaliselt elavad?
V: Rohutirtsud elavad tavaliselt kuivades elupaikades, kus on palju rohtu, näiteks põldudel, aedades ja niitudel.
K: Millisesse alajaotusse kuuluvad rohutirtsud?
V: Rohutirts kuulub alarühma Caelifera, kuhu kuuluvad ka sussid.
K: Mitu liiki rohutirtsu on olemas?
V: Rohutirtsu on 11 000 liiki, millest 10 000 kuulub perekonda Acrididae.
K: Kuidas eristatakse rohutirtsu põõsas- või katididest?
V: Rohutirtsu eristavad põõsas- või katididest nende lühikesed sarved, mistõttu neid nimetatakse mõnikord ka lühisarvilisteks rohutirtsudeks.
K: Mis on sussid?
V: Heinaputukad on rohutirtsud, mis muudavad värvi ja käitumist suure populatsioonitiheduse korral.
K: Millist toitu eelistavad rohutirtsud süüa?
V: Rohutirtsud eelistavad süüa rohttaimi, lehti ja teraviljakultuure, kuid mõned neist on kõikjal sööjad ja söövad ühe päeva jooksul mitmest peremeestaimest, samas kui teised jäävad ühele peremeestaimele. Mõned rohutirtsude liigid söövad ainult ühte taimeliiki.
Otsige