Euroopa rohepütt (Picus viridis): elupaik, käitumine ja paljunemine
Rohepütt (Picus viridis): elupaik, käitumine ja paljunemine — sipelgate toitmine, pesitsemispuud, valjuhäälne yaffling ning sobivad maastikud Euroopas ja Lääne-Aasias.
Rohepütt (Picus viridis) on puidutikkude sugukonna Picidae liige. Ta esineb enamikus Euroopas ja Lääne-Aasias ning sellel liigirühmal on neli alamliiki. Tuntud tunnused on rohekas selg, heledam kollakas alumine kehaosa ja ere punane kroon—isastel on sageli punane vurrtriip (malarstrip), emastel see on tumedam. Lind on suuruselt umbes 30–36 cm ja kaalub tavaliselt 150–200 g. Rohepütid on tugeva nokaga ning neil on väga pikk ja kleepuv keel, mis aitab sipelgaid välja tõmmata.
Elupaik
Rohepütt eelistab poolavatud maastikke, kus on piisavalt vanu lehtpuid pesitsemiseks ja avaraid alasid toitumiseks. Olulised on vanad puud pesa kaevamiseks ja läheduses olevad sipelgate rohkearvulised toitumisalad. Tüüpilised elupaigad on:
- poolavatud maastikel, kus on väikesed metsad, hekid, hajutatud vanad puud, metsaservad ja laanemetsad;
- rohumaad ja rohumaad, nõmmed ja istandikud;
- viljapuuaiad, muruplatsid ja parkid, kus leidub vanu suuri puid.
Elupaiga kvaliteeti määrab eelkõige vanade või mädanenud puude olemasolu pesa jaoks ning ühelt poolt avatud pinnad sipelgate leidmiseks.
Toitumine ja käitumine
Rohepütt toitub peamiselt sipelgatest ja nende vastsetest, mida ta otsib enamasti maapinnal. Ta veedab palju aega muruplatsidel ja kultuurmaastikel, kus sipelgapesasid leidub. Erinevalt paljudest teistest tikutest ei trummelda rohepütt sageli puulatvades, vaid annab märku tömbi ja valju häälitsusega — inglise keeles tuntud kui "yaffling".
Tavapärane foraaživõte toimub käputäieni: lind liigub maapinnal, otsib pesaava ja kasutab oma pikka keelt putukate välja kättesaamiseks. Ööbimiskohti ja varju otsides kasutab rohepütt ka puuõõnde ja tihedaid hekkide alasid.
Paljunemine ja pesaehitus
Paljunemisperioodil kaevab paar tavaliselt mädanenud või pehmenevasse puusse pesaaugu—see võib olla nii elavas kui ka surnud puudes. Pesaauk on ruumikas, tavaliselt umbes 30–60 cm sügav. Emane muneb tavaliselt 4–6 muna; need kooruvad umbes 19–20 päeva pärast. Pojad on pesas vanematega ligikaudu 3–4 nädalat, kusjuures mõlemad vanemad osalevad poegade toitmises ja hooldamises. Noorlindude sulestik on sageli udune ja vähem kontrastne kui täiskasvanutel.
Häälitsused
Rohepüti hääl on lihtsasti äratuntav: tugev, korduv ja läbiv kõla, mida sageli kirjeldatakse naeruliku või korduvalt helisevana. See hääl aitab linde territooriumil hoida ja paarilist meelitada. Erinevalt paljudest teistest tikutest ei ole trummeldamine rohepüti peamine kommunikatsioonivahend.
Kaitse, ohud ja arvukus
Rahvusvaheliselt on rohepütt üldiselt ohustamata ja liigina stabiilne, kuid kohati võib tema arvukus väheneda elupaikade kadumise, vanade puudede lõikamise, pesitsevate puude eemaldamise ja putukatõrjevahendite kasutuse suurenemise tõttu (mis vähendab sipelgate kättesaadavust). Paremaks säilimiseks on tähtis jätta maastikule piisavalt vanu ja surnud puid, hooldada parkides ning aiandites vanemaid puid ja vältida liigset muru keemilist töötlemist.
Liigi abistamiseks saab kodu- ja maastikuplaneerimisel jätta mõned vanemad puud majade ja põldude lähedusse, rajada või säilitada hekid ning piirata pestitsiidide kasutamist, et tagada sipelgaterohked foraažialad.
Rohepütt on silmatorkav ja huvitava elustiiliga lind, keda on lihtne märgata avatud, puuderohketel aladel — kui näete punast krooni ja rohekat keha, on tõenäoliselt tegemist just selle liigiga.
Otsige