Hallpart (Perdix perdix) — tunnused, levik ja eluviis

Hallpart (Perdix perdix) — tutvu tunnuste, leviku ja eluviisiga: välimus, käitumine, toit ning levik Eestis ja Euroopas. Põhjalik ja illustreeritud ülevaade.

Hallpart (Perdix perdix) on umbes 28–33 cm pikkune maas-lind, kaalub tavaliselt 300–450 g. Tal on pruuni ja tumeda täpilise seljaga sulestik, külgedel ja rinnal hallikad ehk tuhkurtoonid ning kõhul valge ala, millel sageli on isastel nähtav kastanpruun või tume «hobuseraua» kujuline märk. See hobuserauakujuline laik ei ole aga alati usaldusväärne tunnus isase ja emase eristamiseks – suguline dimorfism on nõrk ja isased ning emased sarnanevad palju. Noorlinnud on tavaliselt hallikamad ja ühtlasemad. Hallpart lendab häirituna lühikese vahemaa kiiresti ja madalalt, lennu iseloom on plahvatuslik. Häälitsused on karedad ja korduvad, kirjeldatuna nt kieerr-ik, keev-it või rick rick rick/it-it-it.

Elupaik ja levik

Hallpart elab eelkõige avatud maastikel: põldudel, niitudel, soodeservadel, stepisüsteemides, poolkõrbetes ja liivaluitealadel. Ta eelistab avatud või poolavatud alasid koos madala taimestikuga ja sageli hedgerow'de, põõsaste või põõsastikuga varjualadega. Liik on levinud suurel osal Euroopast ja Aasiast; teda on Euroopa peale laialdaselt looduslikult, aga ka kohati sisse toodud Põhja-Ameerikasse ja Uus-Meremaale. Hallpart eelistab soojemat ja kuivemat kliimat võrreldes metsadega ning on tihti seotud põllumajandusmaastikega.

Toitumine ja eluviis

• Peamised toiduained: terad, seemned ja kaod (nt umbrohu- ja kultuurtaimede seemned).
• Suvel ja poegade toitmisel lisanduvad putukad ja muud selgrootud, mis on olulised valguallikad kasvavatele tibudele.
• Hallpardid elavad enamasti väikestes rühmades ehk «coveys» (v.a paaritumisperioodil), on peamiselt päevased ja tegutsevad maapinnal.
• Liik on suhteliselt liikuv, kuid mitte pika maa rändaja — enamasti püsib oma pesakoha ümbruses.

Paljunemine

Hallpart paaritub tavaliselt kevadel. Pesakoht asub maapinnal varjulises kohas, pesaküüris, mille emalind vooderdab taimsete materjalidega. Pesakonnas on tavaliselt 9–16 muna (kõrvalekaldeid). Inkubatsioon kestab ligikaudu 23–25 päeva ja selle lõviosa teeb enamasti emalind; isaslind kaitseb sageli territooriumi ja aitab poegi hoida. Tibud on kohe pärast koorumist «precocial» ehk varakult iseseisvuvad: nad suudavad kohe liikuda ja otsida toitu, kuid vajavad vanemate juhendamist ja kaitset.

Ohud ja kaitse

Hallparti ohustavad kiskjad (rebased, kährikud, röövlinnud), pesade häirimine ning loomulikud ja inimtekkelised muutused elupaigas. Alates 20. sajandi lõpust on paljudes piirkondades populatsioonid vähenenud tänu põllumajanduse intensiivistumisele: suuremate pindade külvamine, taimekaitsevahendite kasutamine (putukate kadumine mõjutab tibude ellujäämist), põllu- ja heinaalade vähenemine ning hekkide ja jääkmaade kaotus. Kuigi kogu liigi IUCN-i kategooria on mõningatel andmetel vähem murettekitav, on paljud piirkonnad teinud murettekitavaid langusi.

Kaitsemeetmed hõlmavad elupaikade taastamist ja säilitamist (nt lindude õueala, külviread, varu- ja metsaservad), vähendatud pestitsiidikasutust ning jahipidamise reguleerimist. Hallpart on ka mängulind, seega on reguleeritud jahipidamine ja taastamisprogrammid osa piirkondlikest lahendustest.

Lisainfo keelelisest taustast: teadusliku perekonna nimi ladina keeles on Perdix ning termin „partridge“ inglise keeles ja üldiselt ladina-alguses viitavad samale linnule; see nimi tuleneb vanakreeka keelest sõnast perdix.

Lõpetuseks: hallpart on märkimisväärne põllumajandusmaastike elanik, kelle heaolu sõltub tihedalt inimtegevusest. Piirkondlik kaitse ja põllumajanduse elurikkust toetavad praktikad aitavad säilitada tema populatsioone.

Küsimused ja vastused

K: Mis on halli partikulaar?

K: Kuidas saab eristada isaseid ja emaseid põdrapartisid?

K: Milline on hallpartiku laul?

K: Kus elavad harakad tavaliselt?

K: Millist kliimat eelistavad põdralinnud?

K: Mida söövad põdrad?

K: Millest tuleneb hallpõdra teaduslik nimetus?

Otsing