Hallhani (Anser anser) – suur hallhani liik ja koduhane esivanem

Hallhani (Anser anser) – suurim hani ja koduhane esivanem: rändlev tömbi- ja soopesa perelind, pesitseb järve- ja rannikualadel, tuntud paaritumise ja talvitumise poolest.

Hallhani (Anser anser) on suur hallhani liik veelindude sugukonnast Anatidae. See on suurim hani. Tema levik on laialt levinud. Tema levila põhjaosas Euroopas ja Aasias elavad linnud rändavad lõunasse, et talvituda soojemates kohtades.

See on Anser'i perekonna tüüpliik ja koduhane esivanem. Ta on kodustatud vähemalt alates 1360. aastast eKr. Sugukonna nimi tuleneb ladinakeelsest sõnast anser, mis tähendab "hani".

Hallhane rändab kevadel oma põhjapoolsetele pesitsuspaikadele, kus ta pesitseb soodes, rabades, järvede ümbruses ja rannikul asuvatel saartel. Tavaliselt paarituvad nad eluaegselt ja pesitsevad maapinnal taimestiku vahel. Nad munevad kolmest kuni viiest munast koosneva pesakonna. Emane haudub mune ning mõlemad vanemad kaitsevad ja kasvatavad noori. Linnud püsivad koos pererühmana, rändavad sügisel parve koosseisus lõunasse ja lähevad järgmisel aastal lahku. Talveperioodil asustavad nad poolveekogude elupaiku, suudmealasid, soid ja üleujutatud põlde, kus nad toituvad rohu ja põllukultuuridega. Mõned populatsioonid, näiteks Lõuna-Inglismaal ja linnapiirkondades, on alalised ja elavad samal alal aastaringselt.

Välimus ja mõõtmed

Hallhani on massiivse kehaehituse ja lühikese kaelaga, hallika sulestikuga haneliik. Iseloomulikud on hallikaspruun selg ja küljed, heledam pea ning hele beezikas rind. Noka ja jalgade värvus varieerub hall-roosakas kuni oranžikas. Täiskasvanu pikkus on tavaliselt 74–91 cm, tiivaulatus umbes 147–180 cm ja kaal umbes 2,4–4,5 kg sõltuvalt liigist ja aastaajast. Isased on üldiselt veidi suuremad kui emased.

Levik ja ränne

Hallhani pesitseb laialdaselt Euroopas ja Aasias. Põhjapoolsetes piirkondades paiknevad populatsioonid rändavad sügisel lõunasse talvituma, sageli Kesk- ja Lõuna-Euroopasse ning Põhja-Aafrikasse ja Lähis-Itta. Mõned lõunapoolsed ja linnastunud populatsioonid on residendid ja ei rända. Ränne toimub tavaliselt päevasel ajal V-kujulistes või suurtel sektorparvedes ja seda iseloomustavad valjuhäälsed, kordi korrutatud "honk"-kõlad.

Elupaik ja toitumine

Hallhani eelistab avatud märgaid ja poolveekogude ökosüsteeme: soid, rannikualasid, järvede ja jõgede äärseid rohumaid ning üleujutatuid põlde. Talvehooajal kasutatakse intensiivselt taliviljakultuuride alasid ja välisniitude rohumaid.

Toitumine on peamiselt taimne: rohi, võrsed, juured, seemned ja põllukultuuride jäätmed (nt oder, rukkijäänused). Mõnikord söövad nad ka vetikasid ja väikseid selgrootuid. Toitumisviisiks on rohulõikamine maismaal ja veepiiril noka abil vees noppimine (dabbling).

Paljunemine ja noorlind

Paaritumine algab kevadel; hallhaned on sageli monogaamsed ja paljud paarid püsivad koos mitmel aastal. Pesitsevad sobiva taimestikuga maapinnal, tihti veesilmade serval või madalatel saartel, kus on varju.

• Muna arv pesas: tavaliselt 3–5 muna.
• Haudumisaeg: ligikaudu 27–30 päeva (emane haudub peamiselt, isane valvab ümbrust).
• Poegimine: vastsündinud tibused on sörgivad ja lahkuvad pesast peatselt pärast koorumist; tiivad tugevnevad ja lendoskunnis saavutatakse tavaliselt 7–9 nädala möödudes.
• Vanemlik hooldus: mõlemad vanemad kaitsevad pojad aktiivselt kuni kuni õnnetuse ja surmaohuni nad on iseseisvad.

Käitumine ja suhted teiste liikidega

Hallhaned on seltskondlikud ja moodustavad nii pesitsusaegseid pererühmi kui ka suuremaid rändaparvi. Nad suhtlevad kõmrihääle, tugeva "honking" heli ja kehakeelega. Rände- ja talvituspaikadel võivad nad seguneda teiste hanede ja veelindudega.

Ohud ja kaitse

IUCN hindab hallhani seisundit üldiselt kui vähim muret tekitav (Least Concern), kuna liigi laialdane levik ja suured populatsioonid annavad teatud ellujäämiseks soodsa positsiooni. Siiski on kohalikke ohte:

• elupaikade kuivendamine ja märgalade kadumine;
• kahjustused pesitsus- ja talvitusaladele inimtegevuse tõttu;
• kütimine ja jahipidamine mõnes piirkonnas;
• saaste ning kokkupõrked elektriliinidega ja liiklustega;
• pesticiidide ja muu agrokeemia mõju toiduahelas.

Paljudes riikides on hallhani jahiaegade ja elupaikade kaitse reguleeritud ning mitmed märgalade kaitseprojektid aitavad säilitada olulisi pesitsus- ja talvituskohti. Linnastunud populatsioonide puhul on lisaks elupaikadele oluline ka inimeste teadlikkus ja konfliktide vähendamine põllumajandusega.

Suhted inimestega ja kodustamine

Hallhanest on saanud koduhane eelkäija – hane kodustamine on toimunud juba ammustel aegadel (nagu mainitud, vähemalt alates 1360. aastast eKr). Domestikeeritud haned on olulised toidu (liha), sulgede ja sulgedevahede ressursina ning neid on kasutatud ka valve- ja koduloomadena. Hallhani roll inimkultuuris ulatub ka rahvapärimusse, kunsti ja kirjandusse.

Huvitavusi

• Hallhaned on tuntud oma tugeva koosluse- ja rändetegevuse poolest ning neid kasutavad ornitoloogid sageli rände ja pesitsusökoülesannete uurimiseks.
• Domestikatsiooni tulemusel on tekkinud mitmesuguseid tõuge ja värvimuutusi võrreldes metsiku hallhanega.
• Tänapäeva linnastunud populatsioonid näitavad, et liik suudab kohaneda inimkeskkonnaga, kui leidub sobivad toitmis- ja pesitsusalad.

Küsimused ja vastused

K: Mis on hallhani?

K: Kus on hallhane levikuala?

K: Kuhu rändavad hallhaneid nende levila põhjaosast talvel?

K: Milline on koduhane esivanem?

K: Kus pesitsevad hallhane kevadel?

K: Kui suur on hallhane munade pesakond?

K: Millega toituvad hallhane talvel?

Otsing