Hadrosaurused (mis tähendab "mahukaid sisalikke") olid pardilõugiliste taimtoiduliste dinosauruste perekond. Nad olid väga levinud ja kohandasid end mitmesugustele elupaikadele, mistõttu neid peetakse üheks edukamaks dinosaurusrühmaks enne massilist hävimist kriidiajalu lõpus.

Hadrosaurused olid 3–20 meetri pikkused, hõlmates nii väiksemaid kui ka väga suuri liike. Neil olid sarvedeta, hambutud nokad ja sajad põsehambad lõualuude külgedel, moodustades tiheda "hambapatja" ehk dental battery’na tuntud struktuuri. Kõige rohkem hambaid oli pardilõugedega dinosaurustel; neil võis olla kuni 960 põsehammast, mis võimaldas tõhusalt peenestada taimestikku. Hadrosaurused elasid hilisemal kriidiajal ja nende kivistisi on leitud Põhja-Ameerikast, Euroopast ja Aasiast; mõnes piirkonnas on võimalikke leidusid ka Lõuna-Ameerikast.

Ehitus ja eripärad

  • Nokk ja hambapatjad: hadrosaurustel oli kõva, hambutu nokaosa taimse toidu korjamiseks ja haaramiseks ning järgnevalt töödeldi toitu mitmerealiste põsehammastike abil.
  • Peakatid ja kurrud: mõned liigid (lambeosauriinid) kandsid õõnsaid, sageli keerulisi koljutüvesid ehk krestoneid, mis võisid toimida häälte resonantseerijana, visuaalse signaalina või lõhnatundena. Teistel (hadrosauriinid) olid tasasemad või puudusid krestonid sootuks.
  • Kehakatte jäljed: leidub kivistisi, mis näitavad naha skaalalist mustrit ning mõnede liikide puhul suhteliselt peent skalaarset tekstuuri — ei ole tõendeid ulatuslike karvataoliste katete kohta nagu lindudel.
  • Liikumine: hadrosaurused oskasid nii kahel kui neljal jalal liikumist; kiire liikumine ja toiduotsing toetasid bipedalist käitumist, samas neli jalga andis stabiilsuse aeglasel liikumisel ja söömisel.

Söömine ja ökoloogia

Hambapatjade ja tugeva lõualuu kombinatsioon võimaldas hadrosaurustel närida ja peenestada mitmesugust taimset toitu — lehti, okka- ja õrnalisi taimi, sõnajalasid ja madalamat põõsastikku. Neil võis olla ka arenenud lõua-liigutus, mis töötas üheskoos hambapatjadega, et tõhusalt tshelaadida toitu. Mõned liigid elasid tihedates karjakestes ja võisid migreeruda toiduvaremete järgi sarnaselt tänapäeva suurtele taimtoidulistele imetajatele.

Käitumine, paljunemine ja sotsiaalsus

Fossiilseadmed näitavad, et hadrosaurused moodustasid tihti suuri gruppe ja rühmi ning eksisteerisid pesitsusalad (näiteks Maiasaura leidude põhjal), kus leiti hulgaliselt mune, poegi ja vanemaid isendeid, mis viitab mingile tasemel vanemhooldusele ja sotsiaalsele käitumisele. Noored kasvasid kiiresti ja esimesed elukuud olid olulised ellujäämiseks kiskjate vastu.

Levik ja elupaik

Hadrosaurused elasid peamiselt soistel tasandikel, deltasüsteemides, ranniku lähedastes metsades ja jõgikondades — kohtades, kus taimne toit oli rohkelt kättesaadav. Nende fossiile on leitud paljudest hiliskriidi settest üle maailma, kõige tuntumad leiukohad on Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Aasias.

Tuntumad liigid ja tähtsus paleontoloogias

Tuntuimate hulka kuuluvad näiteks Edmontosaurus, Maiasaura, Parasaurolophus ja Lambeosaurus. Hadrosaurused on paleontoloogias olulised nii ökosüsteemide rekonstruktsioonide kui ka käitumislikke ja kasvuprotsesse käsitlevate uuringute jaoks — näiteks andsid nad tõendeid massilise karjakäitumise, pesitsusstrateegiate ja sotsiaalse struktuuri kohta hiliskriidi faasis.

Saavutused: hadrosauruste kivistised, sealhulgas terviklikud luustikud, koljud, nahaimprintsioonid ja pesitsusväljad, on pakkunud rikkalikult infot taimtoiduliste dinosauruste bioloogiast ning nende keskkonna ja elustiili mitmekesisusest.