Hadrosaurused: pardilõugelised taimtoidulised dinosaurused (kriidiaeg)
Hadrosaurused — pardilõugelised taimtoidulised dinosaurused, 3–20 m, kuni 960 põsehammast. Avastage nende elu, levik ja kivistised kriidiaegsetest maastikest.
Hadrosaurused (mis tähendab "mahukaid sisalikke") olid pardilõugiliste taimtoiduliste dinosauruste perekond. Nad olid väga levinud ja kohandasid end mitmesugustele elupaikadele, mistõttu neid peetakse üheks edukamaks dinosaurusrühmaks enne massilist hävimist kriidiajalu lõpus.
Hadrosaurused olid 3–20 meetri pikkused, hõlmates nii väiksemaid kui ka väga suuri liike. Neil olid sarvedeta, hambutud nokad ja sajad põsehambad lõualuude külgedel, moodustades tiheda "hambapatja" ehk dental battery’na tuntud struktuuri. Kõige rohkem hambaid oli pardilõugedega dinosaurustel; neil võis olla kuni 960 põsehammast, mis võimaldas tõhusalt peenestada taimestikku. Hadrosaurused elasid hilisemal kriidiajal ja nende kivistisi on leitud Põhja-Ameerikast, Euroopast ja Aasiast; mõnes piirkonnas on võimalikke leidusid ka Lõuna-Ameerikast.
Ehitus ja eripärad
- Nokk ja hambapatjad: hadrosaurustel oli kõva, hambutu nokaosa taimse toidu korjamiseks ja haaramiseks ning järgnevalt töödeldi toitu mitmerealiste põsehammastike abil.
- Peakatid ja kurrud: mõned liigid (lambeosauriinid) kandsid õõnsaid, sageli keerulisi koljutüvesid ehk krestoneid, mis võisid toimida häälte resonantseerijana, visuaalse signaalina või lõhnatundena. Teistel (hadrosauriinid) olid tasasemad või puudusid krestonid sootuks.
- Kehakatte jäljed: leidub kivistisi, mis näitavad naha skaalalist mustrit ning mõnede liikide puhul suhteliselt peent skalaarset tekstuuri — ei ole tõendeid ulatuslike karvataoliste katete kohta nagu lindudel.
- Liikumine: hadrosaurused oskasid nii kahel kui neljal jalal liikumist; kiire liikumine ja toiduotsing toetasid bipedalist käitumist, samas neli jalga andis stabiilsuse aeglasel liikumisel ja söömisel.
Söömine ja ökoloogia
Hambapatjade ja tugeva lõualuu kombinatsioon võimaldas hadrosaurustel närida ja peenestada mitmesugust taimset toitu — lehti, okka- ja õrnalisi taimi, sõnajalasid ja madalamat põõsastikku. Neil võis olla ka arenenud lõua-liigutus, mis töötas üheskoos hambapatjadega, et tõhusalt tshelaadida toitu. Mõned liigid elasid tihedates karjakestes ja võisid migreeruda toiduvaremete järgi sarnaselt tänapäeva suurtele taimtoidulistele imetajatele.
Käitumine, paljunemine ja sotsiaalsus
Fossiilseadmed näitavad, et hadrosaurused moodustasid tihti suuri gruppe ja rühmi ning eksisteerisid pesitsusalad (näiteks Maiasaura leidude põhjal), kus leiti hulgaliselt mune, poegi ja vanemaid isendeid, mis viitab mingile tasemel vanemhooldusele ja sotsiaalsele käitumisele. Noored kasvasid kiiresti ja esimesed elukuud olid olulised ellujäämiseks kiskjate vastu.
Levik ja elupaik
Hadrosaurused elasid peamiselt soistel tasandikel, deltasüsteemides, ranniku lähedastes metsades ja jõgikondades — kohtades, kus taimne toit oli rohkelt kättesaadav. Nende fossiile on leitud paljudest hiliskriidi settest üle maailma, kõige tuntumad leiukohad on Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Aasias.
Tuntumad liigid ja tähtsus paleontoloogias
Tuntuimate hulka kuuluvad näiteks Edmontosaurus, Maiasaura, Parasaurolophus ja Lambeosaurus. Hadrosaurused on paleontoloogias olulised nii ökosüsteemide rekonstruktsioonide kui ka käitumislikke ja kasvuprotsesse käsitlevate uuringute jaoks — näiteks andsid nad tõendeid massilise karjakäitumise, pesitsusstrateegiate ja sotsiaalse struktuuri kohta hiliskriidi faasis.
Saavutused: hadrosauruste kivistised, sealhulgas terviklikud luustikud, koljud, nahaimprintsioonid ja pesitsusväljad, on pakkunud rikkalikult infot taimtoiduliste dinosauruste bioloogiast ning nende keskkonna ja elustiili mitmekesisusest.
Hadrosaurused
Omadused
Hadrosaurustel oli jäik saba, mida kasutati tõenäoliselt tasakaalu hoidmiseks. Nende jalgadel olid sõrgataolised küüned ja konarlik nahk. Nad jooksid kahel jalal, hoides oma saba ja pead horisontaalses asendis. Karjatamise ajal võisid nad kõndida kõigil neljal jalal. Tõenäoliselt elasid hadrosaurused veekogude läheduses, rännates munemiseks kõrgele maapinnale. Varem arvati, et neil olid käed rihmadega, kuid see oli kivistumisprotsessi artefakt.
Väga huvitav on see, et, nagu Bakker ütleb, olid pardipojad nii levinud, kuid neil ei olnud ilmselget kaitset suurte lihasööjate vastu. Võib-olla piisas karjakorraldusest ja jooksukiirusest. Nende söömisaparaat pidi olema eeliseks teiste taimtoiduliste ees.
Erakordne fossiil
Üks kõige täielikumad hadrosauruse isendid leiti 1999. aastal Põhja-Dakota Hell Creeki formatsioonist ja on tuntud kui "Dakota". See fossiil on nii hästi säilinud, et teadlased suutsid arvutada selle lihasmassi ja teada saada, et ta oli lihasjõulisem kui varem arvati, mis tõenäoliselt andis talle võime edestada selliseid kiskjaid nagu Tyrannosaurus rex.
See mumifitseerunud hadrosauruse fossiil on varustatud naha (mitte ainult nahajäljenditega), sidemete, kõõluste ja võimalik, et ka mõne siseorganiga. Seda analüüsitakse maailma suurimas kompuutertomograafis, mida käitab Boeing Co. Seda seadet kasutatakse tavaliselt kosmosesüstiku mootorite ja muude suurte objektide vigade avastamiseks, kuid varem ei ole see olnud nii suur kui see. Teadlased loodavad, et tehnoloogia aitab neil rohkem teada saada kivistunud olendi sisemusest.
Nad leidsid iga selgroo vahel umbes sentimeetri suuruse vahe, mis näitab, et nende vahel võis olla ketas või muu materjal, mis võimaldas suuremat paindlikkust ja tähendas, et loom oli tegelikult pikem kui muuseumis näidatud. Nahajäljed on leitud järgmistelt hadrosaurustelt: Edmontosaurus annectens, Corythosaurus casuarius, Brachylophosaurus canadensis, Gryposaurus notabilis, Parasaurolophus walkeri, Lambeosaurus magnicristatus, Lambeosaurus lambei, Saurolophus osborni ja Saurolophus angustirostris.
Kaks klanni
- Näha on kaks selgelt erinevat klanni. Üks, Hadrosauriinid (mida mõnikord nimetatakse ka Paralophosuriinideks), olid soliidse koonuga või ilma koonuta ja suuremad. Lambeosauriinidel olid õõnsad harjad ja nad olid väiksemad.
Lambeosauriinidel olid kitsamad nokad kui hadrosauriinidel, mis viitab sellele, et Lambeosaurus ja tema sugulased võisid toituda selektiivsemalt kui nende laia nokaga, ilma koonuta kolleegid.
Näited
- Edmontosaurus
- Hadrosaurus
- Maiasaura
- Corythosaurus
- Lambeosaurus
- Parasaurolophus
- Shantungosaurus
Küsimused ja vastused
K: Mis on hadrasaur?
V: Hadrosaurused on pardilõugiliste taimtoidulised dinosauruste perekond, mis olid kõige levinumad dinosaurused pika ülemise kriidiaja jooksul.
K: Mida tähendab termin "Hadrosaurus"?
V: Termin "Hadrosaur" tähendab "mahukaid sisalikke".
K: Milline on Hadrosauruste suurusvahemik?
V: Hadrosauruste suurus varieerus 3-20 m (10-65 jalga).
K: Millist tüüpi hambad olid Hadrosaurustel?
V: Hadrosaurustel oli lõualuude külgedel sadu põikehambaid ja neil oli kõigist dinosaurustest kõige rohkem hambaid, kuni 960 põikehammast.
K: Millal elasid hadrosaurid?
V: Hadrosaurused elasid hilisemal kriidiajal.
K: Kust on leitud hadrosauruste fossiile?
V: Hadrosauruste kivistisi on leitud Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Aasias.
K: Kas Hadrosaurused on taimtoidulised või lihasööjad?
V: Hadrosaurused on taimtoidulised, mis tähendab, et nad sõid ainult taimi.
Otsige