Sarapuu-uinuvlane (Muscardinus avellanarius) — määratlus, omadused ja levik

Sarapuu-uinuvlane (Muscardinus avellanarius) — väike talveuinuv näriline: määratlus, kehaomadused, talvitumine ja levik Põhja-Euroopas ning Väike-Aasias.

Sarapuu- või harilik uinuvlane on Muscardinus avellanarius. See väike näriline on ainus elusolev liik oma perekonnas. Keha pikkus on tavaliselt 6–9 cm ja saba 5,7–7,5 cm. Tavaline kehakaal on 17–20 grammi (0,60–0,71 oz), kuid enne talvitumist kogub ta rasva ja kaal tõuseb 30–40 grammini (1,1–1,4 oz). Sarapuu-uinuvlane talvitub üldjuhul oktoobrist kuni aprillist või mai alguseni. Briti inglisekeelsetes allikates kasutatakse teda sageli lihtsalt nimetust „dormouse” või „hazel dormouse”.

Välimus ja eripärad

Sarapuu-uinuvlane on pehme, tiheda karvaga, sealhulgas helekollaka kuni pruuni seljaga ja heledama kõhuga. Silmad on suured ja ümmargused, kõrvad suhteliselt väiksed. Ta ei ole lendav – ta on osav ronija ja liigub peamiselt okste vahel, kasutades saba tasakaalu hoidmiseks. Kuna tegemist on öise, puudeokstel elutseva liigiga, on tema käpad kohandunud haaramiseks ja ronimiseks.

Eluviis ja toit

Sarapuu-uinuvlane on peamiselt öine ja umbes talveväsimuse eelselt aktiivne varahommikuti või õhtuti. Toiduks on peamiselt taimne materjal: pähklid (eriti sarapuupähkel), marjad, õied ja seemned. Lisaks sööb ta putukaid ja nende vastseid, õietolmu ning kevadel ja suvel saadaval olevat muud toitu. Talvel, hibernatsiooni ajal, elab ta rasvakogustel ja püsib magamisasendis kuni soojemate ilmade saabumiseni.

Paljunemine

Paljunemisperiood on tavaliselt suvel. Emane ehitab pesaks pehmet materjali – samblat, sammal- ja õrnu lehti – väikestesse pesaõõntesse või tiheda põõsa oksastikku. Sünnib mitu järglaskonda aastas sõltuvalt kliimast ja toiduküllusest; pesakonnas on tavaliselt 4–6 poega. Poegade areng on suhteliselt kiire: nad avavad silmad ja hakkavad hiljem ronima ning mängima oksadel, kuid sõltuvad emast paar nädalat kuni mõne kuu.

Levik ja elupaik

Sarapuu-uinuvlane on levinud laialdaselt Euroopas ning teda leidub ka Lääne-Aasias (Väike-Aasia). Tekstil on mainitud, et liik on kodumaine Põhja-Euroopas ja Väike-Aasias. Ta eelistab segametsi, põõsa- ja võsa-alasid ning tihedaid hekkide ja põõsastikega seotud elupaiku, kus on rohke katvus ja toiduallikad. Sarapuu-uinuvlane on rangelt puude ja põõsastega seotud liik – ta ei liigu palju mööda maapinda, vaid kasutab oksastikke ja võrgustikke.

Sarapuu-uinuvlane on ainus kohalikult esinev uinuvlane Briti saartel ja teda nimetatakse seal sageli lihtsalt uinuvlaseks (hazel dormouse). Teine sarnane liik, söödav hiireviu (Glis glis), toodi juhuslikult sisse ja on mõnes kohas levinud, kuid see on eri liik. Ühendkuningriigis ja teistes riikides on andmed leviku kohta saadaval näiteks riikliku bioloogilise mitmekesisuse võrgustiku veebisaidil (National Biodivestity Network) — originaaltekstis viidatud allikas pakub täpsemaid leidu ja kaardistust.

Ohud ja kaitse

Peamised ohud sarapuu-uinuvlase populatsioonile on elupaikade killustumine, hekivõrkude ja metsade intensiivne majandamine, samuti maastiku sidususe vähenemine, mis takistab liikide liikuvust pesitsusalade ja talvituskohtade vahel. Ka klimaatilised muutused võivad mõjutada talvitumise kestust ja toidukättesaadavust. Paljudes riikides on käimas kaitsealgatused: elupaikade taastamine, aiapõõsaste ja hekkide hoidmispõhimõtted, pesaaukude ja pesaaukudega sobivate puude säilitamine ning elanike seire- ja hoiuprojektid.

Kuigi rahvusvahelisel tasandil on liigi staatus mitmetes hinnangutes stabiilsem kui teistel väikestel imetajatel, esineb kohalikke langusi. Kohaliku tasandi kaitse ja jätkusuutlik maastike majandamine on olulised liigi pikaajalise säilitamise tagamiseks.

Kui huvitab rohkem

Kui soovite teada, kas sarapuu-uinuvlane elab teie piirkonnas või leida andmeid tema leviku kohta Ühendkuningriigis, vaadake riikliku bioloogilise mitmekesisuse võrgustiku veebisaiti (National Biodivestity Network), kus on esitatud kohtade andmed ja jälgimisteave. Lisaks pakuvad paljud looduskaitseorganisatsioonid juhendeid, kuidas maastikes uinuvlase elupaiku kaitsta, näiteks säilitades segametsa servad, hekkide sidususe ja teadmata pesakohti.

Looduslugu

Sarapuu-loorkull on ainus väikeimetaja Suurbritannias, kellel on täiesti karvane saba. Tal on kuldpruun karvkate ja suured mustad silmad. Ta on öine elukas ja veedab suurema osa oma ärkvelolekuajast puudel toidu otsimisega. Ta teeb pikki rännakuid puuokstel, selle asemel et tulla alla maapinnale. Seda selleks, et vältida ohtu.

Talveperioodil (oktoobri alguses) talvitub sarapuu pimedas pesades, mis asuvad metsapõrandal leheprahi all. Kui ta kevadel (aprilli lõpus või mai alguses) ärkab, ehitab ta pesad mesirohu koorest, värsketest lehtedest ja rohttaimedest. Kui ilm on külm ja niiske ning toitu on vähe, säästab ta energiat, minnes torporisse (ajutine talvitus). Ta kerib end kuhugile ja läheb magama. Sarapuu-ussike veedab suure osa oma elust magades, kas talvel talvitudes või suvel torporis.

Identifitseerimismärgid

Sarapuupähklite uurimisel võib koores olla korralik ümmargune auk. See näitab, et selle on avanud väike näriline, näiteks uinuvlane, puuhiir või hiir. Teised loomad, sealhulgas oravad või jaanalinnud, lõhuvad koore kas täielikult pooleks või teevad sellesse sakilise augu.

Kui te vaatate auku lähemalt, siis on selle sisemise serva hammasjäljed, mis on augu suhtes nurga all (kui selle on teinud tormi). Kui augu on teinud puuhiir, siis on hambajäljed paralleelsed pähkli pinnal olevate jämedate jälgedega. Pangamutt jätab paralleelsed sooned, millel puuduvad karedad jäljed.

Dieet

Ta toitub erinevatest toiduainetest, mida ta võib leida puudest:

• nektar ja õietolm õitest
• marjad ja pähklid
• putukad - eriti täkud ja roomikud.
• noorte lehtede pungad
• Sarapuu on peamine toiduaine, mida pähklid söövad, et enne talveunet nuumada. Puu on ka oluline putukate toitja.
• Sarapuu ja must-torni viljad (kui sarapuid on vähe).

Sarapuu-loorkull vajab ellujäämiseks erinevatel aastaaegadel erinevaid toiduallikaid.

Elupaik

• Woodland
• Hekkide. Need sisaldavad palju erinevaid liike ja on seotud metsaga. Parimad neist on 3 kuni 4 meetri kõrgused ja neid ei ole vähemalt 7 aastat niidetud. See tuleneb sellest, et paljud põõsad ei hakka nii kaua vilja kandma.
• pesakastid
• Tavaliselt liiguvad nad oma pesast vähem kui 70 meetrit.

Puud ja põõsad, mis on dormiitide jaoks olulised

• Sarapuu. See on hiireviu peamine toiduallikas. Sellel on palju oksi, mis hõlbustab hiireviu liikumist. Sarapuu-koerahiire ladinakeelne nimi avellanarius tähendab sarapuud.
• Tamm. Tamme õisi söövad nii tamme õied kui ka puul elavaid putukaid. Tamme tammesid ei söö sageli.
• Kuusekübara. Selle puu õied ja viljad on toiduks. Koore kasutab pesamaterjalina.
• Bramble. Tõrvikud söövad õisi ja vilju. Okkad kaitsevad tormi pesa.
• Sycamore. Tõrvikud söövad selle puu õietolmu ja ka puul elavaid putukaid.
• Tuhk. Tormid söövad seemnevõtmeid, kui need on veel puu küljes.
• Viburnum lantana. Tõrvikud söövad vilju ja õisi.
• Paju. Tormid söövad vilju.
• Hornbeam. Tormid söövad seemneid.
• Luud. Varasuvel söövad lilli kõrkjad.
• Sallow. Tõrvikud söövad valmimata seemneid ja putukaid, mis elavad sellel taimel.
• Koerust. Koerad söövad seemneid.
• Magus kastan. Koerakad söövad kukeseened ja kastanid.
• Blackthorn. Tormid söövad vilju.
• Hawthorn. Kevadel söövad õisi kõrkjad. Mõnikord söövad nad ka vilju.

Röövloomad

• Mäger, rebane, kährik ja nutt söövad rästikuid. Kuna nad on öised loomad, on nad ka öökullide saagiks.
• Toidupuudus - näiteks kui hekke kärbitakse liiga tihti või kui teised liigid (näiteks oravad) söövad toitu, millega toidukojad toituvad.
• Metsade ja hekkide elupaikade hävitamine.

Sarapuu-loorkullerkullerkullerkullerkullerkullerkullerkullerkullerkullerkullerkull

Küsimused ja vastused

Küsimus: Mis on sarapuu dormi?

K: Kui pikk on sarapuu-tormi?

K: Kui palju kaalub sarapuu-tormi?

K: Millal sarapuu-tormihiir talvitub?

K: Kus on sarapuu-ussiküülik kodumaine?

K: Kuidas nimetatakse sarapuu-tormihiirt Suurbritannias?

K: Kas Briti saartel leidub ka teisi töllerhiireliike?

Otsing