Sarapuu- või harilik uinuvlane on Muscardinus avellanarius. See väike näriline on ainus elusolev liik oma perekonnas. Keha pikkus on tavaliselt 6–9 cm ja saba 5,7–7,5 cm. Tavaline kehakaal on 17–20 grammi (0,60–0,71 oz), kuid enne talvitumist kogub ta rasva ja kaal tõuseb 30–40 grammini (1,1–1,4 oz). Sarapuu-uinuvlane talvitub üldjuhul oktoobrist kuni aprillist või mai alguseni. Briti inglisekeelsetes allikates kasutatakse teda sageli lihtsalt nimetust „dormouse” või „hazel dormouse”.
Välimus ja eripärad
Sarapuu-uinuvlane on pehme, tiheda karvaga, sealhulgas helekollaka kuni pruuni seljaga ja heledama kõhuga. Silmad on suured ja ümmargused, kõrvad suhteliselt väiksed. Ta ei ole lendav – ta on osav ronija ja liigub peamiselt okste vahel, kasutades saba tasakaalu hoidmiseks. Kuna tegemist on öise, puudeokstel elutseva liigiga, on tema käpad kohandunud haaramiseks ja ronimiseks.
Eluviis ja toit
Sarapuu-uinuvlane on peamiselt öine ja umbes talveväsimuse eelselt aktiivne varahommikuti või õhtuti. Toiduks on peamiselt taimne materjal: pähklid (eriti sarapuupähkel), marjad, õied ja seemned. Lisaks sööb ta putukaid ja nende vastseid, õietolmu ning kevadel ja suvel saadaval olevat muud toitu. Talvel, hibernatsiooni ajal, elab ta rasvakogustel ja püsib magamisasendis kuni soojemate ilmade saabumiseni.
Paljunemine
Paljunemisperiood on tavaliselt suvel. Emane ehitab pesaks pehmet materjali – samblat, sammal- ja õrnu lehti – väikestesse pesaõõntesse või tiheda põõsa oksastikku. Sünnib mitu järglaskonda aastas sõltuvalt kliimast ja toiduküllusest; pesakonnas on tavaliselt 4–6 poega. Poegade areng on suhteliselt kiire: nad avavad silmad ja hakkavad hiljem ronima ning mängima oksadel, kuid sõltuvad emast paar nädalat kuni mõne kuu.
Levik ja elupaik
Sarapuu-uinuvlane on levinud laialdaselt Euroopas ning teda leidub ka Lääne-Aasias (Väike-Aasia). Tekstil on mainitud, et liik on kodumaine Põhja-Euroopas ja Väike-Aasias. Ta eelistab segametsi, põõsa- ja võsa-alasid ning tihedaid hekkide ja põõsastikega seotud elupaiku, kus on rohke katvus ja toiduallikad. Sarapuu-uinuvlane on rangelt puude ja põõsastega seotud liik – ta ei liigu palju mööda maapinda, vaid kasutab oksastikke ja võrgustikke.
Sarapuu-uinuvlane on ainus kohalikult esinev uinuvlane Briti saartel ja teda nimetatakse seal sageli lihtsalt uinuvlaseks (hazel dormouse). Teine sarnane liik, söödav hiireviu (Glis glis), toodi juhuslikult sisse ja on mõnes kohas levinud, kuid see on eri liik. Ühendkuningriigis ja teistes riikides on andmed leviku kohta saadaval näiteks riikliku bioloogilise mitmekesisuse võrgustiku veebisaidil (National Biodivestity Network) — originaaltekstis viidatud allikas pakub täpsemaid leidu ja kaardistust.
Ohud ja kaitse
Peamised ohud sarapuu-uinuvlase populatsioonile on elupaikade killustumine, hekivõrkude ja metsade intensiivne majandamine, samuti maastiku sidususe vähenemine, mis takistab liikide liikuvust pesitsusalade ja talvituskohtade vahel. Ka klimaatilised muutused võivad mõjutada talvitumise kestust ja toidukättesaadavust. Paljudes riikides on käimas kaitsealgatused: elupaikade taastamine, aiapõõsaste ja hekkide hoidmispõhimõtted, pesaaukude ja pesaaukudega sobivate puude säilitamine ning elanike seire- ja hoiuprojektid.
Kuigi rahvusvahelisel tasandil on liigi staatus mitmetes hinnangutes stabiilsem kui teistel väikestel imetajatel, esineb kohalikke langusi. Kohaliku tasandi kaitse ja jätkusuutlik maastike majandamine on olulised liigi pikaajalise säilitamise tagamiseks.
Kui huvitab rohkem
Kui soovite teada, kas sarapuu-uinuvlane elab teie piirkonnas või leida andmeid tema leviku kohta Ühendkuningriigis, vaadake riikliku bioloogilise mitmekesisuse võrgustiku veebisaiti (National Biodivestity Network), kus on esitatud kohtade andmed ja jälgimisteave. Lisaks pakuvad paljud looduskaitseorganisatsioonid juhendeid, kuidas maastikes uinuvlase elupaiku kaitsta, näiteks säilitades segametsa servad, hekkide sidususe ja teadmata pesakohti.
