Öökullid on loomade sugukonda Strigiformes kuuluvad loomad. Neid on 200 liiki ja nad kõik on röövloomad. Enamik neist on üksikud ja öised; tegelikult on nad ainus suur linnurühm, kes jahivad öösel. Öökullid on öiste jahiloomade spetsialistid. Nad toituvad väikestest imetajatest, nagu närilised, putukad ja teised linnud, ning mõned liigid söövad ka kalu.

Rühmana on öökullid väga edukad. Neid leidub kõikjal maailmas, välja arvatud Antarktikas, enamikus Gröönimaal ja mõnel väikesaarel.

Füüsilised tunnused

Öökullidel on mitu kohaspetsiifilist omadust, mis muudavad nad öiseks jahimeheks:

  • Suurte silmade tõttu on neil väga hea nägemine hämaras; silmad on ettepoole suunatud, mis annab hea ruumilise tajumise.
  • Kuulmine on arenenud — paljudel liikidel on asümmeetrilised kõrvad ja näokuju, mis suunab helid kuulmiskõrvu, võimaldades leida saaki täielikus pimeduses.
  • Vaikne lend on tagatud pehmete tiibasuledest servadega, mis vähendavad õhumüra ja võimaldavad märkamatult saakloomale läheneda.
  • Näokuhi ehk "välgkurk" ehk näokuju (facial disc) koondab helilaineid ning parandab kuulmist.
  • Koostiselt tugevad küünised (taloned) ja kõva nokk võimaldavad kinni haarata ja tappa saaki.

Toitumine ja jahtimisstrateegiad

Kuigi enamus öökulle on lihasööjad, varieerib toitumine liigiti ja sõltuvalt elupaigast. Tavapärased toidud on:

  • väiksed imetajad (hiired, rotid, väikesed närilised);
  • putukad ja teised selgrootud;
  • teised linnud — nii pesitsevate lindude pojad kui täiskasvanud isendid, sõltuvalt suurusest;
  • mõned liigid püüavad kalu ja vähilaadseid veekogude lähedal;
  • suurte röövlindude vahel võivad esineda ka roomajate või väikeste imetajate nagu rebaste kujulised saagid.

Jaht toimub eri viisidel: istumisjaht (ökull istub peal või oksal ning langeb saakloomale), ringilennul püüdmine või lennult haaramine. Toidu leidmiseks kasutavad öökullid nii nägemist kui heli — kuulmine on sageli otsustav pimedas jahil.

Paljunemine ja pesa

Öökullid ei ehita tavaliselt keerulisi pesasid: paljud kasutavad tühje pesa, koopaava, kivide pilusid või majade varjualuseid. Paarid võivad olla paari- või elukestva sidemega sõltuvalt liigist. Munadest kooruvad poegade toitmise periood võib kesta mõnest nädalast kuni mõne kuuni, sõltuvalt liigi suurusest. Vanemad toovad saaki poegadele ja kaitsevad pesa kiskjate eest.

Levik ja elupaigad

Öökullide perekond on väga mitmekesine ja kohastunud eri elupaikadega: metsad, rohumaad, kõrbestatud piirkonnad, rannikualad, linnapiirkonnad ja põllumajandusmaastikud. Nende levik on globaalne, puuduvad vaid mõnel eraldatud ookeanisaarel, Gröönimaa meredest ning Antarktikast. Mõned liigid on restriktiivse levikuga ja elavad vaid kitsal territooriumil, teised on laialdasemalt levinud.

Käitumine ja kommunikatsioon

Kuigi paljud öökullid on üksikud, suhtlevad nad häälitsuste, kehakeele ja territooriumi tähistamisega. Häälitsused (ulgumine, hõikumine, gurgutamine) erinevad liigiti ja on olulised partneri leidmisel ning territooriumi kaitsmisel. Mõned liigid on päevased või aktiivsed ka hämaral ajal, kuigi enamik on eelistatult öised.

Konservatsioon ja ohud

Paljud öökulli­liigid on ohustatud inimese poolt tekitatud ohtude tõttu:

  • elupaikade hävitamine ja metsade raadamine;
  • enamlevinud ohud linnastunud aladel: kokkupõrgud autodega, elektriliinide löögid;
  • keskonnareostus ja pestitsiidid, mis vähendavad saagi hulka või nakatavad linde;
  • illegaalne püüdmine ja munade kogumine.

Konserveerimisprogrammid keskenduvad elupaikade kaitsele, pesitsuspaikade taastamisele ja avalikkuse harimisele, et vähendada inimese ja öökullide konflikte.

Huvitavad faktid

  • Öökullidel ei liigu silmad silmakoobastes — nad pööravad pead kuni ~270 kraadi, et suunda vahetada.
  • Tiibade servade eriline struktuur muudab tiivalennu peaaegu hääletuks; see on üks peamisi kohastumusi öiseks jahiks.
  • Mõned kultuurid seostavad öökulle tarkuse või maagiliste omadustega, teised aga ebausuga — see eri suhtumine on pälvinud inimeste huvi ja hirme sajandeid.

Öökullid on keerukad ja kohanenud röövlinnud, kelle bioloogia ja käitumine on uurijatele erutav nii ökoloogilisest kui ka kultuurilisest seisukohast. Nende kaitsmine ja elupaikade säilitamine on oluline nii liigirikkuse kui ka ökosüsteemide toimimise seisukohalt.