Tünnilinnad (Tytonidae) – iseloomustus, levik ja elupaigad

Tünnilinnud (Tytonidae) kuuluvad öökulliliste (Strigiformes) hulka ja moodustavad ühe kahest peamisest öökullide rühmast; teine on tõelised öökullid (Strigidae). Tünnilinnud on tavaliselt kesk- kuni suurekasvulised öökullid: neil on suhteliselt suur pea, iseloomulik südamekujuline näokilp ja lamedam nägu kui paljudel teistel öökullidel. Tiivad on suured ja laiad, jalad tugevad ning varbad varustatud teravate küünistega, mis võimaldavad saaki haarata ja kinnitada.

Välimus ja kohastused

Tünnilindude kõige tuntum tunnus on südamekujulise kujuga näokilp, mis on moodustunud jäikadest sulgedest. See näoketas aitab suunata heli sisekõrva poole, muutes nende kuulmise väga tundlikuks ja võimaldades tabada saaki pimedas või hämaruses. Tiibade sulgede kohandused muudavad lennu peaaegu hääletuks: spetsiaalsed servad ja pehme sulestik summutavad õhuvoolu tekitatavat häält, nii et saak ei kuule kiskjat enne, kui on liiga hilja.

Levik

Tünnilinnud on laialt levinud ja esinevad paljudel maailma aladel: Euroopas, Aafrikas, Aasias, Austraalias ja Ameerikas — ka Põhja-Ameerikas võib kohata tüünilindude liike. Samas puuduvad nad tavaliselt Arktika ja Antarktika ekstreemsetel aladel ning paljudel väikesaarte ökosüsteemidel. Liikide levik varieerub: mõned on väga laia levikuga, teised piirduvad kitsamate elupaikadega.

Elupaigad ja ökoloogia

Tünnilinnud elavad väga erinevates elupaikades – alates kõrbetest ja avamaastikest kuni metsade ja niitudeni ning leiduvad nii parasvöötmes kui ka troopikas. Sageli eelistavad nad avatud või poolavatud maastikke, kus on palju närilisi ja muid saakloomi. Mitmed liigid pesitsevad inimeste lähedal vanades aitades, hoonetes, koobastes või kaljulõhedes — sellest ka eestikeelne nimetus, mis viitab aidades või hoonetes pesitsemisele.

Toitumine ja jahtimisvõtted

Peamine toiduvalik moodustavad väikesed imetajad (näiteks närilised), aga ka linnud, kahepaiksed ja putukad — sõltuvalt liigist ja elupaigast. Tünnilinnud jahtivad peamiselt hämaras ja öösel, tihti hõljudes madalal üle maapinna või istudes sobival vaatluskohal. Nad kasutavad saagi liikumise avastamiseks peamiselt kuuldust ja nägemist: väga tundlik kuulmine aitab määrata saagi asukohta isegi pimedas ning peaaegu hääletu lend tagab üllatuselemendi.

Käitumine ja paljunemine

Tünnilindudel on erinevad pesitsus- ja paaritumisstrateegiad: paljud liigid on monogaamsed vähemalt ühe pesitsushooaja vältel, paarid valvavad pesa ja toovad saaki järglastele. Emased munevad mitu muna (munade arv sõltub liigist ja toidukogusest) ning tunduvalt kasvatatakse pojad tavaliselt pesal või pesamaterjalis. Pärast söömise jääkide seedimist oksendavad nad sorditud kitiinist või luujäänust koosnevaid kergeid pellet-eha — need pelletid on teadlaste jaoks väärtuslik allikas, et uurida tünnilindude toitumist.

Kaitse ja inimeste roll

Mõned tünnilindude liigid on rahvusvaheliselt levinud ja üsna tavalised (näiteks laialt tuntud halltünnilind), kuid teised on ohustatud elupaikade kadumise, saastatuse, taliravimite ja liiklusõnnetuste tõttu. Rodentitsiidide (hiirtepüügivahendite) kasutamine võib viia mürgitusteni ja toiduahela mõjuni. Samas on tünnilinnud kasulikud põllumajanduspiirkondades, kuna nad aitavad hoida näriliste arvukust kontrolli all.

Kokkuvõte: tünnilinnud on eripärase näokilbi ja peaaegu hääletu lennu poolest hästi kohastunud öised kiskjad. Nad on laialt levinud ning elavad väga erinevates elupaikades, toituvad eelkõige väikesest saagist ning kokku metsikult ja inimeste lähedal olulist rolli ökosüsteemides ja kahjurikontrollis.

Küsimused ja vastused

K: Mis on barn-owlid?

K: Milline on teine öökullide perekond?

K: Kus ei leidu pöialpoegi?

K: Millistes elupaikades elavad pöialpojad?

K: Mis on barn-lindude peamine omadus?

K: Kuidas aitavad tiiblindude tiibade sulgede kohandused neil jahti pidada?

K: Millal jahivad pöialpojad ja kuidas nad kasutavad heli saagi liikumise tuvastamiseks?

Otsing