Antarktika on Maa lõunapoolseim kontinent, mis paikneb ümber lõunapooluse. See asub peaaegu täielikult lõuna pool Antarktikapiiri ja on ümbritsetud Lõunameri. Pindalalt on Antarktika viies kontinent, jäädes suuruselt maha ainult Aasia, Aafrika, Põhja- ja Lõuna-Ameerika järel. Umbes 99% Antarktikast on kaetud püsiva jääkattega; see jääkate on keskmiselt vähemalt 1,6 kilomeetri paksune, kohati aga mitu kilomeetrit paks. Antarktika jääkate sisaldab suure osa maailma jääreservist ja märkimisväärset hulka magevett — kui kogu see jää kunagi sulaks, tõuseks maailmamere tase hinnanguliselt kuni kümnete meetrite võrra.

Geograafia ja maastik

Mandri moodustavad suured jääga kaetud platood, liustikud, jääsäärmed ja osaliselt jäävabad rannikualad. Traditsiooniliselt eristatakse Ida- ja Lääne-Antarktikat: Ida-Antarktika on kõrgem ja paksema jääkattega, Lääne-Antarktikas on rohkem jääväljasid ning Antarktika poolsaar (Antarctic Peninsula) on kliimamuutuste tõttu kiiresti soojenev piirkond. Mandri all on ka mäestikke ja orge — leidub näiteks Gamburtsevi mäeahelikuid — ning ka subglatsiaalseid (jää all asuvaid) järvi, millest kuulsaim on Lake Vostok. Mandril on ka aktiivne vulkaan, Mount Erebus.

Kliima

Antarktika on maailma kõige külmem, kuivem ja tuulisem kontinent. Õhutemperatuurid langevad sisemaa sajandites kuni -60 °C ja allapoole; madalaimad registreeritud väärtused on veelgi külmemad. Mandri keskmine kõrgus on suurimate mandrite hulgas, mis mõjutab temperatuuri ja õhurõhku. Antarktikat iseloomustavad äärmuslikud polaarpäevad ja polaarööd — suvel kestab päev mitu kuud, talvel mitu kuud pimedust. Tuulised katabaatilised voogud võivad olla väga kiired ja tugevad.

Sademeid on vähe: sisemaal on Antarktikat sageli kirjeldatud kui kõrbe, kus aastane sademete hulk on mere ääres umbes 200 mm või vähem ja sisemaa aladel veelgi väiksem. Samas on merepiirkondade jääolud ja jäämäed olulised mereökosüsteemidele ning kliimale. Antarktika ümbritsev hoovuste süsteem, eelkõige Antarctic Circumpolar Current, eraldab mandrit soojast ookeaniveest ja mõjutab globaalseid kliimatingimusi. Lisaks on Antarktikas täheldatud osoonikihi õhenemist (nn osoonikõrts), mis mõjutas UV-kiirguse hulka ja sundis rahvusvahelist teadusuuringut ja tegevust.

Loodus ja elustik

Antarktikas elavad vaid organismid, kes on spetsialiseerunud äärmuslikule külmale ja kuivusele. Mandril ei ela alaliselt ühtegi püsielanikku. Loomastikku ja taimestikku leidub eelkõige rannikualadel ning meres. Tuntuimad liigid on pingviinid (nt keisripingviin), hülged (nt Weddelli-, kroonik- ja leopardhüljes), ning mitmed merekalanduse ja planktoni liigid. Väga tähtis on krill — väike krevettilaadne koorikloom —, mis on toiduahelas keskne ressursiks paljudele kaladele, lindudele ja imetajatele.

Lisaks loomadele on Antarktikas levinud vetikad, samblikud, seened ja bakterid, samuti mõned rohi ja põõsad piiratud jäävabadel aladel. Mikroskoopiline elu — sealhulgas nematoodid, tardigraadid ja lestad — elab nii maapinnal kui ka liustike pragudes ja ookeanisügavustes.

Inimtegevus ja teadusuuringud

Antarktikas ei ole püsiasustust, kuid seal tegutsevad paljud rahvusvahelised teadusjaamad. Aastaringne inimasustuse arv on suhteliselt väike: suvel võib mandril viibida kuni umbes 4 000 inimest, talvel on kohal tavaliselt umbes 1 000 inimest. Teadusjaamad kuuluvad paljudele riikidele ning uuritakse glatsioloogiat, meteoroloogiat, bioloogiat, geoloogiat ja kosmoseilmastikku. Näiteks uuritakse jääkronoloogiat, et mõista mineviku kliimamuutusi, ja subglatsiaalseid järvi, et otsida eluvorme ekstreemsetes tingimustes.

Antarktika populaarsus kui turismisihtkoht on kasvanud: laevareisid ja lennumatkad viivad turiste rannikualadele ja pingviinikolooniate juurde. Turismi ja teadustegevuse keskkonnamõju on oluline reguleerida ning selleks kehtivad lepingute ja protokollide sätted.

Ajalugu ja rahvusvaheline regulatsioon

Esimesed teadaolevad mandri vaatlused pärinevad 1820. aastast, kuid 19. sajandil jäi Antarktika paljuski avastamata ja inimtegevuse piiratud tõttu. Antarktika nime kasutuselevõtt mandri tähistamiseks on sageli seostatud 1890. aastate Šoti kartograafi John George Bartholomewi nimega.

Antarktika leping (Antarctic Treaty) allkirjastati 1959. aastal 12 riigi poolt ning see leping astus jõusse 1961. aastal. Lepingus keelatakse sõjaline tegevus ja piiratakse territoriaalseid nõudmisi ning edendatakse rahvusvahelist teaduskoostööd. Hilisemad lisad ja protokollid — sh 1991. aasta Madridis sõlmitud keskkonnakaitse protokoll — kehtestavad tugevamaid kaitsemeetmeid, sealhulgas keelu maavarade kaevandamisele. Antarktika lepingu osapoolte arv on aastate jooksul kasvanud: lepingu ja selle lisaakti alla on tänaseks kirjutatud alla palju riike (praeguseks rohkem kui 50 osapoolt).

Rahvusvaheline koostöö võimaldab teadlastel üle maailma jagada andmeid ja uuringute tulemusi ning kaitsta mandri tundlikku ökosüsteemi. Kaasaegsed pingutused keskenduvad kliimamuutuste mõjude jälgimisele, mereressursside jätkusuutlikule kasutamisele ning bioloogilise mitmekesisuse kaitsele (nt tootud merenduskaitsealad nagu Ross Sea MPA).

Olulised märksõnad: jääkate, glatsiaalne mass, polaarpäev ja -öö, katabaatilised tuuled, krill, pingviinid, teadusjaamad, Antarktika leping, keskkonnakaitse.