Antarktika — faktid ja ülevaade: geograafia, kliima ja loomastik
Antarktika on Maa lõunapoolseim kontinent, mis paikneb ümber lõunapooluse. See asub peaaegu täielikult lõuna pool Antarktikapiiri ja on ümbritsetud Lõunameri. Pindalalt on Antarktika viies kontinent, jäädes suuruselt maha ainult Aasia, Aafrika, Põhja- ja Lõuna-Ameerika järel. Umbes 99% Antarktikast on kaetud püsiva jääkattega; see jääkate on keskmiselt vähemalt 1,6 kilomeetri paksune, kohati aga mitu kilomeetrit paks. Antarktika jääkate sisaldab suure osa maailma jääreservist ja märkimisväärset hulka magevett — kui kogu see jää kunagi sulaks, tõuseks maailmamere tase hinnanguliselt kuni kümnete meetrite võrra.
Geograafia ja maastik
Mandri moodustavad suured jääga kaetud platood, liustikud, jääsäärmed ja osaliselt jäävabad rannikualad. Traditsiooniliselt eristatakse Ida- ja Lääne-Antarktikat: Ida-Antarktika on kõrgem ja paksema jääkattega, Lääne-Antarktikas on rohkem jääväljasid ning Antarktika poolsaar (Antarctic Peninsula) on kliimamuutuste tõttu kiiresti soojenev piirkond. Mandri all on ka mäestikke ja orge — leidub näiteks Gamburtsevi mäeahelikuid — ning ka subglatsiaalseid (jää all asuvaid) järvi, millest kuulsaim on Lake Vostok. Mandril on ka aktiivne vulkaan, Mount Erebus.
Kliima
Antarktika on maailma kõige külmem, kuivem ja tuulisem kontinent. Õhutemperatuurid langevad sisemaa sajandites kuni -60 °C ja allapoole; madalaimad registreeritud väärtused on veelgi külmemad. Mandri keskmine kõrgus on suurimate mandrite hulgas, mis mõjutab temperatuuri ja õhurõhku. Antarktikat iseloomustavad äärmuslikud polaarpäevad ja polaarööd — suvel kestab päev mitu kuud, talvel mitu kuud pimedust. Tuulised katabaatilised voogud võivad olla väga kiired ja tugevad.
Sademeid on vähe: sisemaal on Antarktikat sageli kirjeldatud kui kõrbe, kus aastane sademete hulk on mere ääres umbes 200 mm või vähem ja sisemaa aladel veelgi väiksem. Samas on merepiirkondade jääolud ja jäämäed olulised mereökosüsteemidele ning kliimale. Antarktika ümbritsev hoovuste süsteem, eelkõige Antarctic Circumpolar Current, eraldab mandrit soojast ookeaniveest ja mõjutab globaalseid kliimatingimusi. Lisaks on Antarktikas täheldatud osoonikihi õhenemist (nn osoonikõrts), mis mõjutas UV-kiirguse hulka ja sundis rahvusvahelist teadusuuringut ja tegevust.
Loodus ja elustik
Antarktikas elavad vaid organismid, kes on spetsialiseerunud äärmuslikule külmale ja kuivusele. Mandril ei ela alaliselt ühtegi püsielanikku. Loomastikku ja taimestikku leidub eelkõige rannikualadel ning meres. Tuntuimad liigid on pingviinid (nt keisripingviin), hülged (nt Weddelli-, kroonik- ja leopardhüljes), ning mitmed merekalanduse ja planktoni liigid. Väga tähtis on krill — väike krevettilaadne koorikloom —, mis on toiduahelas keskne ressursiks paljudele kaladele, lindudele ja imetajatele.
Lisaks loomadele on Antarktikas levinud vetikad, samblikud, seened ja bakterid, samuti mõned rohi ja põõsad piiratud jäävabadel aladel. Mikroskoopiline elu — sealhulgas nematoodid, tardigraadid ja lestad — elab nii maapinnal kui ka liustike pragudes ja ookeanisügavustes.
Inimtegevus ja teadusuuringud
Antarktikas ei ole püsiasustust, kuid seal tegutsevad paljud rahvusvahelised teadusjaamad. Aastaringne inimasustuse arv on suhteliselt väike: suvel võib mandril viibida kuni umbes 4 000 inimest, talvel on kohal tavaliselt umbes 1 000 inimest. Teadusjaamad kuuluvad paljudele riikidele ning uuritakse glatsioloogiat, meteoroloogiat, bioloogiat, geoloogiat ja kosmoseilmastikku. Näiteks uuritakse jääkronoloogiat, et mõista mineviku kliimamuutusi, ja subglatsiaalseid järvi, et otsida eluvorme ekstreemsetes tingimustes.
Antarktika populaarsus kui turismisihtkoht on kasvanud: laevareisid ja lennumatkad viivad turiste rannikualadele ja pingviinikolooniate juurde. Turismi ja teadustegevuse keskkonnamõju on oluline reguleerida ning selleks kehtivad lepingute ja protokollide sätted.
Ajalugu ja rahvusvaheline regulatsioon
Esimesed teadaolevad mandri vaatlused pärinevad 1820. aastast, kuid 19. sajandil jäi Antarktika paljuski avastamata ja inimtegevuse piiratud tõttu. Antarktika nime kasutuselevõtt mandri tähistamiseks on sageli seostatud 1890. aastate Šoti kartograafi John George Bartholomewi nimega.
Antarktika leping (Antarctic Treaty) allkirjastati 1959. aastal 12 riigi poolt ning see leping astus jõusse 1961. aastal. Lepingus keelatakse sõjaline tegevus ja piiratakse territoriaalseid nõudmisi ning edendatakse rahvusvahelist teaduskoostööd. Hilisemad lisad ja protokollid — sh 1991. aasta Madridis sõlmitud keskkonnakaitse protokoll — kehtestavad tugevamaid kaitsemeetmeid, sealhulgas keelu maavarade kaevandamisele. Antarktika lepingu osapoolte arv on aastate jooksul kasvanud: lepingu ja selle lisaakti alla on tänaseks kirjutatud alla palju riike (praeguseks rohkem kui 50 osapoolt).
Rahvusvaheline koostöö võimaldab teadlastel üle maailma jagada andmeid ja uuringute tulemusi ning kaitsta mandri tundlikku ökosüsteemi. Kaasaegsed pingutused keskenduvad kliimamuutuste mõjude jälgimisele, mereressursside jätkusuutlikule kasutamisele ning bioloogilise mitmekesisuse kaitsele (nt tootud merenduskaitsealad nagu Ross Sea MPA).
Olulised märksõnad: jääkate, glatsiaalne mass, polaarpäev ja -öö, katabaatilised tuuled, krill, pingviinid, teadusjaamad, Antarktika leping, keskkonnakaitse.
Antarktika
Geograafia ja geoloogia
Antarktist katab umbes nelja kilomeetri paksune jääkate. Jää all on enamasti maismaa, kuigi jäälavad on ookeani kohal. Transantarktika mäed jagavad maismaad Ida-Antarktika idapoolkeral ja Lääne-Antarktika läänepoolkeral.
Antarktikas on mõned olulised jääga varjatud omadused. Üks neist on Vostoki järv, mis on olnud jääga kaetud vähemalt 15 miljonit aastat. Järv on 250 km pikk ja 50 km lai. Teine on tohutu Gamburtsevi mäeahelik, mis on Alpide suurune, kuid täielikult jää alla mattunud. Gamburtsevi mäeaheliku lähedal on Ida-Aafrika Suurt lõheorgu meenutav massiivne lõheorg. Seda nimetatakse Lamberti süsteemiks. Teadlased kasutasid kogu Antarktika uurimiseks radarit, mis suudab töötada jää all.
Antarktika satelliidikomposiitpilt
Vana Antarktis
Teadlased ütlevad, et Antarktika oli varem palju põhjapoolsem ja soojem ning liikus mandri triivi tõttu sinna, kus ta praegu on. Aastatel 2011-2013 kogusid teadlased konnade, vesirooside ning hai- ja raehammaste fossiile, mis näitavad, et need eluvormid elasid kunagi Antarktikas. Konnakonnade kivistised olid umbes 40 miljonit aastat vanad. Teadlased ütlevad, et mardikalised, loomad, kes hoiavad oma lapsi kotis, võisid alustada Lõuna-Ameerikast, rännata soojale iidsele Antarktikale ja liikuda sealt edasi Austraaliasse.
Elu Antarktikas
Taimed
Antarktikas kasvab vähe maismaataimi. Selle põhjuseks on asjaolu, et Antarktikas ei ole palju niiskust (vett), päikesevalgust, head pinnast ega sooja temperatuuri. Taimed kasvavad suvel tavaliselt ainult paar nädalat. Siiski kasvavad samblad, samblikud ja vetikad. Kõige olulisemad organismid Antarktikas on plankton, mis kasvab ookeanis.
Loomad
Üks oluline toiduallikas Antarktikas on krill, mis on üldnimetus väikestele krevetitaolistele merekarpidele. Krillid on toiduahela alumise astme lähedal: nad toituvad fütoplanktonist ja vähemal määral zooplanktonist. Krill on toiduvorm, mis sobib suurematele loomadele, kelle jaoks krill moodustab suurema osa nende toidust. Krillist sõltuvad vaalad, pingviinid, hülged ja isegi mõned Antarktikas elavad linnud.
Vaalad on suurimad loomad ookeanis ja Antarktikas. Nad on imetajad, mitte kalad. See tähendab, et nad hingavad õhku ja ei mune. Antarktist ümbritsevates ookeanides elab palju erinevaid vaalaliike. Vaalapüüdjad on sadade aastate jooksul kütnud vaala liha ja rasvapeki saamiseks. Tänapäeval toimub enamik vaalapüügist Antarktika piirkonnas.
Pingviinid elavad ainult ekvaatorist lõuna pool. Antarktikas ja selle ümbruses elab mitu erinevat liiki. Suurimad neist võivad olla peaaegu 1,2 m (4 jalga) pikad ja kaaluda peaaegu 40 kg (100 naela). Väikseimad liigid on vaid umbes 30 cm pikkused. Pingviinid on suured linnud, kes ujuvad väga hästi, kuid ei oska lennata. Neil on mustad seljad ja valged esiküljed. Nende suled on väga tihedalt kokku pandud ja moodustavad paksu katte. Neil on sulgede all ka villane udusulgede kiht. Suled ise on kaetud mingi õliga, mis muudab need veekindlaks. Paks rasvakiht hoiab neid ka soojana. Pingviinid söövad kala ja on koduselt ookeanis. Nad tulevad maismaale või jääle munema ja poegi kasvatama. Nad pesitsevad koos suures rühmas.
Suurim maismaaloom
Antarktika suurim loom, kes elab täielikult maismaal, on tiibadeta sääsk.
Adeliepingviini tibud Antarktikas, taustaks MS Explorer ja jäämägi.
Avastamise ajalugu
Pikka aega uskusid inimesed, et kaugel Maa lõunaosas asub suur kontinent. Nad arvasid, et see Terra Australis "tasakaalustab" põhjapoolseid maid, nagu Euroopa, Aasia ja Põhja-Aafrika. Inimesed uskusid seda juba Ptolemaiose ajast (1. sajand pKr). Ta soovitas seda ideed, et hoida tasakaalu kõigi teadaolevate maade vahel maailmas. Kaartidel olid levinud kujutised suurest lõunapoolsest maast. 17. sajandi lõpus avastasid inimesed, et Lõuna-Ameerika ja Austraalia ei ole osa müütilisest "Antarktikast". Geograafid uskusid siiski endiselt, et Antarktika on palju suurem, kui ta tegelikult oli.
Euroopa kaardid näitasid seda tundmatut maad seni, kuni kapten James Cooki laevad HMS Resolution ja Adventure ületasid 17. jaanuaril 1773. aastal Antarktise ringjoone. Nad ületasid selle uuesti 1774. aasta jaanuaris. Tegelikult jõudis Cook Antarktika rannikule umbes 75 miili (121 km) kaugusele. Siiski oli ta sunnitud 1773. aasta jaanuaris jää tõttu tagasi pöörduma.
Esimesed kinnitatud vaatlused Antarktikast olid kolme erineva mehe poolt. Erinevate organisatsioonide andmetel nägid kolme mehe kaptenite poolt juhitud laevad Antarktist 1820. aastal. Need kolm meest olid Fabian von Bellingshausen (Vene keisririigi mereväe kapten), Edward Bransfield (kuningliku mereväe kapten) ja Nathaniel Palmer (Ameerika hülgekütt Stoningtonist, Connecticutist). Esimene registreeritud maabumine Antarktika mandril oli Ameerika hülgepüüdja John Davis. Ta maandus Lääne-Antarktikas 7. veebruaril 1821. aastal. Mõned ajaloolased ei ole selles väites siiski kindlad.
Inimesed hakkasid avastama ja kaardistama Antarktika eri piirkondi. See oli aeglane töö, sest nad said töötada ainult suvel. Lõpuks tehti kaart ja hakati rääkima maa, mitte ainult mere uurimisest. See oleks aga olnud väga raske töö. Nad oleksid pidanud murdma läbi jää, mis oli Antarktika ümber. Siis oleksid nad pidanud sinna maale maanduma ja tooma piisavalt asju, millest elada, kuni nad maad uurivad.
Esimene tõsine Antarktika uurimisretk oli 1907-09 Ernest Shackletoni juhitud Nimrodi ekspeditsioon. Nad olid esimesed, kes ronisid Erebuse mäele ja jõudsid lõunapoolusele. Shackleton ise ja veel kolm tema ekspeditsiooni liiget tegid detsembris 1908 - veebruaris 1909 mitmeid esmakordseid avastusi. Nad olid esimesed inimesed, kes ületasid Ross'i jäälava ja Transantarktika mäestiku (Beardmore'i liustiku kaudu). Nad olid esimesed, kes astusid Lõuna-Polaarplaadile.
Robert Falcon Scott, kõige tuntum uurija, tahtis olla esimene inimene, kes jõudis lõunapoolusele. Samal ajal startis teine meeskond Norrast Roald Amundseni juhtimisel. Mõlemad võistlesid üksteisega lõunapoolusele, kuid lõpuks võitis Amundsen, sest ta oli oma rehekoerad hästi ära kasutanud. Scott oli kasutanud ponisid ja mootorredusid, kuid lõunapoolusele jõudes leidis ta Amundsenilt sõnumi, mis näitas, et ta oli Scotti võitnud.
Tagasiteel kohtas Scott koos kolme kaaslasega lumetormi ja külmus selle lõppemist oodates surnuks. Inimesed, kes leidsid ta kaheksa kuud hiljem, leidsid ka tema dokumendid ja päeviku, mille ta oli kirjutanud kuni surmani.
Kliimamuutused ja globaalne soojenemine avaldavad mõju Antarktikas, eriti Antarktika poolsaarel. []
Inimesed
Keegi ei ela kogu aeg Antarktikas. Inimesed, kes lähevad Antarktikasse, on seal selleks, et õppida Antarktika kohta, nii et enamik seal elavatest inimestest on teadlased. Enamik elab rannikul asuvates riiklikes teadusjaamades. Mõned baasid asuvad merest kaugel, näiteks lõunapoolusel. Nad uurivad ilma, loomi, liustikke ja Maa atmosfääri. Mõned teadlased puurivad jääsüdamikke, et teada saada, milline oli ilm kaua aega tagasi. Inimesed, kes töötavad Antarktikas, peavad olema ettevaatlikud, sest lumetorm võib puhkeda igal ajal ja igal pool. Kui nad lähevad oma varjualusest kaugele, peavad nad igaks juhuks alati palju toitu kaasa võtma.
Tänapäeval uurivad inimesed Antarktist mootorsaanidega, mis on koertest kiiremad ja suudavad vedada raskemaid koormusi. Paljud tulevad Antarktikasse vaid lühikeseks visiidiks. Lõuna-Ameerikas on ettevõtteid, mis pakuvad puhkust Antarktikasse, nii et inimesed maksavad, et minna sinna laevaga. Mõned inimesed võtavad oma paadid.
Antarktika on suurem kui Euroopa
See lumepind on selline, nagu enamik Antarktika pinnast välja näeb.
Seotud leheküljed
- Asustamata piirkondade loetelu
Seotud leheküljed
- Antarktika jõgede loetelu
Küsimused ja vastused
K: Milline on kõige lõunapoolsem kontinent Maal?
V: Maa lõunapoolseim kontinent on Antarktis.
K: Kui paks on jää, mis katab enamiku Antarktikast?
V: Suuremat osa Antarktikast kattev jää on keskmiselt vähemalt 1,6 kilomeetri paksune.
K: Kas keegi elab Antarktikas alaliselt?
V: Ei, ükski inimene ei ela Antarktikas alaliselt. Kuid umbes 1000-5000 inimest elab aastaringselt Antarktika teadusjaamades.
K: Milliseid loomi ja taimi võib Antarktikas kohata?
V: Antarktikas leiduvate loomade hulka kuuluvad pingviinid, hülged, nematoodid, tardigraadid ja lestad. Taimestiku hulka kuuluvad mõned rohu- ja põõsad, vetikad, samblikud, seened ja bakterid.
K: Millal oli esimene teadaolev vaatlus mandril?
V: Esimene teadaolev vaatlus mandrist oli 1820. aastal.
K: Millal kirjutati alla Antarktika lepingule?
V: Antarktika lepingule kirjutasid 1959. aastal alla 12 riiki ja sellest ajast alates on sellele alla kirjutanud veel rohkem riike; praeguseks on sellele alla kirjutanud 46 riiki.
