Antarktis
Antarktika on Maa lõunapoolseim kontinent. See asub lõunapoolusel. See asub peaaegu täielikult lõuna pool Antarktikapiiri. Antarktist ümbritseb Lõunameri. See on pindalalt suuruselt viies kontinent Aasia, Aafrika, Põhja- ja Lõuna-Ameerika järel. Umbes 99% Antarktikast on kaetud jääga. See jää on keskmiselt vähemalt 1,6 kilomeetri paksune.
Antarktika on kõige külmem, kuivem ja tuulisem kontinent. Samuti on see keskmiselt kõige kõrgemal kõigist mandritest. Antarktist peetakse kõrbeks. Aastane sademete hulk on mere ääres vaid 200 mm ja sisemaal palju vähem. Antarktikas ei ela alaliselt ühtegi inimest. Kuid umbes 1000-5000 inimest elab aastaringselt Antarktika teadusjaamades. Seal elavad ainult taimed ja loomad, kes suudavad elada külmas. Nende loomade hulka kuuluvad pingviinid, hülged, nematoodid, tardigraadid ja lestad. Taimede hulka kuuluvad mõned rohi ja põõsad, vetikad, samblikud, seened ja bakterid.
Esimesed teadaolevad vaatlused mandril toimusid 1820. aastal. Antarktika unustati enamasti ülejäänud 19. sajandiks. Selle põhjuseks olid selle vaenulik keskkond, vähesed ressursid ja isoleeritus. Antarktika nime esimene ametlik kasutamine mandri nimetusena 1890. aastatel on väidetavalt Šoti kartograaf John George Bartholomewi poolt.
Antarktika lepingule kirjutasid 1959. aastal alla 12 riiki. Pärast seda on lepingule alla kirjutanud veel rohkem riike. Praeguseks on lepingule alla kirjutanud 46 riiki. Lepingus on sätestatud, et sõjaline tegevus ja maavarade kaevandamine on seadusega vastuolus. Siiski toetab see teadusuuringuid. Samuti aitab see mandri ökosüsteemi. Rohkem kui 4000 teadlast erinevatest riikidest ja erinevatest huvidest eksperimenteerivad koos.
Antarktika
Geograafia ja geoloogia
Antarktist katab umbes nelja kilomeetri paksune jääkate. Jää all on enamasti maismaa, kuigi jäälavad on ookeani kohal. Transantarktika mäed jagavad maismaad Ida-Antarktika idapoolkeral ja Lääne-Antarktika läänepoolkeral.
Antarktikas on mõned olulised jääga varjatud omadused. Üks neist on Vostoki järv, mis on olnud jääga kaetud vähemalt 15 miljonit aastat. Järv on 250 km pikk ja 50 km lai. Teine on tohutu Gamburtsevi mäeahelik, mis on Alpide suurune, kuid täielikult jää alla mattunud. Gamburtsevi mäeaheliku lähedal on Ida-Aafrika Suurt lõheorgu meenutav massiivne lõheorg. Seda nimetatakse Lamberti süsteemiks. Teadlased kasutasid kogu Antarktika uurimiseks radarit, mis suudab töötada jää all.
Antarktika satelliidikomposiitpilt
Vana Antarktis
Teadlased ütlevad, et Antarktika oli varem palju põhjapoolsem ja soojem ning liikus mandri triivi tõttu sinna, kus ta praegu on. Aastatel 2011-2013 kogusid teadlased konnade, vesirooside ning hai- ja raehammaste fossiile, mis näitavad, et need eluvormid elasid kunagi Antarktikas. Konnakonnade kivistised olid umbes 40 miljonit aastat vanad. Teadlased ütlevad, et mardikalised, loomad, kes hoiavad oma lapsi kotis, võisid alustada Lõuna-Ameerikast, rännata soojale iidsele Antarktikale ja liikuda sealt edasi Austraaliasse.
Elu Antarktikas
Taimed
Antarktikas kasvab vähe maismaataimi. Selle põhjuseks on asjaolu, et Antarktikas ei ole palju niiskust (vett), päikesevalgust, head pinnast ega sooja temperatuuri. Taimed kasvavad suvel tavaliselt ainult paar nädalat. Siiski kasvavad samblad, samblikud ja vetikad. Kõige olulisemad organismid Antarktikas on plankton, mis kasvab ookeanis.
Loomad
Üks oluline toiduallikas Antarktikas on krill, mis on üldnimetus väikestele krevetitaolistele merekarpidele. Krillid on toiduahela alumise astme lähedal: nad toituvad fütoplanktonist ja vähemal määral zooplanktonist. Krill on toiduvorm, mis sobib suurematele loomadele, kelle jaoks krill moodustab suurema osa nende toidust. Krillist sõltuvad vaalad, pingviinid, hülged ja isegi mõned Antarktikas elavad linnud.
Vaalad on suurimad loomad ookeanis ja Antarktikas. Nad on imetajad, mitte kalad. See tähendab, et nad hingavad õhku ja ei mune. Antarktist ümbritsevates ookeanides elab palju erinevaid vaalaliike. Vaalapüüdjad on sadade aastate jooksul kütnud vaala liha ja rasvapeki saamiseks. Tänapäeval toimub enamik vaalapüügist Antarktika piirkonnas.
Pingviinid elavad ainult ekvaatorist lõuna pool. Antarktikas ja selle ümbruses elab mitu erinevat liiki. Suurimad neist võivad olla peaaegu 1,2 m (4 jalga) pikad ja kaaluda peaaegu 40 kg (100 naela). Väikseimad liigid on vaid umbes 30 cm pikkused. Pingviinid on suured linnud, kes ujuvad väga hästi, kuid ei oska lennata. Neil on mustad seljad ja valged esiküljed. Nende suled on väga tihedalt kokku pandud ja moodustavad paksu katte. Neil on sulgede all ka villane udusulgede kiht. Suled ise on kaetud mingi õliga, mis muudab need veekindlaks. Paks rasvakiht hoiab neid ka soojana. Pingviinid söövad kala ja on koduselt ookeanis. Nad tulevad maismaale või jääle munema ja poegi kasvatama. Nad pesitsevad koos suures rühmas.
Suurim maismaaloom
Antarktika suurim loom, kes elab täielikult maismaal, on tiibadeta sääsk.
Adeliepingviini tibud Antarktikas, taustaks MS Explorer ja jäämägi.
Avastamise ajalugu
Pikka aega uskusid inimesed, et kaugel Maa lõunaosas asub suur kontinent. Nad arvasid, et see Terra Australis "tasakaalustab" põhjapoolseid maid, nagu Euroopa, Aasia ja Põhja-Aafrika. Inimesed uskusid seda juba Ptolemaiose ajast (1. sajand pKr). Ta soovitas seda ideed, et hoida tasakaalu kõigi teadaolevate maade vahel maailmas. Kaartidel olid levinud kujutised suurest lõunapoolsest maast. 17. sajandi lõpus avastasid inimesed, et Lõuna-Ameerika ja Austraalia ei ole osa müütilisest "Antarktikast". Geograafid uskusid siiski endiselt, et Antarktika on palju suurem, kui ta tegelikult oli.
Euroopa kaardid näitasid seda tundmatut maad seni, kuni kapten James Cooki laevad HMS Resolution ja Adventure ületasid 17. jaanuaril 1773. aastal Antarktise ringjoone. Nad ületasid selle uuesti 1774. aasta jaanuaris. Tegelikult jõudis Cook Antarktika rannikule umbes 75 miili (121 km) kaugusele. Siiski oli ta sunnitud 1773. aasta jaanuaris jää tõttu tagasi pöörduma.
Esimesed kinnitatud vaatlused Antarktikast olid kolme erineva mehe poolt. Erinevate organisatsioonide andmetel nägid kolme mehe kaptenite poolt juhitud laevad Antarktist 1820. aastal. Need kolm meest olid Fabian von Bellingshausen (Vene keisririigi mereväe kapten), Edward Bransfield (kuningliku mereväe kapten) ja Nathaniel Palmer (Ameerika hülgekütt Stoningtonist, Connecticutist). Esimene registreeritud maabumine Antarktika mandril oli Ameerika hülgepüüdja John Davis. Ta maandus Lääne-Antarktikas 7. veebruaril 1821. aastal. Mõned ajaloolased ei ole selles väites siiski kindlad.
Inimesed hakkasid avastama ja kaardistama Antarktika eri piirkondi. See oli aeglane töö, sest nad said töötada ainult suvel. Lõpuks tehti kaart ja hakati rääkima maa, mitte ainult mere uurimisest. See oleks aga olnud väga raske töö. Nad oleksid pidanud murdma läbi jää, mis oli Antarktika ümber. Siis oleksid nad pidanud sinna maale maanduma ja tooma piisavalt asju, millest elada, kuni nad maad uurivad.
Esimene tõsine Antarktika uurimisretk oli 1907-09 Ernest Shackletoni juhitud Nimrodi ekspeditsioon. Nad olid esimesed, kes ronisid Erebuse mäele ja jõudsid lõunapoolusele. Shackleton ise ja veel kolm tema ekspeditsiooni liiget tegid detsembris 1908 - veebruaris 1909 mitmeid esmakordseid avastusi. Nad olid esimesed inimesed, kes ületasid Ross'i jäälava ja Transantarktika mäestiku (Beardmore'i liustiku kaudu). Nad olid esimesed, kes astusid Lõuna-Polaarplaadile.
Robert Falcon Scott, kõige tuntum uurija, tahtis olla esimene inimene, kes jõudis lõunapoolusele. Samal ajal startis teine meeskond Norrast Roald Amundseni juhtimisel. Mõlemad võistlesid üksteisega lõunapoolusele, kuid lõpuks võitis Amundsen, sest ta oli oma rehekoerad hästi ära kasutanud. Scott oli kasutanud ponisid ja mootorredusid, kuid lõunapoolusele jõudes leidis ta Amundsenilt sõnumi, mis näitas, et ta oli Scotti võitnud.
Tagasiteel kohtas Scott koos kolme kaaslasega lumetormi ja külmus selle lõppemist oodates surnuks. Inimesed, kes leidsid ta kaheksa kuud hiljem, leidsid ka tema dokumendid ja päeviku, mille ta oli kirjutanud kuni surmani.
Kliimamuutused ja globaalne soojenemine avaldavad mõju Antarktikas, eriti Antarktika poolsaarel. []
Inimesed
Keegi ei ela kogu aeg Antarktikas. Inimesed, kes lähevad Antarktikasse, on seal selleks, et õppida Antarktika kohta, nii et enamik seal elavatest inimestest on teadlased. Enamik elab rannikul asuvates riiklikes teadusjaamades. Mõned baasid asuvad merest kaugel, näiteks lõunapoolusel. Nad uurivad ilma, loomi, liustikke ja Maa atmosfääri. Mõned teadlased puurivad jääsüdamikke, et teada saada, milline oli ilm kaua aega tagasi. Inimesed, kes töötavad Antarktikas, peavad olema ettevaatlikud, sest lumetorm võib puhkeda igal ajal ja igal pool. Kui nad lähevad oma varjualusest kaugele, peavad nad igaks juhuks alati palju toitu kaasa võtma.
Tänapäeval uurivad inimesed Antarktist mootorsaanidega, mis on koertest kiiremad ja suudavad vedada raskemaid koormusi. Paljud tulevad Antarktikasse vaid lühikeseks visiidiks. Lõuna-Ameerikas on ettevõtteid, mis pakuvad puhkust Antarktikasse, nii et inimesed maksavad, et minna sinna laevaga. Mõned inimesed võtavad oma paadid.
Antarktika on suurem kui Euroopa
See lumepind on selline, nagu enamik Antarktika pinnast välja näeb.
Seotud leheküljed
- Asustamata piirkondade loetelu
Seotud leheküljed
- Antarktika jõgede loetelu
Küsimused ja vastused
K: Milline on kõige lõunapoolsem kontinent Maal?
V: Maa lõunapoolseim kontinent on Antarktis.
K: Kui paks on jää, mis katab enamiku Antarktikast?
V: Suuremat osa Antarktikast kattev jää on keskmiselt vähemalt 1,6 kilomeetri paksune.
K: Kas keegi elab Antarktikas alaliselt?
V: Ei, ükski inimene ei ela Antarktikas alaliselt. Kuid umbes 1000-5000 inimest elab aastaringselt Antarktika teadusjaamades.
K: Milliseid loomi ja taimi võib Antarktikas kohata?
V: Antarktikas leiduvate loomade hulka kuuluvad pingviinid, hülged, nematoodid, tardigraadid ja lestad. Taimestiku hulka kuuluvad mõned rohu- ja põõsad, vetikad, samblikud, seened ja bakterid.
K: Millal oli esimene teadaolev vaatlus mandril?
V: Esimene teadaolev vaatlus mandrist oli 1820. aastal.
K: Millal kirjutati alla Antarktika lepingule?
V: Antarktika lepingule kirjutasid 1959. aastal alla 12 riiki ja sellest ajast alates on sellele alla kirjutanud veel rohkem riike; praeguseks on sellele alla kirjutanud 46 riiki.
