John Davis (sündinud 1784. aastal Surrey's) oli Ameerika Ühendriikide laevakapten New Havenist, Connecticutist. Ta on tuntud kui väidetav esimesi inimesi, kes jõudsid Antarktika mandrile; seda väidet jagavad mitmed uurijad ja ajaloolased. Alljärgnevalt on kokkuvõte tema retkest ja vaidlustest, mis selle ümber on tekkinud.

Taust

John Davis töötas 1820. aastatel hülgepüügilaevade kaptenina. Tema teadaolev peamine laev kandis nime Cecilia. Nendel aastatel olid Lõunapoolse ookeani hülgepüügireisid intensiivsed ja tihti viisid need laevakompaniid kaugele lõunasse, kus tekkisid ka esimesed kontaktid Antarktika lähistega.

Antarktika-retk (1820–1821)

20. märtsil 1820 lahkus Davis New Havenist, Connecticutist, et sõita Vaiksele ookeanile. Teel peatus ta Falklandi saartel, kus sai teate Lõuna-Shetlandi saarte avastamisest. Kuuldes, et seal on palju hülgeid, sõitis ta koos teise laevakapteniga oma laevadega Greenwichi saarele, et seal hülgejahiga tegeleda. Hooaeg osutus aga hiljaks ja teised hülgepüügilaevad olid juba kohal. Seetõttu jätkas Davis oma laevaga Cecilia lõuna poole hülgeid otsima.

Ta peatus Low Islandil, kus leidis palju hülgeid, ning seejärel sõitis veelgi lõunasse. Tõenäoliselt jõudis ta Antarktika poolsaarel asuvasse Hughes Bay'sse. Tema laevapäevikus on kirjas, et ta leidis "suure maismaa". Ta saatis paadi kaldale hülgeid otsima, kuid ei leidnud ühtegi. Päevikus leidub ka lause: "Ma arvan, et see lõunapoolne maa on mandriosa". Samuti märkis ta päevikusse mõõtmise, mis andis laiuskraad 64°01'S (kuuskümmend neli kraadi ja üks minut lõuna pool). Davis lahkus sellest piirkonnast ja jõudis tagasi Greenwichi saarele 10. veebruaril 1821. aastal. Ta talvitus seejärel Falklandi saartel ning naasis järgmisel hooajal hülgejahile.

Nime- ja geograafiline segadus

Tekib sageli segadus sarnaste nimede ja geograafiliste nimetuste tõttu. Näiteks Baffini lahte Labradori merest eraldav Davis'i väin on nimetatud varasema, 16. sajandi inglise meresõitja John Davise järgi ja Baffini lahte seostatakse William Baffiniga. See tähendab, et need nimed ei viita tingimata samale John Davisile, kes juhtis laeva Cecilia 1820.–1821. aastal.

Vaidlused: kas Davis oli esimene maismaal käinud inimene Antarktikal?

Davise väide, et ta leidis "suure maismaa" ja saatis paadi kaldale, on üks varastest ning tähelepanuväärsetest kirjalikest allikatest, mis viitavad võimalikule maandumisele Antarktika mandril. Samas on esitatud mitmeid vastuargumente ja ajaloolisi ebakindlusi:

  • Päevikukirjete tõlgendamine: kirjelduse sõnastus võib viidata ka lähestikule asuvale saarele või suurt jääväljale, mitte selgele ja kinnitatud mandrimaandumisele.
  • Koordinatiivne ebatäpsus: tollased navigatsioonimõõtmised kujutasid endast piiratud täpsust, mistõttu on raske määratleda, kas koordinaat 64°01'S viitab sättumisele mandril või mõnele lähedalolevale saarele või jäääärsele alale.
  • Muu konkurents: esimese Antarktika mandrile jõudmise pretensioone on esitanud ka teised meresõitjad ja uurijad, mistõttu puudub üksmeel ja kindel tõend, kes oli absoluutne "esimene".

Tähtsus

Kuigi ei ole võimalik lõplikult tõestada, et John Davis oli esimene inimene, kes astus Antarktika mandril jalale, on tema kirjeldused ja päevik kirjalikuks tunnistuseks varajastest kontakti- ning uurimispüüdlustest Lõunamere aladel. Tema retked illustreerivad 19. sajandi hülgepüügilaevade rolli uute alade avastamisel ning on osa laiemast loos, kuidas Antarktika ja selle lähiveed muutusid maailmakaardil tuntumaks.

Kokkuvõttes on John Davise retk 1820–1821 oluline ajalooline juhtum, mis jääb osaülesandeks ajaloolastele ja mereuurijatele, kes püüavad eristada vaatlustest ja päevikukirjetest tulenevat fakte ja võimalikke tõlgendusi.