Baffini laht (Saknirutiak Imanga) — Arktika laht: geograafia ja ajalugu

Baffini laht (Saknirutiak Imanga) — põhjalik ülevaade Arktika geograafiast, ajaloost, jääkatte eripäradest, inuit-kultuurist ja 1933. aasta maavärina mõjudest.

Baffini laht (inuktitut: Saknirutiak Imanga,) on Põhja-Atlandi ookeani äärepoolne meri. See asub Baffini saare ja Gröönimaa edelaranniku vahel. Atlandi ookeaniga ühendab seda Davise väin ja Labradori meri. Kitsam Nares'i väin ühendab Baffini lahte Põhja-Jäämerega.

Inimesed elasid lahe piirkonnas umbes 500 eKr. Kõigepealt olid seal dorsetid ja seejärel tuule ja inuittide rahvas. Eurooplased jõudsid sinna 1585. aastal. William Baffin kirjeldas lahte üksikasjalikult 1616. aastal. Tema järgi on lahe ja saare nimi antud. Inimesed ei saa lahel enamiku aastast sõita, sest lahes on jääkate ja avatud aladel on palju ujuvat jääd ja jäämägesid.

Baffin Bay oli 1933. aastal 7,3-magnituudilise maavärina epitsenter. See on suurim teadaolev maavärin põhjapool polaarjoont.

Geograafia ja füüsilised tunnused

Baffini laht on põhjapoolne, külm ja õhud-inimestevaheline meri, mille rannajoont iseloomustavad sügavad fjordid, saarestik ja kõrged liustikuga kaetud kaldad. Laht moodustab loodusliku piiri Baffini saare (Kanada) ja Gröönimaa vahel ning sellel on tähtis roll nii Atlandi kui ka Põhja-Jäämere vesimassiivahetuses. Liustike kaljuvad jäämäed ja ujuv jää mõjutavad tugevalt piirkonna navigatsiooni- ja ilmastikuolusid.

Kliima, jää ja veevoolud

Aretune Arktika kliima määrab lahe jääolud: talvel on meri valdavalt jääga kaetud, suvel tekivad avamerealad ja polüüniad (püsivad lahtised veepiirkonnad), mis on olulised nii looduse kui ka inimtegevuse jaoks. Gröönimaalt kaljuvate liustike tõttu satub lahte arvukalt jäämägesid. Kliki soojenemisega on viimastel aastakümnetel täheldatud jääkatte vähenemist ja suvise navigatsiooni pikenemist, kuid jääolud ja ujuv jää jäävad endiselt suurt piiranguteks.

Loodus ja ökosüsteem

Baffini laht on rikas mereelustiku poolest ning on olulise tähtsusega paljude arktiliste liikide elupaigana ja rändeteena:

• suured imetajad: lõunapoolsemad alad toetavad valgehaide, hallvaalade ja udu- ning teiste vaalade liikumist; lahes on ka nulg, põhjapõder (rannikualadel), narvaalid ja belugad;
• mereimetajatest sõltuvad liigid nagu hülged ja walrusid ning kiskjatest polarrebased ja jääkarud rannikualadel;
• rikas linnustik: paljud merelinnud ja rändlinnud pesitsevad või toituvad Baffini lahe rannikualadel ja polüünide läheduses;
• toidu- ning kalavarud: piirkonnas leidub ka kalu ja krille ning neid ressursse on kasutanud kohalikud inuit-kogukonnad ja uurijad.

Inimajalugu ja kultuur

Piirkonna inimesed on kohanenud karmide tingimustega juba aastatuhandeid. Dorset-kultuur oli piirkonnas varases ajaloos, millele järgnesid Thule-kultuuri esindajad ning lõpuks tänapäeva inuitid. Ranniku polüüniad ja kalastusvõimalused võimaldasid neil elatusallikaid leida ja püsiasustusi hoida. Euroopa uurijad ja madalama meresõidu huvigruppide saabumine 16.–17. sajandil avaldas piirkonnale uut survet, sealhulgas karusloomaküttimise ja hiljem ka kaupmeeste huvide kaudu.

Majanduslikud ja poliitilised aspektid

Kuigi jääolud piiravad suuremahulist laevandust, on piirkonnal tähtsus kalanduse, teadusuuringute ja ressursside uurimise seisukohalt. Kliimamuutuse ja jäävähenemise tõttu on kasvanud huvi mereteede, kaubastrateegiate ja ühtlasi ka territooriumivaidluste järele (riiklikud huvid Kanada ja Taani/Gröönimaa vahel). Samuti jälgitakse aktiivselt liustike sulamist ning selle mõju meretaseme ja globaalsete ookeani- ja kliimasüsteemide toimimisele.

Uuringud ja kaasaegsed väljakutsed

Teadlased uurivad Baffini lahe rolli globaalsete struktuuride kontekstis — see hõlmab jääd, liustikke, ookeani voolusid, biomajandust ja kliimamuutusi. Peamised väljakutsed on:

• jää sulamise ja jääolude muutumise mõju elustikule ja kohalikele kogukondadele;
• kasvav meresõidu- ja ressursikasutus ning vajaliku infrastruktuuri ja julgeoleku tagamine;
• lihtsustatud ligipääsuga seotud keskkonnariskid, nagu reostus ja häiringud tundlikele ökosüsteemidele.

Baffini laht jääb jätkuvalt nii teadusuuringute kui ka kohalike inimeste elatus- ja kultuuriruumiks, kus ajaloolised ja kaasaegsed huvid põimuvad ning kus kliima kiire muutus seab uusi nõudmisi nii looduskaitsele kui ka kohanemismeetmetele.

Wildlife

Põhjavesi annab õhku jäävetikatele ja zooplanktonile. Seal on palju loomi. Baffini lahes elavatest umbes 20 000 beluga vaalast umbes 15 000 elab Põhjavee ümbruses. Muude loomade hulka kuuluvad morsus, narvak, harpihüljes, habehüljes, rõngahüljes ja jääkaru.

Lahe kaldal kasvab umbes 400 taime- ja puuliiki, sealhulgas kask, paju, lepp ja soolase pinnasega kohanenud taimed, aga ka lüüsirohud, samblad ja samblikud. Need on toiduks kariloomadele ja närilistele, näiteks lemmingitele. Kohalike kalaliikide hulka kuuluvad polaartursk, arktiline lest (Pleuronectidae, Liopsetta), neljasarviline särge ja kammeljas. Lahe linnustikku kuuluvad väike-konnakotkas, lumikakk, pajuputke, kaljukotkas, kaljukotkas, arktiline punapõder ja kühmnokk-tiir. Enamik neist rändab talvel lõunasse.

Udu Baffini lahe kohal

Küsimused ja vastused

K: Mis on Baffini laht?

K: Kuidas on Baffini laht seotud Atlandi ookeaniga?

K: Mis ühendab Baffini lahte Põhja-Jäämerega?

K: Kes olid esimesed inimesed, kes elasid Baffini lahe piirkonnas?

K: Millal jõudsid eurooplased esimest korda Baffini lahte?

K: Kelle järgi on Baffini laht nime saanud?

K: Miks on Baffini lahel enamiku aastast raske reisida?

Otsing