Rõngahüljes (Pusa hispida), keda inuitid tunnevad ka kui purgihüljest ning keda nimetatakse sageli netsik või nattiq, on üks väiksemaid kõrvata hülgeid. Nad elavad peamiselt arktilistes ja subarktilistes piirkondades ning on hästi kohastunud jääkattega seotud elustiiliga. Rõngahüljes on suhteliselt väike – täiskasvanud isendid on harilikult alla 1,5 m pikkused – ning seljal on iseloomulik muster: tumedad laigud, mida ümbritsevad heledamad rõngad.

Levik ja alamliigid

Rõngahüljes on põhjapoolkera üks arvukamaid ja laialdasema levikuga jäähülge. Nad esinevad kogu Põhja-Jäämeres, Beringi meres ja Okhotski meres ning ulatuvad Jaapani põhjarannikuni Vaikses ookeanis. Samuti leidub neid kogu Põhja-Atlandi rannikul, eriti Gröönimaal ja Skandinaavias, kuni Newfoundlandini lõunas. Mõned alamliigid on arenenud isoleeritud rühmades – näiteks kaks mageveekogude alamliiki Põhja-Euroopas: Saimaa ja Ladoga järvedes elavad rõngahülged.

Ökoloogia ja käitumine

  • Elupaik: Rõngahüljeste elu on tihedalt seotud merejääga. Talvel kaevavad isendid jää alla või lume alla pesakuhilaid ja hingamispesasid, kus sünnivad ja kasvavad kaltsutüübiks kutsutavad pojad.
  • Toitumine: Rõngahüljeste toitumine koosneb peamiselt kalast (näiteks heeringast, räimest ja tursast), krillist ning muudest väikestest mereelustikest. Nad jäävad peamiselt kalastajateks ja otsivad saaki nii jääaugult kui ka veesügavustes.
  • Sukeldumisvõime: Nad on heade sukeldujate hulka, suutes püsida vee all ja liikuda suurema osa ajast jääaukude ümbruses, et toit leida ja kiskja eest põgeneda.
  • Paljunemine: Emased sünnitavad tavaliselt ühe poja kevadel ning kasvatavad teda lume- või jääaugupesas. Paljunemine on tihedalt seotud jää olemasoluga: pessa ehitatakse ja kasutatakse talvel, et poega kaitsta.
  • Kiskjad ja ohud: Rõngahülge peamisteks looduslikeks kiskjateks on jääkarud, aga noori hülgeid ohustavad ka teised püüdmishirmud. Inimtegevusest on olulisimad ohud: jahipidamine, saastatus, mereelupaikade muutumine ja kliimamuutuse tõttu kahanenud merejää, mis mõjutab pesitsemist ja poegade ellujäämist.

Suhe inimestega ja kaitse

Rõngahülged on olnud oluline ressurss inuitide ja teiste Arktika põlisrahvaste toidulaual ning materjali allikana (nahk, rasv, liha). Tänapäeval reguleeritakse paljudes piirkondades jahipidamist, et säilitada populatsioonide jätkusuutlikkus. Kuigi liigi ülemaailmne hindamine (IUCN) on mõnel ajal olnud soodne võrreldes teiste hülgelistega, on paljud kohalikud populatsioonid ja eriti mageveekogude alamliigid ohustatud või haavatavad – näiteks Saimaa ja Ladoga järve rühmad Põhja-Euroopas on juba pikka aega saanud erilist kaitset ja taastamisprogramme.

Oluline teada

  • Rõngahüljes on arktika ökosüsteemi võtmetähtsusega liik: nad mõjutavad kalavarusid ja on olulised kiskjate toiduahelas.
  • Merejää vähenemine kliimamuutuse tõttu on suurim pikaajaline oht — vähem ja ebastabiilsem jää tähendab raskemaid tingimusi pesitsemiseks ja poegade ellujäämiseks.
  • Kaitsemeetmed hõlmavad jahipidamise reguleerimist, elupaikade kaitset ja teadusuuringuid, mis aitavad jälgida populatsioonide seisundit ning reageerida muutustele.